Seikluskirjandus (0)

Seikluskirjandus
Seikluskirjandus on üks vanimaid proosaliike. Seikluskirjandust on kirjutatud juba antiikajast alates. Seikluskirjandus on üks esimesena tekkinud eepikaliike, mis kirjeldab seiklusi ja kõikvõimalikke huvitavaid lugusid kangelastest.
Juba antiikeeposed sisaldasid jutustusi kangelaste seiklustest (nt. Homerose eepose "Odüsseia" peategelase Odysseuse eksirännakud Trooja sõjast koju tulles). Seiklustel on oma koht ka rahvaluules, eriti muinasjuttudes. Sealt on need kandunud kunsteepostesse (nt. Fr. R. Kreutzwaldi "Kalevipojas" peategelase käigud põrgusse ja võitlused Sarvikuga).
Seikluskirjanduse vanimaid liike on rüütli- ja pastoraalromaanid. Rüütliromaanile andsid ainet mõne õilsa rüütli kangelasteod, mis olid mõeldud teistele eeskujuks. Rüütliromaani paroodiana on tuntud Miguel De Cervantese "Don Quijote ". Pastoraalromaanides kujutati idülliliselt karjaste elu. Ka siin olid tegelasteks ideaalsed kangelased, kuid seikluslikkus jäi tagaplaanile, andes ruumi tunnete ja elamuste kirjeldusele.
Taasavastati seikluskirjandus 19. sajandil, mil hakati kirjutama seiklusjutte rahvaloomingu või varasemate kirjanduslike ainete põhjal (nt. Alexandre Dumas vanema romaan " Krahv Monte - Cristo " või H. Pyle'i "Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused ").
Seiklusromaan põhineb huvitaval sündmustikul. Peategelane satub usutavaisse ja imepärastesse seiklustesse, teda varitsevad kõikvõimalikud ohud, millest ta aga õnnelikult välja tuleb ning saavutab lõpuks oma eesmärgi. Sellele on iseloomulik juhtumuste ja imede kuhjamine kangelase ümber.
Kirjanikud:      Homeros – „Odüsseia” ja „ Ilias ”
                       Miguel de Corvanlese – „Don Quijote”
                       H. Pyle – „Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused”
                       Alexandre Dumas – „Krahv Monte Cristo” ja „Kolm musketäri”