tänu elanikkonnale hakkasid ka linnade teke ja areng õitsema (elatustaseme tõus) - põllumajanduse areng saaki müüdi linnades (turuplatsidel), sest linnades polnud nende valmistamiseks oskustöölisi - linnaühiskonna ja kaubanduse areng kaubalis-rahalis suhete areng, linnad käsitöö- ja kaubandusekeskused, moodustades üleeuroopalise tootmis- ja kaubandusvõrgustiku 2. Arutlege teemal ,,Linn feodaalühiskonnas". Milline oli linna positsioon keskaegses seisuslikus ühiskonnakorralduses? Keskaegses seisuslikus ühiskonnakorralduses mängis linn olulist rolli kaubanduses, käsitöös ning mingil määral ka tootmises. Kuna maad, kuhu linnad rajati kuulusid feodaalühiskonnas maaisandatele (kuningas, suur- või väikefeodaal), siis senjöör kehtestas linnale tihti linnaõiguse, mis määras, kuidas linn peaks oma elu korraldama. Üheks tähtsamaks linnaõiguseks on minu
maapiirkonna elu. Roomlaste jaoks oli tsiviilelu ja linn väga tihedalt seotud. Samuti hinnati väga esivanemate vaimset pärandit. Küll aga vallutussõdade tagajärjel hakkas levima kreeka kultuur ning seetõttu õpiti kreeka keelt, kirjandust, ning elati ka kreeka kommete ja uskumuste järgi. Kuid kuna osa roomlastest kartis kultuuri hävingut, oldi osaliselt kreekale vastu. Sellest hoolimata säilitas rooma oma traditsioone. Rooma seisuslikus ühiskonnas oli kõige kõrgemal pärilik senatiaristokraatia. Senaatorid olid suurmaaomanikud, neil oli koht kõrgetes riigiametites. Senaatori tundis ära toogat ehtiva purpurpunase triibu järgi. Senaatoritele järgnes ratsanikeseius, mis koosnes samuti inimestest, kes olid teatava rikkuse saavutanud. Ratsanikud tegelesid kaubandusega ning nende seast määrati tihti kohtunikke. Senaatoritest ja ratsanikest allpool paiknesid käsitöölised, vabad talupojad, rentnikud
Ülemkoja komplekteerimisel on kaks erinevat põhimõtet. 1) Seisusliku esindusorgani puhul saab inimene eluaegse õiguse osaleda parlamendi töös koos päritud või omandatud tiitliga (nt. Suurbritannia). 2) Regionaalsete huvide esindajana valitakse ülemkoda kas otse rahva poolt (nt. USA) või sinna delegeeritakse regionaalvõimude esindajad (nt. Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa). · Töövaldkondade jaotuses: Seisuslikus kojas on saadikukoht eluaegne. Regionaalseid huve esindav ülemkoda on regulaarselt ümbervalitava saadikukohaga. Parlamendi struktuur: · Parlamendi juhatus (esimees ehk spiiker, aseesimehed). · Alatised ja ajutised komisjonid. · Fraktsioonid ehk saadikurühmad. · Koalitsioon ja opositsioon. Parlamendi igapäevatööd juhib parlamendi esimees, kelle valivad parlamendisaadikud. (nt.
