·ilma preester konnata religioon - ei olnud seda kui omaette seisust. preestrid olid inimesed kes täitsid konkreetseid piiritletud rolle kogukonna eest - olid riigiametnikena ametisse määratud. need kes on konkreetse templi juures olid preestrid aga nad olid seotud ainult ühe jumalaga ja ühe ül-iga. nad ei olnud preestrid üldises mõttes. preestri suguvõsad olid kõrged. kui jätta preestri seisus kõrvale, siis elasid tavalist seisusekohast elu, ei erinenud teistest aristrokraatidest. see tähendas seda, et neil puudus igasugune religioosse tõe valdajad. ·Kanooniline mütoloogia - religioonil polnud piire. kuni sa jumalaid ei teotanud võisid mõelda rääkida mida tahad. müütidest räägiti palju erinevaid versioone. Elysioni väljad - on küskil lõunas, sest surm on seal. teispoolsus hakkas järgjärgult kujunema aga ei saanud täeilikult väljakujuneda klassikalises perioodil.
Orduvendade järelkasvu eest hoolitsesid Saksamaal asuvad komtuurkonnad. 15.-16. Sajandil saavutasid Liivimaa ordurüütlite hulgas ülekaalu Vestfaalis sündinud mehed. Paljudest perekondadest ühinesid noormehed orduga mitme põlvkonna vältel. Sotsiaalse pärisolu osas domineeris ordu liikmeskonnas alamaadel. Keskaja lõpul kujunes aedselt ristirahva sõjalist teenimist oma sihiks seadnud koroporatsioonist omamoodi hoolekandeasutus, mis pakkus seisusekohast äraelamist ja võimete ning õnne korral ka poliitilise karjääri võimalust Saksamaa mõisnike noorematele, kodusest pärandusest ilma jäänud poegadele. Saksa ordu langus kuni tänapäev 14. sajandi algul süüdistati ordut ketserluses, jumalateotamises, vastristituile kirikute ehitamise takistamises, koostöös venelaste ja paganatega, kuritegudes vastristitute ja vaimulike vastu ja reetmises. Ordu pandi korduvalt kirikuvande alla. Ainult suure
Paljud feodaaltsivilisatsiooni linnad jäid aga keskaja lõpuni senjööri võimu ja halduskorralduse alla. Vabadus ei laienenud kõigile linnas elavatele inimestele ühtmoodi. Eelisseisundis olid linnakodanikud, kelle seast tõusid omakorda esile rikkad kaupmehed, pankurid ja pärilik linnaaristokraatia- paritsiaat. Inimene, kes tahtis saada linnakodanikuks, pidi pärinema seaduslikust abielust, tal pidi olema toetajaid ja soovitajaid ning küllalt vara, et tagada endale seisusekohast äraelamist. Samuti tuli vähemalt aasta linnamüüride vahel elada. Linnakodaniku staatus tähendas ka kuulumist mingisse ühendusse, mis oma liikmete huvisid kaitses ja vajadusel nende eest välja astus. Kõikvõimalikud vennaskonnad ja liidud moodustasidki linnaelu kandepinna. Korra kaitseks linnas kehtis öine liikumiskeeld. Linna uusasukad püüdsid oma staatust tõsta väärikate esivanemate eksponeerimisega, eriti
Armastagu lihtsalt nõnda, et ma tunneksin, et mind armastatakse. (lk. 87) Ah üldse pole ilmas midagi ilusamat, kui kelleltki naiselt tema mees üle lüüa. (lk. 95) Tema arvad, et ki inimesel pole endal autot, siis peab ta sõitma vähemalt teisegi omaga. Auto olevat nagu rahagi: pole tähtis kella ta on, peaasi, kes teda kasutab. Sest kui inimesed kõik hakkaksid seda aega ootama, mil neil enestel on nii palju raha, et viisakalt ja seisusekohaselt ära elada, siis poleks ilmas viisakat ja seisusekohast elu üldse olmas, või teda oleks nii vähe, et oleks mõttetu temast rääkidagi. (lk. 101) Mitte niipalju viim, kui just meie oa mõte ajab meid purju. (lk. 111) Kui inimesel on maja, siis ei tohi ta midagi hävitada, vaid peaks aina koguma ja hoidma, kugi need oleksid hiired ja rotid, sest kunagi ei või teada, millal ta vajab seda või teist ka kõige halvemat ja mõttetumat asja. Sellepärast ehk kuhjabki inimene endale igasugust rämpsu sel määral, et ta ise kipub peaaegu lämbuma
