Kujuneb klassiühiskond Tööriistad kivist 5000 eKr metall -> vask Kasutati pikka aega koos; Vahemere idaosas avastati, et kui vasele lisada tina -> pronks = tugevam metall, vastupidavamad tööriistad. Algas pronksiaeg u 3000 eKr. Hiljem tuli raud -> veel vastupidavam, rauda ei valatud, vaid sepistati. Rauaaeg u 1200 eKr. Metallide kasutuselevõtt -> inimeste elu läks paremaks, lihtsamaks. Tekkisid käsitöölised ( valmistasid tööriistu ja muud vajalikku kõikidele kogukonnaliikmetele). Inimesed jäid paikseks sugukond ei mänginud enam tähtsat rolli. Ajapikku tekkisid igal perel oma maalapp ja iga pere hoolitses enda majapidamise eest. Tekkis eraomand pärandati põlvest põlve edasi. Kujunes varanduslik ebavõrdsus ja klassiühiskond.
· Ioonkeevitus · Difusioonkeevitus Tänapäeval kasutatakse peale käsikeevituse veel poolautomaat- ning automaatkeevitust ning rakendatakse arvutiprogrammjuhtimisega keevitusseadmeid ja roboteid. Lihtsamad keevitusmoodused olid tuntud juba aastatuhandeid enne meie ajaarvamist. Vaskesemeid kuumutati ja see järel taoti kokku. Pronksi, tina ning väärismetalli ühendati valukeevitamise abil. Selleks kuumutati liidetavad kohad valati üle sulametalliga . Raudesemeid sepistati kokku. Sellist keevitust on hakatud kutsuma sepakeevituseks. Keevitustööd võib jaotada: · Kokku-, külge-, juurde- ja pealekeevitamine elektrikaare või gaasileegi abil. · Lõikamine elektrikaare või gaasileegi abil Keevitajat varitsevad töö juures mitmesugused ohud, näiteks elektrivool, elektromagnetväli, kiirgusenergia, aerosoolid, müra, vibratsioon, gaasiplahvatused jne. Seepärast keevitaja töö polegi eriti populaarne, kuigi palgad on päris head. Tundub, et töö
sellesama fraasiga: "Peale selle, arvan ma, tuleb Kartaago hävitada." 149.a. e.m.a. leidiski Rooma senat ajendi sõjaks: Kartaago alustas ilma tema loata sõda Numiidia kuningaga. Siis esitas Rooma ultimaatumi ja nõudis, et Kartaago elnikud lahkuksid linnast ja valiksid endile uue asumispaiga merest kaugemale. See nõudmine kutsus Kartaagos esile raevu ja vihapurske puhangu. Otsustati linna kaitsta viimase veretilgani. Kogu elanikkond töötas ööd- päevad: sepistati relvi, ehitati viskemasinaid, kindlustati müüre. Naised lõikasid oma juuksed maha, et punuda neist viskemasinatele nööre. Kui Rooma armee oli lähenenud linnale, leidis ta selle kaitsmiseks suurepäraselt ettevalmistatuna. Kartaago võimsad müürid kannatasid välja kõik roomlaste tormijooksud ja suured toiduainetevarud võimaldasid elanikkonnal taluda pikka piiramist. Seetõttu ei toonud kaks esimest sõja- aastat roomlstele mingit edu. 146. a. kevadel e.m.a
Tiibeti mägismaa. Hiinat läbib kaks tähtsat jõge. Üks neis on Huang He, mis suubub kollasesse merre ja kannab kaasas muda ehk lössi, mis teeb põllud viljakaks. Teine jõgi on Jangtse. Tegevusalad Põlluharimine sai algusee Huang He orus. Kõige tähtsamaks teraviljaks sai riis. Tegeleti ka karjakasvatamisega. Kasvatati siidiusse, kelle kookonist tehti siidi, mille valmistamide hoiti hoolikalt saladuses. Siidist sai valmistada kaunist kangast. Sepistati ka rauda, millest tehri relvi. Meistrid ajasid rauamaagi nii kuumaks, et see muutus vedelaks. See valati vormi ja saadud rauda nimetati malmiks. Riikide kujunemine Umbes 2000 aastat eKr tekkisid esimesed linnad. Neid ümbritsesid mudakindlused. Väljaspool linna elas lihtrahvas, kes tegeles põlluharimisega. Lihtrahvas elas onnides. Linnas valitses kuningas, kelle võim oli piiramatu. Hiljem linnad suurenesid ja muutusid rahvarohkemaks. 221. aastal eKr tekkis
