Alusepanijaiks olid Aischylos, Sophokles ja Euripides. · Komöödia zanr, kus kasutati vaba keelepruuki, oli pilkeline, mõnitav, kahemõtteliste ja erootiliste naljadega. Eelkõige oli seal poliitilist pilget ja satiiri. Oli agoon (peategelaste sõnasõda) ja parabaas (väljumine lavalisest tinglikkusest ja tegevusest) · Tragöödia nimetatakse tekkekoha järgi tavaliselt Atika tragöödiaks, varaseimad näitemängud võisid olla seotud sokuohvri toomisega. Oli rituaalne rahvapeo ola. Lõpp ei pruukinud olla õnnetu. · Sophokles tõi tragöödiasse juurde kolmanda näitleja. Koor oli mõtliku ja moraliseeriva kommentaatori rollis. · Millised luulezanrid tekkisid? 1. eleegia (ükskõik mis teemal loodud luuletus, mille rütmiliseks ühikuks oli eleegiline distihhon e. kaksikvärss) 2. epiniikion (ülistuslaul olümpia-, püütia-, Nemea ja Isthmose mängude võitjate auks)
Just siis asutusid rahva ette esmakordselt näitlejad, kes esitasid rahvale tragöödiat ja komöödiat. Etenduste jaoks rajati erilised ehitised, mida nimetati amfiteatrideks. Teatri sünd Kreekas on seotud viljakusjumalana Dionysose kultuseks, kuna tema auks korraldati riitustega, mille rongkäigud sisaldasid näidendi elemente. Ronkäikudes osalesid alati Dionysose mütoloogilised kaaslased saatüreid. Oletatakse, et kõige varasemad teatri etenudused olid seotud jumala meeleheaks sokuohvri toomisega. Kultuslikes stseenides täiemõõdulise kreeka tragöödiani jõudmine võttis muidugi aega. Alguses piirduti Dionysose austamisega ja tema elu kujutamisega, kuid hiljem lisandusid lood pooljumalatest ehk heerostest. Dramaatilise pinge ning konflikti allikaks said nende head ja halvad teod, perekonnasuhted ning oma vanemate pattude pärast kannatanud laste saatus. Suured dionüüsiad, mi solid pidustused, mille käigus lavastati kolme päeva
Kus tema auks korraldatud riitused ja rongkäigud sisaldasid juba näidendi elemente. Nendes rongkäikudes osalesid alati ka saatürid (Dionysose mütoloogilised kaaslased sokud), neid kehastasid mehed, nad laulsid ja käitusid ülemeelikult. Nendest lauludest mis need sokud laulsid on nime saanud tragöödia (kreeka tragoidia:tragos kits, sokk + o(i)de - laul). Arvatakse, et kõige algelisemad teatrietendused olid seotud jumalatele sokuohvri toomisega. Algul piirduti Dionysose austamisega kuid hiljem lisandusid lood pooljumalatest ja nende elust. Enamikkude kreeka näidendite sündmustik rajanes rahva usundi- ja kultuuripärandil. 2.1. Jumalateenistus teatrina Jumalateenistuse teatriks muutmise algatas poeet Thespis. Tema tähtis uuendus oli see, et ta oli esimene, kes astus jumala kehastajana kooriga dialoogi, deklameerides värsse. Seega oli ta siis nii esimene näitejuht kui ka esimene näitleja
spetsiifilist dramaatilist võitlust tegelase paratamatu surmaga ning milles on eilist dramaatilist konflikti. Tragöödia aluseks on tavaliselt sügav ideede konflikt, maailmavaadete kokkupõrge. Tragöödia, kui zanri tekkimine Tragöödia mõiste võeti esimesena kasutusele Vana-Kreekas, sõna ennast tõlgendasid kreeklased kui ,,sokulaulu" (kr.k. tragos sokk ja ode laul) ja siit ka oletused, et varasemad näitemängud võisid olla seotud sokuohvri toomisega või siis soku kui autasuga esimese koha võitnud koorile, millel varasemates näitemängudes oli juhtiv osa. Pole välistatud ka võimalus, et kreeklased võtsid sõna üle mingilt teiselt rahvalt ja hiljem seletasid seda oma keelest lähtudes (nii nimetatud rahvaetümoloogia). Aristoteles sidus tragöödia tekke eeslaulja eraldumisega ditürambe laulvast koorist. Esialgselt oli ditüramb ülistuslaul veinijumal Dionysose auks. Tragöödia-etendused Kreekas