Eelisseisundis olid linnakodanikud, kelle seast tõusid omakorda esile rikkad kaupmehed, pankurid ja pärilik linnaaristokraatia patritsiaat. Niisiis asusid kivimüüride varjus veel teised, linnaõigusel põhinevad nähtamatud müürid, mis tagasid eliidile eelisolukorra ja mida ületada suutsid vähesed. Inimene, kes tahtis saada linnakodanikuks, pidi pärinema seaduslikust abielust, tal pidi olema toetajaid ja soovitajaid ning küllalt vara, et tagada endale seisusekohast äraelamist. Kõigele lisaks tuli vähemalt aasta linnamüüride vahel elada. Linnakodaniku staatus tähendas ka kuulumist mingisse ühendusse, mis oma liikmete huvisid kaitses ja vajadusel nende eest välja astus. Kõikvõimalikud vennaskonnad ja liidud moodustasidki linnaelu kandepinna. Nende seast tõusid esile noorte vallaliste meeste ühendused, mille sisemine solidaarsus väljendus 11 tihti agressiivsuses ja karistamatustundes
Kirik üritas panna rüütleid teenima ka ristiusu ideaale, proovis panna piiri feodaalide omavahelistele sõdadele ning kehtestas mõningates piirkondades jumalarahu (e aeg, kui sõdimine on keelatud). Kui varakeskajal oli võimalik rüütliseisusesse tõusta teinekord ka madalamat päritolu meestel, siis kõrgkeskajal kujunes rüütliseisusest pärilik seisus aadel. Rüütliks saamine eeldas lisaks päritolule ka sõjalisi treeninguid ja seisusekohast kasvatust. Tulevane rüütel alustas teenistust paazina mõnes aadliperekonnas käitumist ja häid kombeid õppides. Umbes 15 aastaselt sai temast kannupoiss, kes omandas rüütlilt võitluskunsti ja kandis tema relvi. Umbes 20 aastaselt löödi noormees pidulikul tseremoonial mõõgaga õlga puutudes rüütliks. 2.3. Rüütlite relvastus ja võitlusviis; linnused: Keskaegne ühiskond KESKAEG 7
Kirik üritas panna rüütleid teenima ka ristiusu ideaale, proovis panna piiri feodaalide omavahelistele sõdadele ning kehtestas mõningates piirkondades jumalarahu (e aeg, kui sõdimine on keelatud). Kui varakeskajal oli võimalik rüütliseisusesse tõusta teinekord ka madalamat päritolu meestel, siis kõrgkeskajal kujunes rüütliseisusest pärilik seisus aadel. Rüütliks saamine eeldas lisaks päritolule ka sõjalisi treeninguid ja seisusekohast kasvatust. Tulevane rüütel alustas teenistust paazina mõnes aadliperekonnas käitumist ja häid kombeid õppides. Umbes 15 aastaselt sai temast kannupoiss, kes omandas rüütlilt võitluskunsti ja kandis tema relvi. Umbes 20 aastaselt löödi noormees pidulikul tseremoonial mõõgaga õlga puutudes rüütliks. 2.3. Rüütlite relvastus ja võitlusviis; linnused:
või gilditoas. Maapäev oli ainus institutsioon, mis annab alust rääkida liivimaast kui poliitilisest tervikust, samas on näha, et säilis liigendatud maahärrade järgi. Ülemkihi ja linnarahva sotsiaalsed rühmad Liivimaal: -Ordurahvas 13. saj suhteliselt vähe. Saksa sõjavägi ehk paartuhat inimest. 15. saj lõpus rüütelvendade arvuks u 40005000 ning see hakkab seoses ordu muutuva rolliga vähenema (pakkuda väikeaadlile seisusekohast äraelamist, kel emamaal ressurssi ei jätku) Orduvendadest vaid üksikud liivimaalt pärit, põlvest- põlve tuldi samast perekonnast ordusse. Põhja ja kesk-saksamalt, vähem lõuna- saksamaalt. Reinimaa ja Vestfaal. 16 saj pea kõik ordu Liivimaa liikmed pärit Vestfaalist. Samaaegselt vendade liikumine erinevate piirkondade vahel väheneb oluliselt võrreldes 13-14 sajandiga. -vasallkond Võrdlemisi ühtne, puudus kõrg- ning alamaadel. Kõige enam lokaalse päritoluga
