. Käisin Jaaniga, oma sõbraga, kohvikus. 3)kui põhisõna järel olev lisand on omastavas käändes, pannakse koma põhisõna ja lisandi vahele Tallinna, Eesti vabariigi pealinna vanalinn on kogu maailmas tuntud. 4)kui-, nagu-lisandit komaga ei eralda Mina kui ajalooõpetaja pean tähtsaks õpilaste maailmavaate kujundamist. 5)Olevas käändes lisand koma ei vaja. Riho hea jalgpallurina on neidude seas kõrgelt hinnatud. KOONDLAUSE: 1)korduvad lauseliikmed eraldatakse komaga Tüdruku seelikul on punased, kollased ja sinised lilled. 2)eriliigilisi täiendeid komaga ei eraldata Isal on kapis ilus sinine ülikond. 3)hõlmatud määrusi komaga ei eraldata Elan Piibelehe külas Kuusalu vallas Harjumaal. 4)nimetavas käändes määrused eraldatakse komaga Peo toimumiskoht ja -aeg on Tartu, Kitse 6, kell 18 õhtul. 5) koolon siis kui kokkuvõttev sõna on enne loetelu Koolis õpitakse mitut võõrkeelt: saksa, inglise ja vene keelt.
Särk tehti linasest riidest.Särkidel oli lai ja niplispitsiga äärestatud krae. Kraed ja vahel ka varruka värvleid kaunistati tumedavärvilise villase tikandiga. Sageli õmmeldi särke ka kraeta, kodust välja minnes pandi särgile lahtkrae. Nii sai kraed vajaduse korral vahetada. Saaremaal oli ka varrukateta pihakate ehk abu. Seelik Karjas kanti punast või lambapruuni kurrutatud seelikut. Seda nimetati kirikuueks alläärde kootud põiktriipude ehk viirgade järgi. Seelikul olid püstkurrud, allääres 1,5 cm laiune sini-puna-rohelise kirjaga villane äärispael pook. Kampsun Pealisrõivana kanti lambapruuni kampsunit. Kampsun oli pikkade varrukatega ja õmmeldi villasest riidest. See oli suhteliselt lühike ja kattis vaevalt vööd. Hõlmad kinnitati viie vaskhaagiga. Põll oli saarenaistel piduliku ülikonna täienduseks. Karjas olid pidulikud põlled tehtud linasest kangast ja kaunistatud pilutikandiga. Põllealase
üsna tihti gruppidesse, näiteks emod, hipid, pintsaklipslased, räpparid jne. Vanema generatsiooni inimesed hurjutavad neidusid, kelle seelik olevat liiga lühike või noormehi, kelle küljes liialt kette jmt ripub. Loomulikult on olemas teatud viisakusreeglid ja piirid, kuid kui inimene end sellises riietuses hästi tunneb ning kellelegi sellega liiga ei tee või teadlikult kedagi ei solva, siis miks mitte. Ma ei taha siinkohal väita, et kõik peaksid nüüd seelikul jupi maha lõikama ja võimalikult palju metalli endale külge riputama, vaid seda, et võib olla julge ning mitte sulanduda halli massi ning samas mitte olla ka moenarr, kes igal hooajal korra kantud mantli ära viskab ning uue, tegelikult samasuguse, ehk teise firmamärgiga, asemele ostab. Siiski, kui tuntakse end hästi, olles riietatud tavaliselt, s.t. nagu kõik teised, siis ei pea see ilmtingimata tähendama isiksuse või maitse puudumist. Väga vabalt võib olla nagu kõik
volang.Erinevalt mandrist oli Saaremaal ka neidudel põll. Seda kanti tavaliselt pärast leeri ja just piduülikonna juures. 3.4 Vöö Kirivöö kooti valgest linasest niidist ning punasest ja lillast villasest longest. Vöö mähkimist alustati seeliku värvli pealt vasakult küljelt. See mähiti umber keha kolm kuni neli korda, jättes iga vöökorra ringi pealt alumise ääre veidi paistma. Ots pistesti vöökordade alla. Kui aga seelikul olid traksid, siis vööd ei kantud. 3.5 Liistik Liistik õmmeldi mustjassinisest villasest riidest, linasest riidest voodriga. Hõlmade alla õmmeldi kõvanduseks paks villane riie. Kaela-, kaenla ja alumisel äärel oli punasest kalevist kant. Hõlmad kaunistati värviliste riideribadega ja –täpikestega. Liistik kinnitati eest kahe haagiga. 3.6 Kaelarätik Kaelarätik oli tehtud punasepõhjalisest kirjust siidist. Rätiku äärtes olid narmad
