kuid ikkagi andis see meile olulist leivakõrvast. Mõnel pool tegeleti ka mesindusega. Mesi oli tähtis toiduaine, tollal ainus magusaine. Tollel ajal pidime oskama käsitööd, kuna kõik majapidamises tarvilikud riided, riistad ja esemed valmistasime ise. Peamiseks käsitööks oli ketramine ja kudumine, metalli ja puutöö. Muistsel ajal oli eestlaste metallitöö juba kõrgel tasemel. Osavad metallitöö meistrid sepad valmistasid rauast nuge, sirpe, odaotsi, mõõku jm. esemeid ka teistele. Hoonet, kus meie sepad töötasid, nimetati sepikojaks. Eesti ala jagunes kihelkondadeks, mis koosnesid paljudest küladest. Kihelkondi oli muinasaja lõpus umbes 50. Igas kihelkonnas oli üks või ka mitu linnust see oli tavaliselt mäekünkale või raskesti ligipääsetavale soosaarele ehitatud puust kindlus, kuhu vaenlaste rünnakute või röövretkede puhul pakku läksime. Paikades, kus polnud mäekünkaid, kuhjasime ise kõrge valli
mündid, Kavastu rabast leitud pronkslamp ja mõned ehted. Vaadeldaval perioodil tegi taas muutusi läbi matmisviis. Domineeriv oli põletusmatmine. Suurem osa leide pärinevad kivikalmetest. Mõnevõrra on esemeid ka asulakohtadelt, samuti tuntakse rooma rauaajast peamiselt ehetest, harvem müntidest, relvadest või tööriistadest koosnevaid peitleide. Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud. Töö- ja tarbeesemetest on leitud rauast õõs- ja silmaga kirveid, erinevaid raudnuge, sirpe ja vikateid, raudnaaskleid, pintsette, kääre ja õmblusnõelu, kolm luust, sarvest ja rauast kammi, ovaalseid tuluskive, värtnaketru jms. Relvi on leitud väga vähe, vaid mõni odaots, neli mõõka või selle katket ja üksikuid kilbiosi. Keskmine rauaaeg Keskmine rauaaeg hõlmab kahte perioodi: rahvasterännuaeg (450-700 AD) ja eelviikingiaeg (700-850 AD). Kasutusele võeti uus kivikalmetüüp -- nn. kivivarekalmed,
külvaja õla seotud vööle või rihmale. Lõikus Sirp oli vanim ja 17. sajandini ainuke vilja lõikamise vahend. Rukist koristati veel 20. saj. algulgi ainult sirbiga. MandriEestis kasutati ida poolt pärit, väiksemat, rootsu abil käepideme sisse kinnitatud hambulise teraga sirpi. Sellise sirbiga lõigati kõrsi. Saartel ja LääneEestis kasutati suuri, kõvera löe külge needitud, sepa valmistatud siledateralisi sirpe, millega niideti vilja. Siledateralise sirbiga oli viljakoristus jõudsam, sest korraga lõigati umbes poole vihu jagu viljakõrsi, hambulise teraga seevastu umbes viiendiku jagu. LääneEestis, eriti saartel kitkuti väikeste nüride sirpide abil otra koos juurtega. Otra juuriti selleks, et kõrred jääksid pikemad ja vilja oleks parem põllule kuivama panna. Heinategu Heina niideti vikatiga. Alates 19. saj. tulid MandriEestis
Eelrooma rauaajal jätkus üksiktaluline asustus ja süvened varanduslik ebavõrdsus. Rooma rauaaeg: tarandkameid hakati ehitama korralikumalt, neid piirasid müürid. Surnuid maeti põletatult. Peamisteks elatusaladeks olid kindlalt kujunenud põlluharimine koos karjakasvatusega. Põllumajanduse arengut soodustas käsitöö areng, eriti raudesemete valmistamine. Valmistati kvaliteetseid kirveid, nuge, vikateid ja sirpe. Pronksi jõudis eestisse suurtes kogustes ning hakati valmistama peeneid ripatseid, keerulisi sõlgi, kaelaja käevõrusid, sõrmuseid.