Tuginedes estofiilsele liikumisele (estofiilid olid baltisakslasest eestihuvilised, kes uurisid eesti keelt ja kultuuri, avaldasid ilukirjandust, andsid välja ajalehti ja kooliraamtuid) loodi Fried-rich Reinhold Faehlmanni eestvedamisel 1838. a Tartu ülikooli juures Õpetatud Eesti Selts, mis sea-dis eesmärgiks edendada eesti rahva ajaloo ja tänapäeva, tema keele ja kirjanduse kui ka tema poolt asustatud maa tundmist. Teise olulise estofiilse suurorganisatsioonina sepistati 1842. a Tallinnas Eestimaa Kirjanduslik Ühing. Nende kahe organisatsiooni ainelisel ja aatelisel toel hakati koostama rahvuseepost ,,Kalevipoeg", mis rahvaväljaandena ilmus 1863. a. Siim Krull
Sajandeid tehti mõõku, mis tekitasid eurooplaste hulgas kadedust ja sünnitasid hulga müüte - teiste hulgas ka sir Walter Scotti XIX sajandil loodud uskumus, et damaskuse mõõga teraga on võimalik õhus siidsalli pooleks raiuda või uskumus, et see poolitab ka sellele langeva juuksekarva, kuid sellistele väidetele pole tõestust. On palju teooriajaid, kust võib väljend ,,damaskuse teras" pärineda, kuid ühtegi pole veel tunnistatud. ,,Damaskus" võib viitada mõõkadele, mis sepistati Damaskuses või hoopis mustrile, mis katab damaskuse terase pinda ning mida võib leida ka Bütsantsi impeeriumis kootud damaskuse kangastelt. Veel arvatakse, et damaskuse teras sai nime sellest, et Lääne kaupmehed nägid seda esimest korda just Süüria pealinnas Damaskuses. Damaskus on üks vanimaid
Algas metalliaeg, mis kestab tänaseni. Esimene metall oli vask pehme metall, kulub kiiremini kui kivi. Vasele lisati juurde tina pronks, see oli kõvem ja vastupidavam. Ajastut, mil tähtsaim metall on pronks nim pronksiajaks. U 1100.a eKr tuli kasutusele raud tööriistad ja relvad, nimetatakse rauaajaks. Raud oli veelgi vastupidavam. Rauda sepistati, aeti kuumaks, taoti kõval alusel seni kuni saadi vajalik ese. Põlluharimise, karja kasvatuse ja metallide kasutusele võtmisega muutus inimeste töö tõhusamaks, elujärg paranes. Tööriistad muutusid üha keerukamaks, vaja oskusi mõned inimesed pühendusid tööriistade valmistamisele, ning neid tehti kõigi kogukonna liikmete tarbeks. Koos varude kogumisega (viljasaak , kari) hakkas kujunema eraomand. Oma vara s.o põlde, loomi pärandas
Kuid pronks oli uuenduslikum ja alles hiljuti kasutusele võetud ja pronkisga ei saanud kõike vajalikku ära teha ja vastupidi. 8. Kuidas mõjutas raua kasutuselevõtmine Eesti aladel elanud inimeste igapäevaelu? Tööriistad muutusid universaalsemaks ning inimesele sobivamaks nt põldu oli lihtsam künda, kuna seda sai nüüd teha adraga. 9. Nimetage 2 võimalust raua töötlemiseks. Kuidas töödeldi rauda Eesti aladel? Malmimine ning sepistamine. Peamiselt sepistati. 10. Kirjeldage rauaaegset kaubavahetust järgmisest märksõnadest lähtuval: viikingid, 5000 idamaist raha, ruunikirjad. Viikingite Bütsantsi ja Ida-maadesse viivate kaubateedele jäi ka Eesti vahele ning tänu sellele on Eestist leitud väga palju viikingite aegseid asju ja niimoodi jõudis siia nii araabia hõbemünte kui ka läänest meretaguste meistrite sepistatud relvi. Kokku on Eestist leitud üle 5000 idamaise raha
