Juhan Liivi jutustus ,,Vari" 1. Autor kirjeldab sood nii,,,et see on üks saar, mis on ainult mõnisada sammu pikk, looga-sarnane liivaseljandik soo sees. Sool ei kasva midagi, liivikul puhta valge liiva sees õieti mitte midagi. Keegi ei ole nõudnud, et soos midagi kasvaks. Soos kasvab iseenesest: mõni pihutäis kanarbikku, mõni üksik rohukõrrekene, mis oma seltsimehe järele hüüab ja saare ühes otsas jändrik mänd. Samal soo sees kasvavad tillukesed imelised kased ja männid. Punakas, roostekarva turvas läheb madalamaks, et raba sünnitada, kus virtsanäoline vesi suve läbi seisab." Soo peegeldab sealseid inimesi töötavatena,elutarkadena. ,,Soo järel algavad talumeeste viljapõllud. 2. ,,ukulinn on linn, mis asub kõvera looga sarnase saarekesepeal liivikul". ,,See linn ei
Teos räägib Georges Duroy'st, kes saab allohvitserit Pariisi tuntuimaks meheks, mis on mõneti saavutatud manipuleerimisega võimus, tarkuses ning oma osa oli ka rikastel armukestel. Lugu leiab aset Pariisis ülem-keskklassi keskkonnas koos ajakirja "La Vie Francais'ga" ning sõpradega. See räägib Georges Duroy'st, kes on veetnud kolm aastat Alzeerias sõjaväe teenistuses. Olles töötanud kuus kuud Pariisis ametnikuna, kohtub ta endise seltsimehe, Forestieriga, kes võimadab talle karjääri ajakirjanikuna. Õhtusöök Walterite juures sai määravaks.Ta võeti tööle "Vie Francaise'i" ajalehetoimetusse kus alguses pidi ta kirjutama jäjejuttu Alzeeria kohta e "Aafrika küti mälestused". Walterite juures kohtus Georges ka proua de Marelle'ga, kellesse ta silmapilkselt armus. Marelle tütar paneb mehele nimeks Bel-Ami. Alustades väiksematest üritustest ning pehmematest uudistest, ronib ta mööda
1838 -1839 aastal Pariisi poliitiliste põgenike ringis. Pariisi kohal on küll veel rahuaja taevas, kuid kõikjal on tunda vältimatu sõja lähenemist ja närvilist elu, mis sarnaneb peoga katku ajal. Teose peategelaseks on saksa günekoloog Ravic, kes on Saksamaalt Prantsusmaale põgenenud emigrant. Koos oma õige nimega on Ravic maha jätnud ka endise kindlustatud elu ja kaotanud oma kutsedokumendid. Esimese maailmasõja ajal oli ta rindel. 1933. aastal sattus ta kahe seltsimehe varjamise eest koonduslaagrisse, kust tal õnnestus põgeneda. Hispaania kodusõjas oli ta arstiks vabariiklaste armees. Nüüd elab Ravic Pariisis. Ta töötab ühes erakliinikus, kus ta on sunnitud tegema operatsioone kliiniku omaniku, andetu professori Durant'i eest, kes tema olukorda julmalt ära kasutab. Operatsioonide eest saab ta professorilt närust tasu, millega ta vaevu-vaevu ära elab. Ravici elu on üldjoontes sisutihe mittemidagitegemine vaheldub joomisega. Kõigele lisandub
aastal. Romaani sündmustik areneb 1838 -1839 aastal Pariisi poliitiliste põgenike ringis. Pariisi kohal oli küll veel rahuaja taevas, kuid kõikjal oli tunda vältimatu sõja lähenemist. Romaani peategelaseks on saksa arst Ravic, kes on Saksamaalt Prantsusmaale põgenenud emigrant.Koos oma õige nimega oli Ravic maha jätnud ka endise kindlustatud elu ja kaotanud oma kutse dokumendid. Esimese maailmasõja ajal oli ta rindel. 1933. aastal sattus ta kahe seltsimehe varjamise eest koonduslaagrisse, kust tal õnnestus põgeneda. Hispaania kodusõjas oli ta arstiks vabariiklaste armees. Ravic elas Pariisis ja töötas ühes erakliinikus, kus ta oli sunnitud tegema operatsioone kliiniku omaniku, andetu professori Durant’i eest. Operatsioonide eest saab ta professorilt närust tasu, millega ta vaevu-vaevu ära elab. Ravic asus elama Pariisi, hotell Internationalis “Võõramaa libedal jääl oli palju
