Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa! Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista, mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa! KIIRE ON AASTATE LEND ( Sõnad R. Peet, viis E. Neider ) Täna just tõepoolest seisatub hetk. mõtteile aega nüüd anna. Noorusemaile on alanud retk. Unistus sinna meid kannab. Sügisel kullased taas vahtrapuud. valvavad madalat maja. Mis oma lastele jäänud on truuks. Nooruse hääli siit kajab. Kiire aastate lend. Kooliõde, koolivend. Terekäe sulle sirutan nüüd. Küllap tunneme end, täna noortena nii, nagu paljude aastate eest. Nii juba aastaid on olnud me kool. Peegeldand varju ja valgust. Nüüd on ta lapsi küll pea igal pool. Siin oli alguste algus. Kiire aastate lend. Kooliõde, koolivend. Terekäe sulle sirutan nüüd. Küllap tunneme end, täna noortena nii, nagu paljude aastate eest.
aeg musta mulla all magada. Sina oled kevade mureta laps -- Kuid mis on nooruse aeg ? kevad ise sa oled. Mina olen tumeda sügise poeg -- Ei ole see paastuda, ei ole see paluda, sügis ise ma olen. ei vaimu närides närtsida : see aeg on õitseda, aeg õnne maitseda -- Kuid mina ihkan kevade järele. ja armsa kaela ümber hakata. Sirutan vastu sull' käed. Kevad ! -- ei ära sa põgenegi, LÕPP JA ALGUS vaid minu hõlma sa vaod. Kevad ja sügis -- suudelgem : Kas tunnete : väriseb maa ! suvi me suudlustest sünnib. Kas kuulete : kisendab veri ! Nüüd tuleb kas ei või jaa ! Nüüd on kallastest tõusnud meri. Olge valmis ! Me seisame kahe riigi väraval : see üks on pimedus ja teine valgus.
PROOSA. STIILI HARJUTAMINE 11. klass NIMI: Armin Golovanov LÕPETA LAUSE VÕRDLUSEGA. Õhtune väikelinn magab nagu karu talveund. Haab kükitab oma juurtel kui inimene kindlalt oma kodus. Peegel on nagu minapilt, mida vaatad kõrvalt. Istun kui poleks mul midagi paremat teha. Sirutan oma huuled su poole kui oleksid sa justkui jumal. Ta hääl katkeb kui autoteede eraldusjoon. Lahkumise laul hõljub mägede kohal kui õrnalt lendlevad pilved. Tunded kui Ameerika mäed. Vastused kui kurjad saladused. KIRJELDA MÕND ESET, KOHTA, MILJÖÖD, KASUTADES KÕIKI AISTINGUID (NÄGEMINE, KUULMINE, HAISTMINE, KOMPAMINE). Seisatasin kivirünkadest pillutatud mererannal, pea kohal kummumas tinakarva pilvedega kaetud taevas
Ja äkki saab otsa kõik ka see, et me olime. (Viiding 1991: 98) Aga vaikimise sügav hingetõmme annab aja tagasi võimaldab mäletada selleks et unustada. (Viiding 1991: 130) Võlunud tunnil sel meeled sinu arm jälle süda mul tuikab, tuikab sull´. (Visnapuu 1982: 46) Me ei ole seisuveed jumal lõi meid jõeks. (Sang 1982: 205) Kätest ramm kadus sirutan neid sulle vastu vaarub samm. (Visnapuu 1982: 46) Igatseme merre teed, mida hüüataks tõeks. (Sang 1982: 205) Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee. (Under 1982: 42) Hirmus on elada hirmus enese ees. (Alle 1982: 98) Meile on palju antud ikka oleme nõutud. (Viiding 1991: 84) Kõik, mis tuleb, kaotab siis takistavad tabad
Ma nii või naa ei oska, pole mina kõikvõimas Looja. Ronin pilvelõhkuja tippu- „Kas sa leidsid elu eesmärgi?“ hüüan helesinisele valgusele, kuni mind valge aur endasse mähib. Ma seisan kõnepuldis. Mina valisin välja luuletuse: Nataly Roose 7.c 2014 Ma olen kuulnud kõiki valesid... Ma olen kuulnud kõiki valesid, väljasuitsetatud elu tõdesid, iga hingetõmmet, mis jääb hommikusse hõljuma. Kõik, mis tähendab mulle elu, on sinule surm. Las ma sirutan taeva poole, puudutan rabedaid pilvetuuste. Olen näinud su kookonist maailma- jookse minema, hakka elama. Siin pole kompromosse. Nataly Roose 7.c 2014
meri. surra, -- Olge valmis ! aeg musta mulla all magada. sügis ise ma olen. Me seisame kahe riigi väraval : Kuid mis on nooruse aeg ? Kuid mina ihkan kevade järele. see üks on pimedus ja teine Sirutan vastu sull' käed. valgus. Ei ole see paastuda, ei ole see Kevad ! -- ei ära sa põgenegi, Me, noored, ootame pilgul paluda, vaid minu hõlma sa vaod. säraval : ei vaimu närides närtsida : Kevad ja sügis -- suudelgem : nüüd see ligineb : lõpp ja see aeg on õitseda, aeg õnne suvi me suudlustest sünnib. algus