Maailm on tehislik, looduslikkust vähe. Pole eriti lüürikat. Pöördutakse ajalukku, minevikku kasutatakse tuleviku huvides. Klassikaline periood – ajalooaineline proosa, üks ajaloolise proosa juhtautoreid. Tekstid on realistlikud, aga samas avatud ka modernistliku proosa mõjutustele. Vaatepunktide vaheldumine, teisiktegelased, peategelaste paralleelid. Väljapeetud, lihvitud, elegantne keelekasutus. Tegeleb ennekõike Eesti ajalooliste tegelastega. Tüüptegelane liigub seisuslikus ühiskonnas tavaliselt alt üles; piire ületades tekib tal küsimus, kuhu maailma ta kuulub. Mehekeskne positsioon, naine on objektistatud. Hiljem memuaarne proosa. Kirjandusvõtete rutiinistumine. 18. „Keisri hull” – tuntuim ajalooline romaan eesti kirjanduses. Krossi läbimurderomaan. Peategelane on Krossi kohta väga omapärane, saksa päritolu mõisnik Timotheus Eberhard von Bock. Lõhub seisustevahelisi piire, hullumeelne tõerääkimine. Segadus
Kokkuvõte (vastused küsimustele) §1 Lk.9 Absolutistlikus monarhias kuulus kogu riigivõim ühele isikule, keda enamikes maades kutsuti kuningaks. Senises seisuslikus monarhias piirasid valitsejate võimu seisuste kogud tänapäevase parlamendi eelkäiad. Praeguses Euroopa demokraatlikus riigikorras on parlamendid, presidendid ja kuningad. Erinevates maades erinevad kõrgeimad riigivõimuorganid. Absoluutne valitsemisviis tugines hoopis väike aadlikele või linnakodanikele ja vastu sellisele valitsemisviisile olid muidugi aadlikud, kuna nad ei tahtnud teha igapäevast ametniku tööd.
Linnade tekkega tekkisid kolmandasse seisusesse ka käsitöölised ja kaupmehed. Inimese positsiooni ühiskonnas määras tema sünni päritolu. Esimesse seisusesse polnud võimalik sündida, sest vaimulikel kehtis tsölibaat ehk ei igasugusele seksile. Igal seisusel oli teistest erinev haridus, kasvatus, elulaad. Riietuse ja relva olemasolu või hobuste arvu järgi võis kindlaks määrata inimese seisuslik kuuluvus. Varandusel polnud mingisugust tähtsust seisuslikus korras. Oluline oli päritolu. 4 2.Vaimuliku seisus 2.1 Vaimuliku kasvatus Vaimulikud olid keskaja seisustest kõige haritum ja samas kõige väiksearvulisem osa. Vaimuliku kasvatus vajas pikka aega ja kindlat koolitust, lisaks aga ka teistsugust eluviisi. Vaimulikku kasvatasid tavaliselt kloostri- ja katedraalikoolid või piiskopikoolid. Vaimulike ideaaliks oli karm ja ilmalikes küsimustes rangelt erapooletu munk-askeet, kes peab põlgama mööduvat ja maist ning
Samuraide erikategooriate vahel laienes hariduslik, majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus üha enam. Üks jaapani poiste koolitamise eesmärke oli õpetada nad lugema hiina tekste jaapani grammatikareeglite järgi. Suurt tähelepanu osutati kalligraafia õpetamisele, samuti oli oluline tunda etiketti ja käitumisrituaale, lauakombeid ning relva käsitsemist. Jaapani koolides ei püüdnud õpetajad rõhutada konkurentsi, sest see rakendas elu rangelt seisuslikus ühiskonnas. Vastupidi, iga õpilane oli isiksusena oluline ja põhiülesanne oli mitte alandada õpilast madalamast seisusest koolikaaslaste ees. Poisid sooritasid pidevalt eksameid ja said selle eest preemiaid. Need preemiad olid küllaldane ergutus ja poisid olid püüdlikud. Kuna õppimine algas vara ja oli pikaajaline, kujundati lastes eelkõige vasallitruudust, ülemuste austamist, õpetati neile väärikust ja kombeid. Jaapani hariduse areng