Tooleaegsetel rahvariietel oli rohkest ühiseid jooni teiste Balti riikide riietusega. Naiste riiete peamised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub. 13.-17. sajandi kohta on andmeid samuti napilt, kuid selle aja naiserõivatusest on säilinud täielikumaid komplekte, siis aga kasutati juba ehteid ja sõlgesid. 17 sajandil aga muutus naiste seelik, see ei olnud enam ühes tükis kangas, mis ümber keha pandi, vaid seelikul oli konkreetne lõige. Mehed hakksid siis kandma põlvpükse ja naised peas liniku aseme tanu. 18 sajandi ilmusid aga riietusse edevad lisandid- paelad, karrad ja nöörid. Seelikutel kasutati pikkitriipe ja pluusidele ilmusid kirevamad tikandid. 18. sajandi rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemed, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonitused ja teadusmeeste (J. G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid. 19 sajandil hakkati kasutama aga vabrikukangaid- riided
Värvlist kuni alumise ääreni on seelik seatud pikuti 3 cm sügavustesse püstkurdudesse ning esiosa on 25 cm laiuselt kurrutamata. Seeliku alläärele on õmmeldud punasest villasest lõngast pael, mis on kuueharuliselt palmitsetud. Seelik ulatub poole sääreni. Kurrutamiseks aeti igast kurrust läbi üks linane nöör ning uhuti kokkutõmmatud seelikut leelisega. Selleks, et kurrud sisse jääksid, pandi seeliku alläärele raskusteks kivid. Hiljem hoiti ka kuumi leibu kurrutatud seelikul vajutisena. Hiljem, 19. Sajandi lõpu poole tuli kasutusele triibuline kört. See läks aga aina värvilisemaks seoses tööstuslikult toodetud värvaine kasutusele võtuga. Triipude muster ja värvid varieeruvad sõltuvalt naise vanuse, staatuse või täistatava sündmusega. Vanemad naised eelistavad enamasti tagasihoidlikku sinist seelikut. Keskealised naised kannavad punasetriibulist seelikut, kus on ka üks või kaks sinist triipu sees. Peres valitsevale leinale viitab aga must kört
Sest sageli õmmeldi särke ka kraeta, kodust välja minnes täiendati särki lahtkraega. Nii sai kaunistatud kraed paremini korrastada ning vajaduse korral vahetada. Seelik. Karjas kanti hiljemalt 18. sajandi lõpust alates punast või lambapruuni kurrutatud seelikut, mida alläärde kootud põiktriipude, viirgade järgi nimetati kirikuueks. Kurrutatud seelik "ümbrik" õmmeldi kokku poolvillase kanga neljast laiast, mille alumine osa on 15 cm laiuselt viiraline. Seelikul püstkurrud, allääres 1,5 cm laiune sinipunarohelise kirjaga villane äärispael pook. 19. sajandi teisel poolel hakkas tasapisi moodi minema pikitriibuline seelik (kiutkuub). Vöö. Kirivöö, linasel taustal villane korjatud kiri, mähiti Saaremaale iseloomulikult korrad üksteise peale. Liistik, abu. Saaremaal oli varrukateta pihakate (abu) vana kehakate, muutudes koos seelikumoega. Vanematüübilistel abudel olid
ülikond, naistel pikitriibuline seelik, potisinised villased rõivad. Kõige iseloomulikum naistel käised, 19. sajandist alates pottmüts. Lääne-Eesti (k.a. Kihnu) rahvarõivastel oli ühisjooni nii Lõuna- kui Põhja-Eestiga. Naistel pikkade varrukatega särk, mille peal kanti kampsunit ja (eriti Läänemaal) liistikut ning kolmnurkseks kokkumurtud õlarätti. Käiseid kanti vaid Kihnus. Pikitriibulisel seelikul, mis kodunes Lääne-Eestis 19. sajandi alguseks, võib omapäraseks pidada laiguliseks värvitud lõnga neolõnga sissekudumist ja sissepressitud volte. Peakatteil suuri kihelkondlikke erinevusi. Mehed kandsid põlvpükse ja vatti, mis Läänemaal tehti sarnaselt Põhja-Eestiga potisinine, Pärnumaal aga lambapruun või -must vasknööpidest hõlmakaunistustega. Ühtne kogu Lääne-Eesti ja saarte rahvarõivastele oli ülerõivaste lambapruun värv.