Euroopale ja ka Eestile. Kalmed muutusid korrapärastemaks ja ühes kalmes oli minu tarandit kõrvuti. Surnuid maeti enamasti põletatult. Luukillukesed puistati arvukade ehetega kalmekivide vahele.igasse tarandisse maeti u 10-20ne jäänused. Rooma rauaaega peetakse üksiktalulise maaviljelusliku asutuse õitseajaks. Peamine oli siiski põlluharimine ja karjakasvatus. Põllumajanduse areng tänu kästöö arengule, eriti raudesemete valmistamine. Tehti vikateid, nuge, sirpe, kirveid. Pronks oli kättesaadavam ja tehti keerulisi sõlgi, ripatseid, käe-kaela võrusid, sõrmuseid. Keskmine rauaaeg ja viikingiaeg Linnuste rajamine keskmise rauaja (450-800pKr) algul. Tunduvalt rohkem hakati neid ehistama 8saj paiku. Paljusid neist kasutati püsivalt kogu viikingiaja (800-1050), mil ühtlasi tugevndati kaitseehitisi. Linnuste rajamiseks valiti järskude nõlvadega ja sobiva suurusega künkad. Looduslikult vähem kaitstud mäekülgede poole kuhjati kunstlik vall.
sügisel üles künti. Pärast jaanipäeva, kui ilm vähegi lubas, tuli alustada heinateoga. Sageli asusid heinamaad talust kaugel m etsade ja soode keskel. Heina niideti vikatiga ho m mikul vara, kui kaste oli veel maas. Kuiv hein pandi suurtesse kuhjadesse v õi veeti küüni. Sügistööde algust tähistas rukkilõikus, milleks kasutati sirpe. Muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi p õllule hakkidena kuivama. Hilje m veeti viljavihud koju ja pandi rehetuppa partele kuiva ma. M õne aja m ö ödudes alustati rehepeksuga. Se e oli väga raske töö ja ke stis sageli kaua, nii et maga ma saadi alles poole öö pealt. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja löödi. Talvel istus pere koos rehetoas pirru valgel
Kevadel veeti laudad sõnnikust puhtaks, see sai väetiseks kesapõllule, mis järgneval sügisel üles künti. Pärast jaanipäeva, kui ilm vähegi lubas, tuli alustada heinateoga. Sageli asusid heinamaad talust kaugel metsade ja soode keskel. Heina niideti vikatiga hommikul vara, kui kaste oli veel maas. Keskpäevapalavuses muutus niitmine väga vaevaliseks. Kuiv hein pandi suurtesse kuhjadesse või veeti küüni. Sügistööde algust tähistas rukkilõikus, milleks kasutati sirpe. Muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi põllule hakkidena kuivama. Mõne aja möödudes alustati rehepeksuga. See oli väga raske töö ja nõudis sageli lisa öötundidest. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja löödi. Kuigi suvi ja sügis möödusid kibekiirelt töötades, jätkus tubaseid tegemisi ka talveajaks. Pikkadel talveõhtutel istus pere koos rehetoas pirru valgel
väärismetallist) kogumeid. Enamik leide on saadud linnustest ja asulatest, sealhulgas peaaegu täielikult läbi uuritud Rõuge linnuselt ja ulatuslikult kaevatud asulakohalt selle linnuse lähedal. Mõnevõrra on esemeid kalmetest ja peitleidudest ning on ka üksik- ja juhuleide. Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud. Töö- ja tarbeesemetest on leitud rauast õõs- ja silmaga kirveid, erinevaid raudnuge, sirpe ja vikateid, naaskleid, pintsette, kääre ja õmblusnõelu, sarvkamm, jms. Relvadest on saadud odaotsi, nooleotsi, mõõku, võitlusnuge ja kilpide osi (kuplaid, käepidemeid, naaste). Enamik relvadest pärineb Alulinna, Kirimäe ja Rikassaare peitleiust. Ehetest lisanduvad loendisse metallist ehtenõelad, sõled, kaela- ja käevõrud, sõrmused ning kaelakeede (helmed, ripatsid jms.), vööde ja rõivaste osad. Ehted
üles künti. Pärast jaanipäeva, kui ilm vähegi lubas, tuli alustada heinateoga. Sageli asusid heinamaad talust kaugel metsade ja soode keskel. Heina niideti vikatiga hommikul vara, kui kaste oli veel maas. Kuiv hein pandi suurtesse kuhjadesse või veeti küüni. Eesti talurahva eluolu XIX sajandil 4 Sügistööde algust tähistas rukkilõikus, milleks kasutati sirpe. Muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi põllule hakkidena kuivama. Hiljem veeti viljavihud koju ja pandi rehetuppa partele kuivama. Mõne aja möödudes alustati rehepeksuga. See oli väga raske töö ja kestis sageli kaua, nii et magama saadi alles poole öö pealt. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja löödi. Talvel istus pere koos rehetoas pirru valgel. Naised ketrasid, kudusid kangast ja õmblesid riideid
