Selili krool (0)

Referaat –
selili krool
Tallinn
2008
Kui räägime ujumisharrastusest, siis alustuseks võib märkida kahte raudset tõsiasja. Esiteks - sellega saab tegeleda 365 päeva aastas. Sest kui varem hakati kuuldavalt rääkima ujumisharrastusest välisvete soojenemisel, siis hoogne ujulate ehitamise buum annab meile võimaluse alustada kasvõi homme, siis, kui lähim ujula uksed avab. Ja teiseks - ujumisharrastus ei sõltu vanusest - ettenägelikumad alustavad ujumist koos emaga juba enne sündi ning tegelevad sellega elutee lõpuni.
Ujulate puudus polnud ja pole ka praegu ainuke põhjus, miks ujumisharrastus pole nii levinud kui ta oma tervislikkuse poolest võiks olla. Siin on takistuseks olnud, kas liigne tormamine ujumiskunsti ja ujumistehnika õppimisel või siis tihti ka võimete ülehindamine. Tagajärjeks ebameeldivad mälestused ja loobumine kogu harrastusest. Kuid alustagem siis koos uuesti , tasa ja targu ning rahulikult .
Ujumise õppimisel ja õpetamisel kehtivad kõik pedagoogika kuldsed reeglid: lihtsamalt-keerulisemale; kergemalt – raskemale; aeglaselt - kiiremale jne. Et õppida ära vees elegantselt liikuma punktist A punkti B, peame esialgu omandama ujumise algtõed: õiged asendid ja hingamisrütmi. Seejärel jalgade-käte liigutused ja lõpuks need kõik osad individuaalselt sobivasse paketti köitma.
Seliliujumise käte liigutuste õppimisel kuival tuleb hoida kere otse ja püüda kätega sooritada ringikujulisi tõmbeliigutusi sirutades üles.
Seliliujumise kätetöö õppimist oleks kõige lihtsam alustada hoides ennast varvastega kinni ujula ääre torust/kui selline on olemas/, või kasutada kaaslase abi. Vaade peaks olema suunatud lakke ning kõrvad peavad olema vees.
Kui me räägime ujumisest, ujumisviisist olenemata, siis tuleb vältida rabelemist. Käed tuleb viia vette rahulikult, vältides lahmimist. Ujumise käte ja jalgadega suurt veepilve tootvad ujujad jäävad koos selle veepilvega üsna varsti paigale, samas aga rahulikke liigutusi tegevad ujujad jätkavad liikumist pikka aega. Esmapilgul tundub, et rinnuli - või selilikrooli jalgadeliigutustes on lihtne orienteeruda. Tuleb vaid pöiad painutada ning jalgu kordamööda üles-alla liigutada. Tõepoolest nii lihtsalt saabki jalgade abil vees edasi liikuda . Tegelikult on asi keerukam , sest jalgadega üles-alla liigutusi on võimalik sooritada mitmel moel. Nendeks variantideks on:
A – üles-alla vibutused, vastavalt eelpool kirjeldatule – sirgete jalgadega, painutatud pöidadega üles-alla vahelduvate liigutuste sooritamine. Niimoodi jalgadega ujudes väsib ruttu, sest nii üles kui alla liigutuste sooritamisel on lihased pidevas pingeseisundis ja selle tulemuseks on sageli krambid sääremarjalihastes.
B – löögid - rinnulikroolis ülalt alla, selilikroolis alt üles suunas. Ettevalmistavalt jalg painutub põlveliigesest (see on ühtlasi lõdvestusmomendiks). Löök algab reiest, sellele järgnevad säär ja pöid. Löögi- e. tõukepinnaks on pöia pealmine pind (sarnaneb löögile jalgpallis). Pöid on löögi sooritamisel lõtv ja painutub passivselt. See tänapäevane variant on kõige efektiivsem, ent on omakorda sõltuvuses pöia painduvusest.
C – pedaalimine , sarnaselt jalgratta pedaalimisele kus tõukepinnaks on jalatallad. Pedaalivaid jalgade liigutusi kasutati ujumise algõpetuses veel 30-ndatel aastatel. Nüüdseks on see unustatud kuigi pedaalivat jalgade tööd - alt üles kohtab ka praegu. See kujuneb kui ülakeha on upitatud ujumislauale ning jalad on alla vajunud. Sellises asendis on lihtsam sooritada pedaalivaid liigutusi, kui vastupidises suunas lööke.Seliliasendis on pedaalivad jalgadeliigutused suureks abiks keha tasakaalu hoidmisel, ega ole samas väsitavad, kuid edasiliikumiseks on nad aeglased.
Niisiis põhilised faktid, mis seliliujumisest meelde tuleb jätta, on et kehaasend on sirge, puusad veepinna ligidal. Õlavöö pöörleb hästi ja pea püsib paigal, seejuures hingamine on tugev. Rütm peab õige olema ja käte liikumine vastassuunaline. Jalalöök peab algama puusast ning põlved ei tohiks veepinda rikkuda. Löök peab olema tugev ja terav, veidi sissepoole surutud, pöiad lõdvad. Käsi asetatakse vette järsult, väike sõrm ees. Haare alustatakse küllalt sügavalt ning tõmme algab küünarliigese kõverdamisega. Käelaba on õiges asendis ja juhib liikumist. Tõukel küünarliiges surutakse vastu külge ja käsi sirutub. Tõuge lõpeb labakäe vajutusega allapoole. Õlavars tõuseb ja käsi tuleb lõdvalt veest välja ja üleviimine sirge käega, suunaga üles-taha-alla.
Kuid mis kõige tähtsam:

• voolujooneline asend
  
• käte vastassuunaline liikumine
  
• pöörlemine
  
• hästi liikuvad hüppeliigesed
  

Kasutatud materjalid:
http://lepo.it.da.ut.ee/~sert/artikkel.ht m
http://www.koolibri.ee/download/?action=binary&id=4088
www.valgavg.edu.ee/loputood/Marika%20Sults/marikasults/page3.html