vabastava naeru läbi meelelahutust. Tragöödia - Tragöödia ehk kurbmäng on traagilise lõpplahendusega, traagilisel konfliktil põhinev näidend, üks dramaatika žanre (teised on komöödia ja draama). Tragöödia mõiste võeti esimesena kasutusele Vana-Kreekas, sõna ise tähendab kreeka keeles "sokulaulu" ja seetõttu on oletatud, et varasemad näitemängud võisid olla seotud sokuohvri toomisega või siis soku kui autasuga esimese koha võitnud koorile, millel varasemates näitemängudes oli juhtiv osa. Pole välistatud ka võimalus, et kreeklased võtsid sõna üle mingilt teiselt rahvalt ja hiljem seletasid seda oma keelest lähtudes (rahvaetümoloogia). Dionysos - Dionysos ehk Bakchos oli veinijumal. Dionysos oli Zeusi ja Teeba printsessi Semele poeg
kehastavad mehed, kes käitusid ülemeelikult ja laulsid jumalale ülistuslaule ditürambe. (Nahkur,A.2005, lk 27) Neist sokulauludest on nime saanud tragöödia (kr traigoidia: tragos kits, sokk + o(i)de laul). See arenes välja tavapärases jumalate austamises. Selles on oluline koht 5. sajandil, mil koorile lisandus näitleja, kes astus kooriga dialoogi. Oletatakse, et kõige varasemad teatrietendused olid seotud jumalate meeleheaks sokuohvri toomisega või siis soku kui võitnud koorile ettenähtud autasuga. Läänepärase teatri kodu on Antiik-Kreekas. Seal korraldati 2500 aastat tagasi viljakuse ja veinijumala auks pidustusi, mille kõrgpunkt oli 50-mehelise koori esitatud hümn Dionysosele.(KAA 1999,lk 24) Kultuslikest stseenidest täiemõõdulise kreeka tragöödiani jõudmine võttis muidugi aega. Algul piirduti Dionysose austamise ja tema elu kujutamisega, hiljem lisandusid lood pooljumalatest ehk heerostest,
inimesekujulisi metsavaime kehastavad mehed, kes käitusid ülemeelikult ja laulsid jumalale ülistuslaule – ditürambe. (Nahkur, A.2005, lk 27) Neist sokulauludest on nime saanud tragöödia (kr traigoidia: tragos – kits, sokk + o(i)de – laul). See arenes välja tavapärases jumalate austamiseks. Selles on oluline koht 5. sajandil, mil koorile lisandus näitleja, kes astus kooriga dialoogi. Oletatakse, et kõige varasemad teatrietendused olid seotud jumalate meeleheaks sokuohvri toomisega või siis soku kui võitnud koorile ettenähtud autasuga. Läänepärase teatri kodu on Antiik-Kreekas. Seal korraldati 2500 aastat tagasi viljakuse ja veinijumala auks pidustusi, mille kõrgpunkt oli 50-mehelise koori esitatud hümn Dionysosele.(KAA 1999,lk 24) Kultuslikest stseenidest täiemõõdulise kreeka tragöödiani jõudmine võttis muidugi aega. Algul piirduti Dionysose austamise ja tema elu kujutamisega, hiljem lisandusid lood pool jumalatest ehk
Eratosthenes kreeka matemaatik, geograaf, astronoom. Arvutas välja maa ümbermõõdu varjude võrdlemise abil. Hipokrates- arst, mõtteviis, mis püüdis leida haiguste ja tervise loomilikke seletusi. 10. Vana-Kreeka tragöödia peajooni. Kreeka trag.-t nim. tekkekoha järgi Attika tragöödiaks. Tekke allikate suhtes on tänapäeval aga üksnes oletused. Sõna ennast tõlgendasid kreeklased ise, kui ,,sokulaulu", oletatakse, et varaemad näidendid võisid olla seotud sokuohvri toomisega. Nüüdisaege teatri alged on arvatavasti ditürambis (unisoones hümnis). Ditüramb oli ülistuslaul viljakuse ja veinijumal Dionysose auks. Tragöödia etendused kreekas kuulusidki kõigepealt kevadpidustuste kavva, hiljem ka muudel põhjustel. Silmatorkavamaid jooni oli see, et antiikdraama oli üles ehitatud sõnale ja kõnele. Liikumist ja miimikat piirasid nn. pikk rüü, kohmakad jalanõud ja mask. Kreeka trag
