sõna ja ei jää vait, peavad tsunftile veerand oma toidust andma. Kui keegi tsunftiliikmetest ütleb tsunftivanemale või teistele tsunftiliikmetele halvasti, siis peab ta trahvi maksma. Kui tsunftivanem tõstab toosti, peavad kõik võtma toosti koos temaga. Igaüks, kes tahab tsunftiga liituda, peab tõestuseks tegema paari hobuseraudu, hea laia puusepakirve ja sadulakirve. Õpipoiste ja sellide väljaõpetamine kestab meistri juures neli aastat. Meistrid peavad oma õpipoistele ja sellidele hästi süüa andma, viimased peavad aga omakorda olema vähenõudlikud. Kui õpipoiss ei pea vastu ja põgeneb, toob meister ta jõuga tagasi ning karistab. Tsunftiliikmed ei tohi kahjustada ka tsunfti au.
Õpipoisi isa maksis kinni kõik kulud ja ostis vajalikud riided. Toit saadi meistrilt. Õpiaja edukalt läbinud sai noorukist sell. See toimus läbi kindla tseremoonia. Selli tööpäev oli pikk 14- 16 tundi. Seega polnud sellil peaegu ültse vaba aega. Meistriks saamine oli aga veelgi keerulisem. Kõigepealt nõuti meistritöö ehk sedöövri esitamist. Sellele lisandus veel suur meistrimaks tsunftikassasse. Kandidaadil tuli korraldada tsunftiliikmetele meistrikostitus, mis osutus paljudele sellidele üle jõu käivaks. Et alustada tööd meistrina, oli vajalik ka veresugulus oma seinise meistriga või abiellumine tema perekonda. Olulise osa keskaja linlastest moodustasid käsitöölised, kes kuulusid kohustuslikult tsunftidesse. Enamikes linnades kehtis ka tsunftisundus, mille kohaselt ei tohtinud ilma kindlasse tsunfti kuulumata ühe või teise käsitööga tegeleda. Tsunftikorraldus oli keskaegses linnas väga tähtsal kohal
silmavad nad trennis uut liiget. See on tüdruk nimega Laura Robin. Morgan üritab temaga kohe esimeses trennis tutvust teha, kuid noor tüdruk on nagu siil, kes oma okastega poisile kallale tormab. Seega saab Morgan temalt ainult mõned ükskõiksed sõnad ja ei muud midagi. Kuid esimesel koolipäeval tabab 16 aastast Morganit üllatus. Tema kõrvale on istunud too Laura ja eks see muudab neid ka lähedastemaks. Lisaks sellele palub Spartacus Morganil ühe ümbriku mingitele kahtlastele sellidele ära viia, sest tal endal ei ole väidetavalt aega. Poiss on muidugi nõus enda venda aitama, kuid pargis tabab teda üllatus. Ta vend on sidunud ennast mingisuguste pättidega, sest need tormavad Morganile kallale ja peksavad ta läbi, kuid nüüd sekkub Laura, kes teda aitab. Sellest ajast peale hakkavad nad tihedamini läbi saama. Koos käiakse isegi väljas jne. Aga Spartacusega seotud pätid ei jäta teda rahule. Lõpuks läheb asi nii kaugele, et ühel päeval kui Laura ja Morgan
müüma käis tsunftiväliste käsitööliste tsunftijäneste vastu pidev võitlus Juhtiv osa tsunftides kuulus tsunftimeistritele Igal meistril olid oma sellis ja õpipoisid, kes elasid meistri kodus said sealt söögi pidid alluma täielikult maaisa korraldustele Tootmise arenguga suurenes iga meistri kohta sellide ja õpipoiste arv Keskaja lõpupoole hakkasid tsunftid muutuma järjest suletumaks õpipoistele ja sellidele esitama kõrgemaid nõudeid õpipoiss pidi tingimata olema kristlikust abielust see sulges tsunftide uksed vallaslaste ees Kõigepealt võeti õpipoiss endale mõneks nädalaks proovile Mõnikord nõuti ka käendajaid Sellile esitatud nõuete hulka kuulus kindel arv õpiaastaid oma meistri juures tavaliselt 2-3 mõnikord ka -5 aastat Neile lisandusid 2-3 kohustuslikku rännuaastat
käsitöölise amet oli auväärne, sinna ei võetud näiteks vallaslapsi õpipoisi käendaja või vanem pidi tooma tema kohta tunnistuse, et ta on sündinud kristlikust abielust. Igal tsunftil oli õpiposte-, selli- ja meistriraamat, kuhu kirjutati sisse ja välja õppeperiooni alustanud ja lõpetanud käsitöölised. Käsitöölised ei saanud küll pedagoogilist haridust, kuid nende õpetajateks olid oma õpipoistele ja sellidele õpetajaks kogu nende õppimise ja tegevuse aja. Õpipoisi periood oli kahtlemata õigusetuim, kuid seda ei saa ka nii üheselt võtta. Eelkõige võttis meister õpipoisi temast hea käsitöölise kasvatamiseks. Õpipoisiaja alguses oli katseaeg, mille jooksul võis meister õpipoisist lahti öelda ja ta koju tagasi saata. Katseajal end heast küljest näidanud poiss kirjutati õpipoisiraamatusse sisse.