Täiesti tavaline päev Ärkan üles. Kuradi naabrimees puurib jälle. Mille kuradi pärast peaks keegi hommikul kell üheksa ehitama? Ahvikari. Tõmban kardinad ette, klapid pähe ja püüan veel natukene magada. No ma ei või! Nüüd on haamriga vaja kopsida. Viskan klapid nurka ja tõusen voodist püsti. Sirutan ennast ja panen püksid jalga, särki üles ei leia. Võtan paar lonksu mahla. Kurat, halvaks läinud. Kallan tossud liivast tühjaks ja lähen korterist välja. Koputan naabri uksele. Noh, tule juba! Naabrimees teeb siseukse lahti ja vaatab mind uksesilmast. Karjun talle: ,,Mis sa vahid! Tee uks lahti!" Teeb siis ukse lahti ja küsib minu käest: ,,Mis teie siin nii vara teete?" Annan lollile küsimusele sama lolli vastuse: ,,Tulin kella küsima." Paus. ,,Kurat, mis sa arvad mis ma teen
Need olid vihjed ja soovitused! Võtke suve mõnusalt ja suhelge palju! Head tulevast vaheaega!! Lisan siia ka ühe luuletuse Hommikune sära Kui tõusen hommikul, on akna taga väike sära, kui käin hommikust söömas, ei kao see ära. Välja vaadates, ei saa aru, seal pole päikest, see mis särab, peab siis olema midagi väikest! Kooli minnes, kui linnapoolt tõuseb valgus, mõtlen tihti, et kas see on ikka reaalsus. See, mida kuulen, tunnen, näen, ennem selles ei veendu, kui välja sirutan oma käe. Ikka olen ärkvel, ma ei saa midagi enam aru, koolis olles, veel, endas kannatust ma varun. Lõpuks tajun, miks nii valge on, vahetunnis vaikselt üks tüdruk, istub, on. Kui mind vaatad, tõuseb sära, taevapäike, mis ei kustu iial ära. sa sätendad ja oled kena, mind vist sa röövisid salaja ära. Kui lahkud ja silmapiirilt kaod, mul justkui silmisse tekiksid vaod. Ja kui lõpuks, mulle said selja löödud, on taas see must mu silmis, mis hommikuti möödub.
Kuninglikud uinakud ja kodujuust - üks päev minu elust Hommik Ärkan selle peale, kui peremees mind õue kutsub. Ma ei viitsi ennast liigutada, kuna see armsaks saanud diivan tundub täna kuidagi eriti pehme ja soe. Olen ise tavaliselt äratajarollis hommikuti olnud, aga õues on talv ja minu karvkate on nii õhuke, et kardan ära külmuda. Ma saan oma peremehe toonist aru, et tal on tööle minekuga kiire ja mina hoian teda kinni. Tõusen vaikselt ja sirutan oma pikad koivad välja ja teen ühe suure ringutuse ja lippan ukse juurde. Jälle see piinav kaelarihm, mille sinine värv mulle kohe üldse ei istu. Kui peremees vähemalt korrakski silma minu pealt laseb, siis meelega seda närides loodan, et see katki läheb ja mulle uus ostetakse. Oma esimesed käpad uksest välja tõstes tunnen ma külma, mis mind kramplikult kokku tõmbab ja värisema sunnib. Jään seisma ja tahaksin tuppa tagasi
kõik istekohad on hõivanud arvväärtuselt suurema ajatelje koordinaadiga olendid. Justkui kiusu pärast aga kaks keha korraga sama ruumiosa hõivata ei saa, niisiis olen sunnitud seisma. Hallipäine bussijuht mõjutab oma jäsemetega tema kabiinis paiknevaid kange, pedaale ja rooliratast ning risttahukakujuline "TAK"-sildiga sõiduk jätkabki oma igapäevase trajektoori läbimist. Tunnen, kuidas fiktiivne inertsijõud mind vägagi reaalselt pikali tahab kiskuda...sirutan kiiresti oma käe bussi laes paikneva musta, läikiva metalltoru poole, et toetust leida ning pääsen seekord. Nüüd on mul väheke aega jälgida, mis toimub mu ümber. Tollesama veidra inertsi mõjul hüplevad istuvad inimesed iga teekonaruse juures üles-alla ning kalduvad kurvides vasakule-paremale justnagu hüpiknukud. Seisjate kiirus on miskipärast suurema alalhoiuinstinktiga ja kui nad kõvasti kinni ei hoia siis koperdavad nad
11. Sümfoonia nr.1 ,,Kevad"III osa (kiire, selline lalalala, vahel veits tugevam). 12. Klaveritsükkel Sehr Rasch - Klaiserjane ( hästi kiire, klaver) Täna just tõepoolest seisatub hetk. mõtteile aega nüüd anna. Noorusemaile on alanud retk. Unistus sinna meid kannab. Sügisel kullased taas vahtrapuud. valvavad madalat maja. Mis oma lastele jäänud on truuks. Nooruse hääli siit kajab. Kiire aastate lend. Kooliõde, koolivend. Terekäe sulle sirutan nüüd. Küllap tunneme end, täna noortena nii, nagu paljude aastate eest. Nii juba aastaid on olnud me kool. Peegeldand varju ja valgust. Nüüd on ta lapsi küll pea igal pool. Siin oli alguste algus.