Härjapõlvlased on väga head sepad ning ükski inimene maapeal ei sepista asju nii hästi kui nemad. Neil on maa all omad sepakojad, kus kääbused tihti seitsmekesi koos töötavad. Kuigi nad on lühikesed, on nad väga tugev ja töökas rahvas. Raskete raudvasaratega taovad nad nii võimsalt alasil rauda, et tugev mees vaevalt paremini võiks taguda. Tihti ei jaoksa igapäevane isik nende vasarat ülessegi tõsta. Härjapõlvlased sepistavad nuge, kirveid, sirpe, vikateid ja muid terariistu. Saladuseks aga jääb, mis nad nendega teevad. Harva kingivad neid inimestele. Härjapõlvlased tavaliselt teevad tööd öösiti, kuid siiski ei kosta nende tagumine sügavalt maa alt inimeste kõrvu. Härjapõlvlased võivad vihastuda kergelt ja siis võib teha inimesele kahju. Kui aga keegi teeb härjapõlvlasele head, oskab ta seda heaga kätte tasuda. Inimesed jätavad toanurkadesse, aga ka lauta, piima ja õlut. Kui aga keegi neile keevat piima valab, siis
põletusmatuseid urnidesse kui ka laibamatuseid. Tuntuimaks muistiseks on Tsaka kääpad Lõuna-Slovakkias. Mõnedes kohtades esineb kääbastes kivikonstruktsioone. Matmispaigad üldiselt olid väga suured, maeti kaksikkoonilistes urnides või muudes savinõudes. Rohkesti teatakse sellest kultuurist ka pronksesemete peitleide, milles kõige rohkem oli odaotsi, mõõku, õõskirveid ja sirpe. Elati nii kindlustatud kui ka avaasulates. Omad iseseisvad urniväljade kultuurirühmad olid ka Saksamaal, Inglismaal ja Pürenee poolsaarel. Skandinaaviamaades on pronksiajal nii pikk kui lühike periodiseering. Lühikese järgi jagunes see kaheks: 18001100 eKr oli varane ja 1100 500 eKr hiline pronksiaeg. Pikema järgi on dateeringud kohati ebaselged, põhimõtteliselt jätkub Oscar Monteliuse poolt esitatud kuueperioodine alajaotus
Väikest lõõgastust ja põnevust pakkusid mitmesugused kombetalitused ja mängud, mis saatsid töid ja tegemisi. Võib-olla soovid Sinagi mõnda neist kaaslastega mängida. RUKKISITIKAS (rahvamäng) Sigivusmaagiale pühendatud rahvamäng, mida mängiti pärast lõikuse lõppu. Mängijad liiguvad põllul reas küürakil, kusjuures iga järgmise mängija pea on eesoleva mängija jalgade vahel. Käed toetatakse vastu maad. SIRBI VISKAMINE (rahvamäng) Sirbi viskajad kõnnivad sirpe käes hoides ja õõtsutades põllul kõrvuti reas. Sirpi tuleb sõrmedega teravast otsast kinni hoida nii, et sirbi pead on alaspidi. Kõndimise ajal loetakse järgmist salmi: "Sirise, sirise sirbikene, kõrise, kõrise, kõvera rauda: kelle sirp siin ette jõuab, sellel peigmees vastu sõuab." Peale salmi lõppemist visatakse sirbid korraga üle õla selja taha. Kelle sirp kaugemale
Üldlevinud külvinõu oli külimit. Külimit toetus üle külvaja õla seotud vööle või rihmale. Lõikus Sirp oli vanim ja 17. sajandini ainuke vilja lõikamise vahend. Rukist koristati kohati veel 20. saj. algulgi ainult sirbiga. Mandri-Eestis kasutati ida poolt pärit, väiksemat, rootsu abil käepideme sisse kinnitatud hambulise teraga sirpi. Sellise sirbiga lõigati kõrsi. Saartel ja Lääne-Eestis kasutati suuri, kõvera löe külge needitud, sepa valmistatud siledateralisi sirpe, millega nagu niideti vilja. Siledateralise sirbiga oli viljakoristus jõudsam, sest korraga lõigati umbes poole vihu jagu viljakõrsi käevarrele, hambulise teraga sirbiga seevastu umbes viiendiku jagu pihku. Lääne- Eestis, eriti saartel kitkuti väikeste nüride sirpide abil otra koos juurtega. Otra juuriti selleks, et kõrred jääksid pikemad ja vilja oleks parem põllule kuivama panna ning vedada. Heinategu Heina niideti vikatiga. Alates 19. saj
annaabi.ee 