Läbi keskaja vähenes nende ring pidevalt. Esijalgu püüti määrata meistrite miinimumarvu mingis tsunftis (3-4), hiljem kujunes tavaks kehtestada meistrite maksimumarv. Igal meistril olid omad sellid ja õpipoisid, kes elasid meistri kodus, said söögi , kuid allusid ka kõiges majaisa korraldustele, näiteks suurenes sellide ja õpipoiste arv ühe meistri kohta. Keskaja lõpul hakkasid tsunftid üha enam muutuma suletuks, õpipoistele ja sellidele hakati üha enam esitama kõrgemaid nõudeid. Näiteks pidi olema õpipoiss sündinud kristlikust abielust. Selle nõudmisega suleti tsunft vallaslaste käendajaid. Sellile esitatud nõuete hulka kuulus kindel arv õpiaastaid oma meistri juures , tavaliselt oli neid 2-3 vahel harva ka 5, neile lisandusid 2-3 aastat kohustuslikku rännuaastat. Kohustusliku rännuaasta eesmärk oli see, et vältida käsitöö e mandumist suletud tsunftikorra tingimustes
meister pidi aga maksma trahvi ning ka teistkordse õppimise kulud. Kui kõik läks õnnelikult, sai õpipoisist sell, ta oli tsunfti liige, ehkki mitte täieõiguslik. Sell oli vaba inimene, ta võis kanda relva ja võtta osa linna kaitsmisest. Sellid valisid endile ise meistri, kelle juures nad tasu eest töötasid. Ja ehkki ka sell elas meistri majas, oli ta vabastatud paljudest kohustustest ning sõi meistriga ühes lauas. Skraas oli selle kohta öeldud nii: meistrid peavad oma sellidele hästi süüa andma, viimased peavad aga omakorda olema vähenõudlikud. Ka sellide väljaõpetamine kestis 4 aastat, seadusliku jõu omandas õpitu aga alles pärast rännuaastaid. Tsunft saatis sellid rändama, et nad käiksid paljudes linnades, töötaksid mitmete meistrite juures, õpiksid tundma nende töö saladusi ja -võtteid. Meister eraldas reisimise jaoks igal aastal 1 - 2 taalrit. Nööbivalajad olid aga kohustatud
Mõnikord jäidki õpipoisid sellideks ja töötasid meistri juures elu lõpuni. Ihaldusväärsematel aladel lubati mittesakslastel meistriks tõusta vaid siis, kui sakslasi ei jätkunud. Meistrite arvu üritati piirata, et kaitsta turgu (et hinnad ei läheks liiga madalaks jne). Meistriks ja tsunfti liikmeks saamine eeldas kodanikuõiguste omandamist ja abiellumist. Kuna kogu meistriks saamise protseduur oli seotud väga suurte kulutustega, oli paljudele noortele sellidele ainsaks väljapääsuks meistri tütre või lesega abiellumine, mis kergendas tunduvalt tsunfti vastuvõtmist. 4. Kaubandus · Hansa Liidu liikmeteks olid Eesti linnadest Tallinn, Tartu, Viljandi ja Uus- Pärnu. · Üks tähtsamaid kaubakontoreid Hansa Liidu jaoks oli Novgorod. · Läänest veeti Liivimaa kaudu Venemaale eelkõige käsitöötooteid: Flandria kalevit, Reinimaa relvi ja metalltooteid, Rootsi vaske jne. · Samuti heeringaid, soola ja veini, õlut vürtse.