1880. aastate paiku hakkasid mõned naised kandma ka ruudulisi seelikuid. Seeliku laiuseks arvestatakse 3 meetrit, pikkuseks 25 kuni 30 cm põrandast, mõõta tuleb ilma kingadeta. Värvli juures on seelik volditud, voldi sügavus on 5 uni 6 cm. Seelikul on ees 16 cm laiune sile osa, sealt edasi suunduvad voldid kahele poole ja jõuavad vastamisi kinnise juures. Umbes 20 cm pikkune kinnis asub vasaku küljeõmbluse sees. Seeliku allääres (seespool) on 7 kuni 10 cm laiune valge toot. Vöö
Varrukad pikad ja kitsad. Naine tundus pika ja saledana. Palju nööpe. Sageli rõivad nii kitsad, et takistasid liikumist. Soengud kõrged, ülespandud juustest. Kübarad kõrged kitsaste servadega, sulega kaunistatud. Jalatsid: kõrge kõvera kontsaga kingad. 1872. a hakati uuesti kandma turnüüri, mis oli varasemast tunduvalt suurem, figuur muudeti karikatuurseks. Kombineeriti eri faktuuride ja värvustega materjale, kaunistuste hulk seelikul (eriti seljaosal) suurenes. Naisterõivastus lähenes meesterõivastusele, laiemalt levis kostüüm, reisirõivastus, vihma- ja tolmumantlid. Ülerõivad. Jakid ja mantlid, mille siluett oli sarnane moesoleva kleidi siluetiga. Mantel sellise lõikega, et kaitses hästi turnüüri. Lisandid: kindad, muhvid, kotid, armastatuim kaunistus kunstlilled. Jalatsid paistsid, muutusid mitmekesisemateks. Kingad poolkõrge või kõrge kontsaga. Konts kõver.
4.1 1960-1961. Domineeris sportlikrõivastus ja suureruuduga riietus.( mugav,soojapidav,kergesti kohandatav ilmale). Suure ruudulised rõivad ning villased, eelkõige olid moes mantlid..Moes oli nii laialõikeline mantel kui ka kehasse töödeldud mantelkostüüm. Kanti sest need oli varieeruvad garderoobis.Seelikutel oli sirge lõige,vöökoht volitud, tahetigi esile tuua vöökohta, pandi kas siis nahastvöö või õmmeldi seeliku materjalist kõva vöö,seelikul oli veel omapärane tasku kant ja moodsa asetusega nööbid.Noored kandsid sportlike seelikute ja pullooverite juurde värvilisi sukki. Sellel ajal domineerisid poolvarrikud ja erinevad kraed. Aksessuaare oli ka mitmeid näiteks kanti sõltuvalt seongust kübaravormi.Paljudel juhtudel õmmeldi peakatted mantliga samast materjalist.Kübar asetati pähe enamjaolt otse. Samuti kitsa ääre ja pehme kellukesekujuline kübar oli moes
paksudest mohäärkampsunitest, liigsetest detailidest, odavatest materjalidest. Pluuse kandke seelikute ja pükste peal, iga liiki jakid ja vestid olgu piisavalt pikad. Ühevärvilised rõivad mõjuvad alati hästi. Tume sukk teeb jala saledamaks, paljudes töökohtades aga nõutakse ihuvärvi sukki. Prossid-preesid, kõrvarõngad, kaelakeed, rätikud-sallid tõmbavad pilke näole ja kaelale. Vältige avarat dekolteed. Vältige liiga pikki lõhikuid seelikul ja kleidil. Vältige tööl spordirõivaste kandmist. Mis teisi häirib, paneb neid nina kirtsutama? Pesematus. Elementaarse maniküürita küüned. Määrdunud, plekilised rõivad; võidunud kuue-, kostüümi- ja mantlikraed. Puuduvad nööbid, rikkis lukud, rebenenud õmblused. Hoolimatult triigitud pluusid, päevasärgid, pressimata püksid, seelikud. Naised peavad oma pluusi
peen, nii lihtsameelse olekuga, nii toreda soenguga, mida kroonib kuusirp, nii valge ihuga, et ta kõiki, kes teda liiga teraselt silmitsevad, kiusatusse saadab. Seal on veel üks Ceres *. Ka see on väga ilus jumalanna. Ta istub viljavihkudel ja tal on peas kaunis viljapeadest pärg, millesse on põimitud mustjuuri ja muidki lilli. Pole midagi ahvatlevamat kui ta silmad, ümarjamat kui ta sääred, üllamat kui ta nägu, pole peenemat lõiget kui ta seelikul. See on kõige süütumaid, kõige täiuslikumaid kaunitare, milliseid kunagi kunstniku pintsel on maalinud.» «Timukas!» torises Louis XI. «Kuhu sa tüürid?» «Vajaksin, majesteet, katust nende maalide peale, see on küll tühine asi, kuid mul on raha otsas.» «Kui palju sulle katuseks kulub?» «See katus kullatud ja kaunistatud vasest maksaks, noh, kõige rohkem paar tuhat naela.» «Ah sa mõrtsukas!» hüüdis kuningas. «Iga väljatõm-matud hamba eest tuleb talle tasuda teemandiga
annaabi.ee 