Olles segunenud saab iga värv uue tähenduse, kuid omab endiselt eelmist sisu. Ja kui hoolikalt vaadata on näha ,et kõige heledam jääbki heledaks, tumedaim tumedaks. Olles teineteisest erinevad, aga täiustades teineteist. · Varjatud müüri all on peidus kaduma läinud hetk.. (tähendus: Me võime kaotada midagi,mis meile tähtis,aga see võib tagasi tulla meiele tundamatut ted mööda.Lühidalt: Kõik võib muutuda.) · Ma sirutan käe ja koban tühja õhku.Kõik mida püüda olin tahtnud oli mul käe ulatuses,aga ma ei sirutanud kättt..(tähendus: Vahel on kõik mida sa soovid,mida sa vajaksid su läheduses,aga sa ei märka seda.) · Erinevus elu ja filmide vahel on see, et elus puuduvad subtiitrid. · Me sobime nagu särk ja perse. Huvitav, kumb mina olen? · Suhe on nagu kahe muutujaga võrrandsüsteem - lahenduse võib tuua tundmatu leidmine. · Tugevused ja nõrkused on rohkem hetkelised
annab kõik, kõikide maailma kuningriikide Issand... näe, ma olen üksi! Kas sa pole mitte minu isa ja mina sinu poeg?... Minu käsi on alati teinud sinu tahtmist. Kas ma ei ole sulle mitte avaldanud austust oma ohvritega? Meenuta 30 000 härga, kes ohverdati sinu nimel, ja üüratu suurtest graniiditükkidest templeid, mida ma olen sinu auks püstitanud! Loe kokku obeliskid, mida ma olen sinu auks püstitanud! Oo jumalik Amon, nüüd, kus ma olen üksi ja kõikide poolt hüljatud, sirutan ma sinu poole oma käed ja palve. Kas sa pole mitte tugevam, kui 1000 vibulaskjat, kui tuhanded kangelased?..." Amon vastab viimaks Ramsese palvele: "Ma olen sinu isa, päike, mu parem käsi on sinuga ja, nagu sa oled öelnud, mina üksi olen väärt rohkem, kui miljoneid sõdalasi! Kui ma laskun alla sõjavankrite madinasse, mis sind piiravad, näed sa neid langemas ja purunemas nagu savivaasid sinu hobuste kapjade all!..
mis teeb peegelpildi meeldivaks või ebameeldivaks. Samuti nagu võib üht ämblikku vaadates üks inimene imetleda tema graatsilisi jalgu ja teine vastikustundest pilgu kõrvale pöörata. "Tõepoolest, kui sageli paneb uni mind uskuma neid tavalisi asju, et ma olen siin, mul on kuub seljas, ma istun kamina juures, kuigi ma tegelikult laman alasti linade vahel! Aga vähemalt praegu vaatlen ma kindlasti ärkvel silmadega seda paberit, see pea, mida ma liigutan, ei ole uinunud, seda kätt sirutan ja tunnen ma tahtlikult ja teadlikult: magajale ei tuleks need asjad ette nii aredatena." (II;1643) Descarte tõmbab kindla piiri tõelise ja ebatõelise vahele. Ärkvelolek tõeline, uni-ebatõeline. Mina selles nii kategooriline ei ole. Lapsi tuuakse sageli puhtuse ja algupärasuse võrdluseks. Ometi on just lapsed need, kes kardavad kolli voodi all või usuvad jõuluvana saabumisse. Just lapse usk teeb issist või onust sellel õhtul jõuluvana ja ta on päriselt olemas
Meditationes De Prima Philosophia, In quibus Dei existentia, & animae humanae à corpore distinctio, demonstrantur. Meditationes II, VI. (Oeuvres de Descartes. Publ. Par Ch. Adam & P. Tannery. Vol. VII Paris: Léopold Cerf, 1904; p. 23-34, 71-90). 1 tegelikult laman alasti linade vahel! Aga vähemalt praegu vaatlen ma kindlasti ärkvel silmadega seda paberit, see pea, mida ma liigutan, ei ole uinunud, seda kitt sirutan ja tunnen ma tahtlikult ja teadlikult: magajale ei tuleks need asjad ette nii aredatena. Muidugi, nagu ma ei maletaks, et mind on unes teinekord petnud ka taolised mõtted!; ja kui ma selle üle paremini järele mõtlen, näen ma selgesti, et kunagi ei saa kindlate tunnuste järgi eristada ärkvelolekut unest nii selgesti, et ma jahmatusest kangestun, ja see kangestus ise peaaegu kinnitab mu arvamust, et ma magan.