pidemenuppe. Pidemeosi kaunistati hõbedaga, mõnikord isegi kullaga. Sellised relvad olid väga kallid ja igaüks neist oli eraldi kunstiteos, mille oli valmistanud meister kogu oma oskusega. 12. sajandi jooksul lihtsustus mõõgateramike valmistamine kui ka käepidemete kaunistamine. Damaskimisest loobuti, teramike soon muutus aga kitsamaks. Sooneosale käepideme lähedale inkrusteeriti kirjad, mis peegeldasid agressiivse ristiusu ideoloogiat. Alates 12. sajandi keskpaigast sepistati mõõgateramikule ketta- või läätsekujuline massiivne ja raske pidemenupp ja kaitseraud. Sellised pidemeosad võimaldasid käelabale hoopis vabamat liikumist kui varasemad mõõgapidemed. Samas tasakaalustas nupp teramiku raskuse ning kergendas lähivõitluse pidamist. Kaitseraudu kaunistati hõbedaga vaid erandjuhtudel. 12.-13. sajandil tehti teramikele ka hoopis iselaadseid pronksist nuppe ning kaitseraudu. Taolisi mõõgapidemeosi valmistati Kuramaal,
Sõna ,,raud" on läänemeresoome keeltesse laenatud germaani keeltest ilmselt juba pronksiaja lõpus. See viitab sellele, et esimesed kokkupuuted selle metalliga toimusid skandinaavlaste kaudu. Raud hakkas Eestis levima nooremal eelrooma rauaajal umbes alates aastast 200 e.Kr. Sellest ajast on teada ka esimesed tõendid rauasulatuse kohta Eestis. Raudtööriistad muutusid nüüd tavaliseks. Esialgu kasutati pronkskirveste eeskujul rauast õõskirveid, mida küll valamise asemel sepistati. Peagi hakati valmistama ka silmaga kirveid, mis olid esialgu üsna lühikesed ja kitsad. Eelrooma rauaaega on nimetatud uurimiste keskpunktiks, sest alates sellest perioodist võib rääkida info rohkusest. 10
aastal laeva planke saekaatriga saagima, ehitati randades veel kaua esiisade moodi. Meestele maksti selle töö eest harilikult üks rubla päevas. Tööpäev laevaehitusel kestis 12-14 tundi ja seda varakevadest talve hakuni. Vanad saemehed rääkisid, et töö kestnud kuiest kuieni ning teisel päeval kuiest jälle uieni. 6 Ehitusplatsi läheduses asus ka sepikoda, kus sepistati laevaehituseks vajalikud raudosad. Laevameister P. Sepp hakkas 1911. aastal purjeka „Anette“ ehitamisel Käsmus esmakordselt raudosi tsinkima. Selleks vajaliku ahju ehitas meister ise. Laev läks küll kallimaks, kuid oli vastupidavam. Ehitusplatsist eemal asus tõrvakatel, mille all hoidis tuld enamasti laevameistri alaealine poeg, kes sai selle eest mõne kopika päevas. Laeva emapuu ehk kiil pandi maha kaldal kõige sobivamasse paika. See koht pidi
või tehase nimi. Pidemeosi kaunistati hõbedaga, mõnikord isegi kullaga. Sellised relvad olid väga kallid ja igaüks neist oli eraldi kunstiteos, mille oli valmistanud meister kogu oma oskusega. 12. sajandi jooksul lihtsustus mõõgateramike valmistamine kui ka käepidemete kaunistamine. Damaskimisest loobuti, teramike soon muutus aga kitsamaks. Sooneosale käepideme lähedale inkrusteeriti kirjad, mis peegeldasid agressiivse ristiusu ideoloogiat. Alates 12. sajandi keskpaigast sepistati mõõgateramikule ketta- või läätsekujuline massiivne ja raske pidemenupp ja kaitseraud. Sellised pidemeosad võimaldasid käelabale hoopis vabamat liikumist kui varasemad mõõgapidemed. Samas tasakaalustas nupp teramiku raskuse ning kergendas lähivõitluse pidamist. Kaitseraudu kaunistati hõbedaga vaid erandjuhtudel. 12.-13. sajandil tehti teramikele ka hoopis 6 iselaadseid pronksist nuppe ning kaitseraudu