Tuglase novellid ,,Maailma lõpus" -Ankur hiivati, purjed tõmmati üles, ning sõideti avamerele. Kulus päev, ning jõudis kätte öö. Tegelane ärkab kahe seltsimehe vahel laegda taeva all. Tegelane- poiss, oli alles noor, ning ei olnud sellise eluga harjunud. Tema reisikaaslasteks oli 30 meest. Ilm kiskus tomisemaks, meestel tuli teha rohkem tööd. Jõuti piirini, kus keegi polnud käinud. Laev langes tormi küüsi. Järsku aga hakkas laev vaikselt liuglema. Laeva ees kerkis midagi musta, see ei olnud midagi, mida keegi oleks tundnud. See oli must sein, mida keegi polnud varem näinud. Kokkupõrget
Tuglase novellid „Maailma lõpus“ -Ankur hiivati, purjed tõmmati üles, ning sõideti avamerele. Kulus päev, ning jõudis kätte öö. Tegelane ärkab kahe seltsimehe vahel laegda taeva all. Tegelane- poiss, oli alles noor, ning ei olnud sellise eluga harjunud. Tema reisikaaslasteks oli 30 meest. Ilm kiskus tomisemaks, meestel tuli teha rohkem tööd. Jõuti piirini, kus keegi polnud käinud. Laev langes tormi küüsi. Järsku aga hakkas laev vaikselt liuglema. Laeva ees kerkis midagi musta, see ei olnud midagi, mida keegi oleks tundnud. See oli must sein, mida keegi polnud varem näinud. Kokkupõrget
kooli poole, see asus linna kõige kaugemas kvartalis. Kohale jõudes leidsid nad kooli müüris varisenud koha, kust nad kavatsesid üle ronida. Kui Enomaios sai lihtsalt üle, läks Spartacusel hullemini. Tema vigastatud käe tõttu oli Spartacus nõrkemas füüsilisest ja moraalsest kannatusest. Gladiaatorite juurde jõudes hakati plaane tegema nende vabastamiseks. Nad pidid ühte relvalattu sisse murdma, Spartacus ja Enomaios võitlesid nagu näljased tiigrid veel kahe seltsimehe kõrval, kuid relvalao plaan neil ebaõnnestus ning nad tõrjuti tagasi. Gladiaatorid olid sunnitud põgenema ning varjupaika otsima Vesuuvil. Kui gladiaatorid olid pääsenud välja müüri tagumisest väravast, läksid nad Ganymedese trahteri poole, kelle peremees oli Spartacuse sõber. Traaklane palus Vibiniust, et too annaks põgenikele kõik oma relvad. Kui gladiaatorid olid veidi edasi jooksnud, jäi Enomaius pooltega salgast maha, et jälitajad peatada
Üle kolmekümne tuhande gladiaatori ja üle kaheksateistkümne tuhande roomlase lebasid tasandikul. Lahing oli juba lõppenud ja viimased gladiaatorid jõudsid veel põgeneda. Vaid ühes kohas kestis veel äge, verine taplus. See oli tsentrumis, kus tuhat sõdurit Spartacuse eeskujul edasi võitlesid. Brassus polnud ikka veel võitlusesse asunud ja Mirza oli juba kahe tunni eest vägisi lahinguväljalt kaugele viidud. Tunni aja pärast nägi Spartacus oma kahe viimase seltsimehe Artorixi ja Visbalduse - langemist. Üksi kaheksasaja inimese vastu võitles Spartacus veel jõuga ja vägevusega. Viimaks haavati teda tugevalt ning kaheksast pistodast läbistatuna langes Spartacus, kelle viimseks sõnaks oli tema armastatu Valeria nimi. Vaikivas imestuses seisid tema laiba ümber roomlased, kes olid näinud kui kangelaslikult võitles ta algusest lõpuni. Kahe tunni pärast läksid roomlased oma telkidesse
Õhk, mis veel hiljuti kaikus hõigetest ja solvangutest, on nüüd tulvil oigeid, võiduhüüdeid, väljakutseid ja kaebeid; segunevad surijate ja tapjate, võitjate ja kaotajate hääled. Esimesena langeb Thalysiose poeg Echepolos, noor troojalane, kellel kreeklane Antilochos piigi läbi otsmiku torkab. Pronksi kolinal langeb Echepolos lahinguväljale ning kohe puhkeb tema ümber äge kähmlus, sest selles sõjas röövitakse langenuilt relvad ja suur häbi on jätta seltsimehe surnukeha vaenlase kätte. Liiga pikaks läheks loetleda kõiki sõjamehi, olgu juhte või lihtsõdureid, kes sel päeval lahingus surma leiavad. Juba näib, et pärast esimest kohtumist peavad troojalased vaenlase surve all tagasi tõmbuma, kui kõlab Apolloni hääl: ,,Troojalased, hobuste taltsutajad, ärge peatuge! Mida te kardate? Kreeklaste nahk pole kivist ega terasest, et seda pole võimalik haavata! Pidage meeles, et Achilleus täna ei võitle. Edasi! Edasi!"