erialal töötamise ja konkureerimise reeglid. Kuna keskajal Liivimaal ei eristatud õpipoisse ning selle, pidid õppimise lõpetanud esitama meistriks saamise nimel meistritöö, maksta käsiraha ja korraldada teistele liikmetele pidu.Turu kaitseks hoidsid tsunftid meistrite arvu linnas piiri taga. Meistristaatusel ning tsunfti liikmeks astumisel oli aga hoopis suurem tähtsus – eeldas kodanikuõiguste omamist ja abiellumist. Kuna paljudele noortele sellidele oli kogu see protsess kulukas, otsustati naiseks võtta meistri lesk või tütar. 13. Kaubandus Gildid kaitsesid oma liikmete huve, korraldasid nende seltsielu ning pakkusid häda korral abi ja toetust. Gild aitas kaasa ka liikmete matuste korraldamise juures, aitas orbe ning leske. Liivimaa gildidest oli tähtsaim kaugkaupmehi ühendav Suurgild. Raehärrad valiti just selle gildi seast. Mustpeade Vennaskond ühendas aga vallalisi kaupmehi ning kaupmeheselle.Sinna
sisse. Teine etapp, selli aeg, läbiti tavaliselt 5-6 aastaga. Nüüd sai jooksupoisist üsna tähtis noorsand, kes juba tundis oma eriala ja kellel usaldati lihtsamad operatsioonid iseseisvaks tööks ning kes sai enamasti oma töö eest ka tasu. See oli aeg, kus noormees õppis oma meistri käest kõiki peensusi ning püüdis end näidata kui iseseisev käsitööline. Mõne aja pärast teatas sell valmidust rändama minna, mis oli kõikidele sellidele kohustuslik. Rändamaminek tähendas kaugematesse linnadesse või teistesse riikidesse minekut. Üldreegel oli, et koju tagasi võis tulla sell kolme tunnistusega erinevate meistrite käest, kelle juures oli ta vähemalt pool aastat töötanud. Tavaliselt kestis rändamine kokku 2-3 aastat. Rännult naastes oli sellil vaja meistri juurde tööle asuda, kuna ilma kindla meistri töökoja juurde kuulumata ei saanud taotleda õigust meistrieksamit teha
Verrocchio. Verrocchio oli siis alles kolmekümnene. See sama mees oli välja mõelnud ka surimaskide valamise ja koos oma abilistega jäädvustas ta surnud linnakodanike nägusid. Samuti näitas ta oma sellidele, kuidas kokku lüüa puidust skeletti, kinnitada see pillirooga, mähkida kaltsud ümber ja see kõik keeva vahaga üke valada. Nii loodigi nendest kaltsudest ja vahast äsjasurnud kaupmehe vahakuju. Kui ta hakkas oma ,,Taavetit" modelleerima, välgatas tema silmades naeratus ja mõtles, et Leonardo võiks talle modelliks olla. Ka Sandro Botticelli töötas Verrocchio juures, kuid mitte kuigi kaua.
meister, tsunfti eesotsas meistrite seast valitud vanem. Vastastikune abistamine, ühiskassa, tsunftil võis olla oma kaitsepühak, kabel või kirik, ta oli ka sõjaline organisatsioon. Tsunftid kaitsesid oma liikmete huve tsunftivälise käsitöö vastu, tsunftiväline käsitööline tsunftijänes. Igal meistril oma sellid ja õpipoisid, elasid meistri kodus, sõid seal, allusid meistri korraldustele. Keskaja lõpul esitati õpipoistele ja sellidele kõrgemaid nõudmisi. Õpipoiss pidi olema sündinud kristlikust abielust, kõigepealt võeti ta mõneks nädalaks proovile. Sellil oli kindel arv õpiaastaid meistri juures, pluss 2-3 kohustuslikku rännuaastat, et käsitööoskused ei manduks. Meistriks saamiseks pidi esitama meistritöö vastava käsitööala meistrite järelvalve all valmistatud esemete komplekt, kui meistritöö oli kõlblik, tuli korraldada meistrikostitus. Meistriks saamisel oli
kõrgemaste. Alamastme moodustasid grammatika, retoorika, dialektika. Kõrgemastme moodustasid geomeetria, aritmeetika, muusika, astronoomia. Ülikoolis oli 4 erinevat teaduskonda. Esimene oli kunstiteaduskond, mis oli kohustuslik. Siis oli võimalik valida 3 teaduskonna vahel : teoloogia, juura, meditsiin. Ülikooli juhtis rektor. Ülikoolis oli 3 astet bakalaureus ( sell ), üliõpilane (õpipoiss) ja doktor. ( doktor ) Dispuut- õppimine läbi vaidluse. Sarnaselt sellidele rändasid ka üliõpilased erinevates ülikoolides. Skolastika keskaja filosoofia, mis püüdis seletada Jumalat Mõistuse abil. ( tegelesid Jumalatõestusega ) Kõige tuntuim skolastik oli Aquino Thomas. Alkeemia ( teadusharu ) püüdsid luua kolme ainet . 1) tarkade kivi pidi muutma metalli kullaks 2) elueliksiir aitab luua maapealse igavese elu ( see näitas, et pandi rõhku elule
meistrite seast valitud vanem. Vastastikune abistamine, ühiskassa, tsunftil võis olla oma kaitsepühak, kabel või kirik, ta oli ka sõjaline organisatsioon. Tsunftid kaitsesid oma liikmete huve tsunftivälise käsitöö vastu, tsunftiväline käsitööline tsunftijänes. Igal meistril oma sellid ja õpipoisid, elasid meistri kodus, sõid seal, allusid meistri korraldustele. Keskaja lõpul esitati õpipoistele ja sellidele kõrgemaid nõudmisi. Õpipoiss pidi olema sündinud kristlikust abielust, kõigepealt võeti ta mõneks nädalaks proovile. Sellil oli kindel arv õpiaastaid meistri juures, pluss 2- 3 kohustuslikku rännuaastat, et käsitööoskused ei manduks. Meistriks saamiseks pidi esitama meistritöö vastava käsitööala meistrite järelvalve all valmistatud esemete komplekt, kui meistritöö oli kõlblik, tuli korraldada meistrikostitus. Meistriks saamisel oli oluline ka
annaabi.ee 