kantud, eesti kultuur on suuline kultuur. Eestlased-maarahvas vahendasid kuni 18.sajandini kultuuri eesti keele keskkonnas. Eesti keel rõhutab sümbolina eesti kultuuri erilisust. Eesti rahvuskirjandus sündis alles 19. sajandil, kuid K. J. Petersoni luule või Fr. R. Kreutzwaldi loodud rahvuseepos ei tekkinud tühjale kohale. Enne seda, kui sule haarasid esimesed eesti kirjanikud, tekkis ja arenes eesti kirjakultuur, kujunes välja eesti kirjakeel. Alistatud eestlased kuulusid seisuslikus ühiskonnas kõige madalamasse, talupoegade kihti. Neil oli raske haridust omandada ja seetõttu viljelesid eestikeelset kirjasõna sajandite vältel vaid võõramaalased, lähtudes sealjuures muidugi omaenda vajadustest ja eesmärkidest. Rootsi valitsuse ajal 17. sajandil hakati üha enam mõtlema sellele, et talupoeg peaks suutma ka iseseisvalt jumalasõna uurida. Maarahva harimiseks asutati koole, lugemise õpetamiseks anti välja aabitsaid
Laikmaa ateljeekooliga oli eesti kultuuriellu tulnud tõsiselt arvestatav tegur, mis äratas lootusi rahvusliku kunsti tuleviku suhtes ja pani mõtteid uues suunas liikuma. Seda oligi kunstnik oma üritusega eelkõige silmas pidanud. Varasemate õpilaste hulgast oli üks andekamaid neiu V. Grüner, kelle suhtes kunstnikul tekkinud sügavamaid tundmusi ja kaugemaleulatuvaid lootusi. Tema tunded ei jäänud ilmselt ühepoolseks, kuid oma seisuslikus kõrkuses äärmuseni šokeeritud perekond tunnistas neiu nõdrameelseks ja ta saadeti viivitamata Saksamaale ravile. See seik heitis oma varje Laikmaa kogu edasisele isiklikule elule: tuli ridamisi varieeruvaid vahekordi, kiindumusi või ka pealiskaudsemaid seltskonnaseiklusi. Kindlamat ja püsivamat pidepunkti ei suutnud mees oma tundeelule enam leida. Väga andekas ja loomupäraselt sarmikas oli kursusi neljateistkümneaastaselt alustanud
Nad pidid makse maksma. Linnade tekkega tekkisid kolmandasse seisusesse ka käsitöölised ja kaupmehed. Inimese positsiooni ühiskonnas määras tema sünni päritolu. Esimesse seisusesse polnud võimalik sündida, sest vaimulikel kehtis tsölibaat ehk ei igasugusele seksile. Igal seisusel oli teistest erinev haridus, kasvatus, elulaad. Riietuse ja relva olemasolu või hobuste arvu järgi võis kindlaks määrata inimese seisuslik kuuluvus. Varandusel polnud mingisugust tähtsust seisuslikus korras. Oluline oli päritolu. Seisuste süsteem kinnistus seisuste esinduskogudega veelgi (Prantsusmaal generaalstaadid, Inglismaal parlament). Seisuste siseselt oli veel omakorda hierarhiline süsteem. Olid ülemad ja alamad vaimulikud, kõrgemad ja alamad aadlikud. Kolmandal seisusel polnud hierarhiat seisuse sees. 14. Feodaalekspansioon Kuni 11. sajandini olid (lääne)eurooplased tagasi tõrjunud väljastpoolt tulevaid rünnakuid, aga siis asub Euroopa ise pealetungile
tegelastega, tegeleb läbi kultuuriloolise prisma. Selline vaatenurk saab tüüpiliseks proosas-draamas. Kultuuriloolise ajaloolise proosa laine. Kui 60ndatel kirjanik vaatas tulevikku, siis nüüd minevikku, Kross rahvuslikku minevikku. Neid taotlusi võib olla erinevaid, taotluseks ikkagi teatav ajalookirjutise uus versioon. See tuleb välja eraldi peategelaste kaudu. Enamasti on tekstides 1 peategelane. Sageli seisuste piirimail tegelased, tüüpiliselt tegelane, kes seisuslikus mõttes liigub alt üles. "Keisri hullus" pole nii. Konkreetsed ajaloolised prototüübid. Seisuste piiril tekib probleeme ja neid tekib, siis see tähendab seda, et võib lausa eraldi välja tuua, et Kross kujuneb 70-78ndate proosas kollaboratsinaismi psühholoogia esindajaks. Krossile ette, et õigustab seda. Kuidas käituda võimul? Kross on põhjalik, seob teksti olevikuga. "Keisri hullu" puhul viited sellele, et loob NL ühiskonna ja tsaari ühiskonna vahele paralleeli
annaabi.ee 