Sümbolismi näideteks on Popi tegeliku ja unenäomaailma põimumine, koera unenägu ning tema suur kujutlusvõime. Näiteks suutis Popi oma Isanda leida erinevatest lõhnadest: ,,Ta nuusutas Isanda argikuube ja ta öömütsi ning liputas neile hända. Nad meenutasid talle nõnda Isandat, et ta silmi sulgedes teda lõhna järgi nägi ,,Maailma lõpus" -Ankur hiivati, purjed tõmmati üles, ning sõideti avamerele. Kulus päev, ning jõudis kätte öö. Tegelane ärkab kahe seltsimehe vahel laegda taeva all. Tegelane- poiss, oli alles noor, ning ei olnud sellise eluga harjunud. Tema reisikaaslasteks oli 30 meest. Ilm kiskus tomisemaks, meestel tuli teha rohkem tööd. Jõuti piirini, kus keegi polnud käinud. Laev langes tormi küüsi. Järsku aga hakkas laev vaikselt liuglema. Laeva ees kerkis midagi musta, see ei olnud midagi, mida keegi oleks tundnud. See oli must sein, mida keegi polnud varem näinud. Kokkupõrget
Teid peetakse suureks Asklepioseks * ja ma tulin teilt arstiabi saama.» 9 1 «Arstiabi!» ütles ülemdiakon ja raputas pead. Siis kogus ta end silmapilgu ja vastas: «Vader Tourangeau, nii on ju teie nimi, pöörake pea sinnapoole. Teie leiate mu vastuse seinale kirjutatult.» Vader Tourangeau kuulas juhatust ja luges oma pea kohalt järgmist seinale kratsitud kirjutist: «Arstiteadus on unenägude tütar -- Jamblihhos *.» Doktor Jacques Coictier oli oma seltsimehe küsimuse 160 vastu võtnud pahameelega, mida nüüd vastus veelgi süvendas. Ta kummardus vader Tourangeau kõrva juurde ja ütles talle tasakesi, nii et ülemdiakon ei kuuleks: «Ma hoiatasin ju teid, et ta on hull. Aga te tahtsite teda siiski näha!» «Aga võib-olla on sel hullul õigus, doktor Jacqu«s!» vastas vader endisel toonil ja kibeda muigega. «Kuidas ise arvate,» vastas Coictier kuivalt. Siis aga pöördus ta ülemdiakoni poole: «Teie
tõsta ja aidata tal omadeni jõuda, kuid samal hetkel kostsid kaks lasku, üks kuul purustas haavatud kaardiväelasel pea ja teine põrkas vastu kaljut, möödudes d'Artagnanist kahe tolli kauguselt. Noormees pöördus kiiresti, sest see kallaletung ei võinud tulla bastionist, mis oli varjatud kaevikunurgaga. 438 Talle tulid meelde mahajäänud sõdurid ja see omakorda meenutas talle üle-eelmise päeva mõrtsukaid. Seekord otsustas ta selgitada, milles asi seisab, ja langes seltsimehe laibale nagu surnu. Ta nägi kohe kahte pead, mis tõusid mahajäetud valli tagant kolmekümne sammu kaugusel: need pead kuulusid meie kahele sõdurile. D'Artagnan ei olnud eksinud: mehed olid temale järgnenud vaid selleks, et teda tappa, lootes, et noormehe surm kantakse vaenlase arvele. Kuna d'Artagnan võis olla ainult haavatud ja paljastada nende kuritöö, lähenesid nad, et talle lõppu peale teha. Õnneks langesid nad d'Artagnani kavaluse ohvriks ja jätsid relvad laadimata.
" küsis Molotov kord, kui Indrek jällegi oli hiilanud mitteteadmisega. ,,Mõni emakalkun on teid ära teinud." Ja kui Indrek ei vastanud, ainult kõrvuni punastus, rääkis õpetaja edasi: ,,Hoiduge naiste eest, seda ütlen ma teile. Matemaatika naisi ei armasta, sest kus on naised, seal on lollus. Naised teevad ogaraks. Naine ongi ilmas selleks, et meest ogaraks teha. Jumal teab, kuhu mees oleks ilmas jõudnud, kui tal poleks seda risti kaelas olnud. Hei, te põrssakesed, kuulge oma seltsimehe sõbralikku nõuannet, kui tahate ilmas midagi kätte saada: hoiduge naiste eest, sest see on ussiseeme." Vähe puudus, siis Indrek oleks talle kogu klassi ees öelnud, et armastus teeb sõna ja silma sügavaks, kuid ilma naisteta poleks ju ilmas armastust. Imeline uim kestis Indrekul segamatult varase kevadeni. Siis hakkas juhtuma, et Mollil polnud võimalik jalutama minna, kui Indrek teda kutsus. Ja mõnikord polnud teda kodugi, kui ta oleks
annaabi.ee 