sisevajadusteks ehitiste rajamiseks (akropolise väljaehitamiseks) ja kunsti edendamiseks. Sellest sai alguse kultuuri õitseng Ateenas. Tragöödia - Tragöödia tekkimise allikate suhtes aga on tänapäeval võimalikud üksnes oletused. Sõna ennast tõlgendasid kreeklased ise kui ,,sokulaulu" (kreeka k tragos sokk ja ode laul) ja siit ka oletused, et varaseimad näitemängud võisid olla seotud sokuohvri toomisega või soku kui autasuga esimese koha võitnud koorile, millel varastes näitemängudes oli juhtiv osa. 31. Mille poolest erinesid Vana-Kreeka teater ja draamaetendused tänapäevastest? Antiikdraama oli üles ehitatud sõnale ja kõnele. Liikumist ja miimikat piirasid näiteks tragöödias pikk rüü, kohmakad jalanõud (koturnid) ja mask. Viimane oma avatud suuga rõhutas rääkimise ja sõna osa. Mask avas
· Kreeka tragöödiat nimetatakse tekkekoha järgi tavaliselt atika tragöödiaks, see saavutas täiuse 5. sajandil eKr Atika maakonna keskuses Ateenas ning 4. sajandil levis juba üle kogu Kreeka. * Tragöödia tekkimise allikate suhtes aga on tänapäeval võimalikud üksnes oletused. Sõna ennast tõlgendasid kreeklased ise kui ,,sokulaulu" (kreeka k tragos sokk ja ode laul) ja siit ka oletused, et varaseimad näitemängud võisid olla seotud sokuohvri toomisega või soku kui autasuga esimese koha võitnud koorile, millel varastes näitemängudes oli juhtiv osa. Tragöödiaaines põhineb enamasti kangelasmüütidel ja üheks eripäraks on see, et müütidest on esindatud suhteliselt kitsas teemadering: valdav enamus draamateoseid tegeleb Trooja sõja ja sellega seotud sündmustega ning Teeba kuningasoo lugudega. 31. Mille poolest erinesid Vana-Kreeka teater ja draamaetendused tänapäevastest?
etenduse sisus ja vormis. Tähelepanuväärseim oli ilmselt see, et antiikteater põhines sõnal ja kõnel. Liikumine ja miimika oli piiratud. Oluline roll oli näitleja maskil, mis määras ära tegelaskuju kõige üldisemad jooned. Tragöödiat peetakse vanimaks zanriks. Kreeka tragöödiat nimetatakse tekkekoha järgi atika tragöödiaks. Tekkimise osas on võimalik teha ainult oletusi. Ühe levinuma teooria kohaselt kujunes välja sokuohvri toomistest. Samuti seotakse tragöödiat saatürdraamaga (satüür hobusetaolised inimesed, Dionysose kaaslased). Tragöödia põhines ditürambidel (ülistuslauludel Dionysosele), mida esitas koor. Ühtlasi põhines tragöödia eeslaulja või esinäitleja ning koori vahelisel dialoogil. Esinäitlejale e protagonistile tõi Aischylos juurde ka teise näitleja ning Sophokles omakorda kolmandagi tegelaskuju. Komöödia sai alguse pilkelauludest, mida laulsid lõbusad meestesalgad
Mõned etenduse osad skandeeriti või lauldi saateks. Muusika oli eriti oluline koorifunktsioonina, mille eesmärk oli aidata publikul mõista ning suhestuda etenduse sisuga, luua õige atmosfäär.Tragöödia ehk kurbmäng on traagilise lõpplahendusega, traagilisel konfliktil põhinev näidend, sõna ennast tõlgendasid kreeklased kui ,,sokulaulu" (kr.k. tragos sokk ja ode laul) ja siit ka oletused, et varasemad näitemängud võisid olla seotud sokuohvri toomisega. Vana-Kreeka pillid :lüüra, kithara(keelpill, mida sõrmitseti. Lüürast suurem ja tugevam.), forminks(lüürataoline keelpill), barbitos(lüürataoline keelpill), paju-/vilepill, aulos(klarnetitaoline muusikariist), tympanon(raamtrumm), kümbal(löökpill). Mõisted: 1) Barbarid- mittekreeklased. Kreeklased kutsusid võõramaalasi, kelle keelt nad ei mõistnud nii. Neile näis, et iga tundmatus keeles öeldud sõna kõlas bar-bar.
annaabi.ee 
