Teos räägib Georges Duroy’st, kes saab allohvitserit Pariisi
tuntuimaks meheks, mis on mõneti saavutatud manipuleerimisega
võimus, tarkuses ning oma osa oli ka rikastel armukestel.
Lugu leiab aset Pariisis ülem-keskklassi keskkonnas koos ajakirja
“La Vie Francais ’ga” ning sõpradega. See räägib Georges
Duroy’st, kes on veetnud kolm aastat Alžeerias sõjaväe
teenistuses. Olles töötanud kuus kuud Pariisis ametnikuna, kohtub
ta endise seltsimehe, Forestieriga, kes võimadab talle karjääri
ajakirjanikuna. Õhtusöök Walterite juures sai määravaks.Ta võeti
tööle “Vie Francaise’i” ajalehetoimetusse kus alguses pidi ta
kirjutama jäjejuttu Alžeeria kohta e “Aafrika küti mälestused”.
Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne. jutustus - kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil. (Vilde, Bunin) novell - eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sündmusele, lõpeb puändiga. (Boccaccio, Maupassant, Tsehhov, Valton) Eepika päritolu viib tagasi Vana-Kreekasse heroiliste eeposte "Ilias" ja "Odüsseia" juurde. Islandi vanade eepiliste laulude kuulsaim kogumik on "Vanem Edda". DRAAMA: Laiemas tähenduses nimetatakse draamaks iga niisugust teost, mis on antud tegelaste dialoogina, ilma autoripoolse jutustamiseta. Enamasti on draamateosed mõeldud laval esitamiseks, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark e autoripoolne märkus
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
Kõik kommentaarid