(kloostri). Olles mitukümmend aastat õpetanud, Virgumisele eelnes väga hirmussuri nägemus, Buddhakusningteda ründas siirdus Mara, "kurjuse kehastus", nirvaanasse. "dharma vaenlane". Mara keelitas teda tõusma ja järgima oma seisusekohast teed (dharmat), "printsil ei sobi elada kerjusena". Kuna meelitused ei kandnud vilja, vihastas Mara ja kihutas kõik oma käsilased tulevase Buddha mediteerimist segama. Öö laskudes puhusid rajutuuled ja maa vappus, kuid Mara deemonid ei häirinud tulevast Buddhat rohkem kui lapsukesed vallatus mänguhoos. Mara deemonid raevusid, nad loopisid mäesuurusi kive, puid, kirveid ja leegitsevaid palke. Tuuled lammutasid linnu ja külasid pihuks ja põrmuks. Sadas tulist sütt,
nemad on sõjakäigu kaotamises süüdi ning lähevad Poola võimu alla. 21.oktoobril 1571, pühapäeval, jumalateenistuste ajal võeti Tartu linn oma võimu alla. Venelased reageerivad ja mässajad hukatakse. Kruze ja Daube põgenevad. Tartu linn elab üle kaotuse, venelased olid veendunud, et linnaelanikud on ka süüdi, tapetakse ja küüditakse. Taas jätavad venelased ellu kohalikud talupojad. Kruze ja Daube said Poolas seisusekohast elu elada. Kruzele anti Turaida loss. Magnus oli läinud Kuressaarde, kus ta oli 1572.aasta kevadeni, kuni tsaar saadab talle järele inimesed, kes ta Venemaale viidi. Magnus vabastab oma vasallid truudusvandest, ta teab, et enam ta Saaremaale tagasi ei tule. Ametisse pannakse Taani kuningriigi asehaldur. 1572.aasta lõpus asub tsaar uuesti sõjakäigule Liivimaa vastu. Ivan IV ise tuleb vägede juhina Liivimaale. Üsnagi ootamatult tulevad nad Paide alla. 1573.aasta 1.jaanuaril Paide langeb
Püramiidi plokid on nii täpselt kokku sobitatud, et ühenduskohtade vahe ei ületa poolt millimeetrit. Egiptuse püramiidide püstitamiseks kulunud kividest oleks võinud ehitada või remontida kõik elumajad, mis hävisid sõdade ajal Euroopas alates kolmekümne aasta sõjast kuni Teise maailmasõjani, ligi kolmesaja aasta jooksul. Hauakambri seintel kujutati stseene lahkunu elust, et ta saaks ka surmajärgsuses oma seisusekohast eluviisi jätkata. (1954. aastal leiti Cheopsi püramiidi juurest pikast süvendist 44 meetri pikkune seedripuust paat. Ilmselt lisati see vaarao rikkustele, et too seda kasutada saaks oma hauatagustel retkedel.) Peale selle kuulusid hauakambrisse kindlasti ka maagilise tähendusega tekstid, mis varustasid lahkunut surmajärgses elus kasulike teadmiste ja loitsudega. Giza püramiidideväljal asuvad veel Chephreni püramiid - kõrgus on 142 m, Mykerinose püramiid kõrgus 66 m
Lisajõude kogunud Dareios ootas Aleksandrit Väike-Aasiat Süüriast eraldavate Tarsose mägede juures. Suur lahing vaenuvägede vahel toimus 333. a. mägede ja mere vahelisel kitsal tasandikul, Issose jõel. Dareios oli liikunud Aleksandri tagalasse, kuid ei suutnud ahtal lahinguväljal oma suurt arvulist ülekaalu ära kasutada ja sai taas rängalt lüüa. Aleksandri saagiks langes Pärsia kuninga laager koos kassa, naise ja tütardega, keda suhtes vallutaja ilmutas seisusekohast lugupidamist. Issose lahingu tagajärjel oli Dareios sunnitud loobuma Süüria ja Palestiina kaitsmisest. Ta tegi Aleksandrile kaks rahuettepanekut, lubades sissetungijale Väike-Aasiat ja tütre kätt, kuid mõlemad lükati tagasi (kuigi Parmenion olevat soovitanud ettepanek vastu võtta). Selle asemel asus Aleksander vallutama Foiniikia rannikulinnu, et jätta pärslaste Vahemere-laevastik ilma sadamatest. Tõsist vastupanu avaldas Tyros. Ranna-äärsel saarel paiknev linn vallutati
annaabi.ee 