Nähtavus läbi esiklaasi (tuuleklaasi) halveneb. Nähtavust saab parandada kaugtuledega sõites. Kuidas tohib sõiduautos sõidutada väikelast? Lapse pikkusele ja kaalule vastavas turvatoolis. Eesistmel täiskasvanu süles. Tagaistmel võib last sõidutada nõuetekohase turvavarustuseta. Ohutussaar on... ...jalakäijate ohutuse tagamiseks mõeldud teerajatis. ...teerajatis, millel ei tohi sõita. Sinu auto suunatuled ei tööta. Kuidas näitad, et kavatsed paremale pöörata? Sirutan aknast küljele välja sirge vasaku käe. Sirutan aknast välja vasaku käe ja kõverdan küünarnukist täisnurkselt üles. Kuhu tohib sõita? Otse Vasakule Tagasisuunas Sõitmisel tihedas udus asulavälisel teel on nähtavus ligikaudu 50 m. Millise suurima kiirusega on soovitatav sõita? 50 km/h. 70 km/h. 90 km/h. Hakkad eessõitvast autost mööda sõitma, kuid ta lisab just siis kiirust. Kuidas toimid? Lisan kiirust ja üritan ikkagi mööda sõita.
See on hunt. Hunt jookseb. See on jänes. Jänes jookseb. See on siil. Siil seisab. Siil vilistab. Tüdruk istub. Poiss seisab. · Õpetaja esitab küsimused: Kes see on? Mida karu teeb? Mis on siilil käes? Mis on poisil käes? Mis on siilil peas? Mida hunt teeb? jne. · Lapsed lõpetavad lause õpetaja osutamise järgi: See on ... . Käeline tegevus Laps värvib loomade riided vabalt valitud värvidega. Liisusalm "Keeruta ja naerata!" Jooksen, hüppan, keerutan, sirutan ja kükitan. Tõusen ning veel kummardan, ja kõigile siis naeratan! Mäng Lapsed seisavad ringis. Õpetaja ütleb, mis looma tuleb matkida. Näiteks: Me oleme karud. Lapsed matkivad karu liikumist. Õpetaja: Mida karu teeb? Õpetaja kasutab ühes mängus kuni kolme tegusõna. 39 Õpetajaraamat TÖÖLEHT 4. RIIDED Kuulamine Õues on halb ilm, vihma sajab, lapsed mängivad toas
,,Mis see siis peab tähendama?" küsis Ollino. ,,Kas siin ei kõlistatud?" ,,Pole meie midagi kuulnud," vastati mitmelt poolt korraga. ,,Homme, tähendab, peab kõvemini kõlistama," arvas Ollino. ,,Kõvemini ja kauem," arvas keegi vastu. ,,Just nii," kinnitas Ollino. ,,Aga nüüd maast lahti, maast lahti!" kordas ta käskivalt ja hakkas magajatelt vaipu kiskuma. ,,Härra Ollino, üks silmapilk veel," palus keegi väike poiss, hoides vaipa kõvasti kurgu all kinni. ,,Ma ainult sirutan natuke." ,,Ei ole aega," vastas Ollino. ,,Välja ja pesema!" ,,Külm on, ei või, lõdisen teki allgi," ajas poiss vastu. ,,All on külm vesi, see annab sooja," lohutas Ollino ja ta ei andnud enne rahu, kui poisid olid viimseni voodist väljas. Üksteise järele kadusid nad läbi luugi, et minna alumisele korrale, kus asus pesemisruum. Kogu maja näis värisevat uniste ja hoolimatult kolistavate jalge all. ,,Tasa seal!" hüüdis härra Ollino luugiaugust poistele järele
annaabi.ee 