· Ioonkeevitus · Difusioonkeevitus Tänapäeval kasutatakse peale käsikeevituse veel poolautomaat- ning automaatkeevitust ning rakendatakse arvutiprogrammjuhtimisega keevitusseadmeid ja roboteid. Lihtsamad keevitusmoodused olid tuntud juba aastatuhandeid enne meie ajaarvamist. Vaskesemeid kuumutati ja see järel taoti kokku. Pronksi, tina ning väärismetalli ühendati valukeevitamise abil. Selleks kuumutati liidetavad kohad valati üle sulametalliga . Raudesemeid sepistati kokku. Sellist keevitust on hakatud kutsuma sepakeevituseks. Keevitustööd võib jaotada: · Kokku-, külge-, juurde- ja pealekeevitamine elektrikaare või gaasileegi abil. · Lõikamine elektrikaare või gaasileegi abil Keevitajat varitsevad töö juures mitmesugused ohud, näiteks elektrivool, elektromagnetväli, kiirgusenergia, aerosoolid, müra, vibratsioon, gaasiplahvatused jne. Seepärast keevitaja töö polegi eriti populaarne, kuigi palgad on päris head
gallialastelt. Rooma naiste jalatsivalik oli meeste omast mõnevõrra vaesem. Sinna kuulusid sandaalid, pahkluuni ulatuvad saapad calsei ja sääremarja katvad saapad. Jõukate daamide jaöanõud olid sageli rikkalikult kaunistatud pärltikandi, kuldkantide ja muude ilustustega. Ehted: Enamik selle aja kullasseppadest olid kreeklased, mistõttu domineeris ehtekunstis kreeka stiil. Kuld, hõbe, tina, vask, raud ja teisedki matallid sepistati osavate meistrite poolt peene väljatöötlusega sõrmusteks, käevõrudeks, kaelaeheteks ja kõrvarõngasteks. Ilu ja hügieen: Rooma riigis olid isiklikud pesemisruumid vaid väga rikastel. Samas eksisteerisid ja olid väga populaarsed avalikud saunad ehk termid. Termide külastamine oli 24 tundidepikkune rituaal, mis koosnes neljast osast. Kõige esimene oli sudatoorium, kus
gallialastelt. Rooma naiste jalatsivalik oli meeste omast mõnevõrra vaesem. Sinna kuulusid sandaalid, pahkluuni ulatuvad saapad calsei ja sääremarja katvad saapad. Jõukate daamide jaöanõud olid sageli rikkalikult kaunistatud pärltikandi, kuldkantide ja muude ilustustega. Ehted: Enamik selle aja kullasseppadest olid kreeklased, mistõttu domineeris ehtekunstis kreeka stiil. Kuld, hõbe, tina, vask, raud ja teisedki matallid sepistati osavate meistrite poolt peene väljatöötlusega sõrmusteks, käevõrudeks, kaelaeheteks ja kõrvarõngasteks. Ilu ja hügieen: Rooma riigis olid isiklikud pesemisruumid vaid väga rikastel. Samas eksisteerisid ja olid väga populaarsed avalikud saunad ehk termid. Termide külastamine oli 24 tundidepikkune rituaal, mis koosnes neljast osast. Kõige esimene oli sudatoorium, kus
kõigepealt loeti laotud käsikiri üle, viidi sisse parandused ja siis saadeti valmismurtud (küljendatud) lehekülgede äratõmbed uuesti tsensorile üle vaatamiseks. Alles seejärel võis hakata trükkima. Eesti ajakirjandus paguluses Saksa okupatsioon lõppes 1944. a sügisel. Neist meeleoludest, mis tollal valitsesid, võib lugeda Venda Sõelsepa mälestustest raamatus "Meie jäljed jäävad. Eesti ajakirjanike elulood I". Ta ütleb nii ilmekalt: "Meie saatust sepistati idarindel, mis hoolimata "nõukogudelaste hiigelsuurtest kaotustest" ning tänu "edukatele võitlusruumi loovutamistele" nihkus visalt läände. Ning jõudsid kätte päevad, mis pidid näitama, kes on taibukas ja saab aru aja käsust, kes aga mitte. Esimesed pakkisid oma seitse asja ja, kes kuidas, purjetasid kaugetele randadele. Kes milliste mõtete ja lootustega, jääb igaühe enda teada. Ja need vähemtaibukad jäid ka oma mõtete ja lootustega
annaabi.ee 
