See mis mind tõeliselt huvitab (0)

See, mis mind tõeliselt huvitab
Ameerika iseseisvuspäeval näidatakse ikka telekanalitest filmi ’’Sündinud 4.juulil’’. See linateos räägib Ron Kovic’ist, kes on oma eluga korduvalt pahuksisse sattunud, seda kõike tänu tema sõjaväelisele karjäärile, kus mees kogu aeg tõusis, kuid siis toimus tema jaoks ’’saatuslik pauk’’, mis ta ’’musta auku’’ kaasa viis. Terve Ronny maailm oli tema jaoks kokku varisenud, sest ta oli harjunud väga aktiivse eluviisiga , kuid siis järsku sai jäädava selgroovigastuse ja tema sõjaväe karjääril oli lõpp tulnud. See film on mind palju inspireerinud, imestan isegi vahel kuidas, sest see teos peaks vastupidiselt inimesi taolistest huvidest eemal hoidma, kuid mingil seletamatul kombel pani see film mind pikemas perspektiivis Eesti Kaitseliidust huvituma.
Eelnimetatud film muutis mind alguses väga emotsionaalseks nagu kõik sõjafilmid mind muudavad. Kuid siis mõtlesin, kuidas pääseda taolistele inimestele võimalikult lähedale- loomulikult kui ise mõne sellise organisatsiooniga liituda! Siis ma veel ei mõelnud sellele nii sügavalt. See oli mööduv huvi. Mõtlesin sellest korraks pärast filmi ja sinnapaika ta jäigi.
Mida rohkem aega siiski edasi läks, seda enam hakkasid mind huvitama militaarimustrilised riided, tankid ja ka püssid, mis mulle hetkel enam nii palju ei meeldi. Kõik Kaitseliiduga seonduv hakkas mulle ’’mägede tagant’’ rohkem silma paistma. Esitasin emale aeg-ajalt tobedaid küsimusi:’’ Kas see oleks normaalne, kui mina ka kunagi sõjanaiseks võin saada? Kas sa usud , et see oleks võimalik? Mida seal teha tuleb? Kas see distsipliin on seal väga jube? Kas sina pole kunagi sõjaväes käinud? Kas ma saan välismaale sõtta ka siis minna?’’. Esitasin talle neid küsimusi enam veelgi, olin siis väike, huvi oli silmnähtavalt suur, sest riietasin ma end laigulisse riietusse, otsisin veepüstolid välja, kive kasutasin käsigranaatidena ja mängisingi sõda. Seda kõike jäljendades filmi ’’Sündinud 4. juulil’’.
Minult küsitakse ikka:’’ Miks just selline huvi?’’ See ei ole keeruline küsimus, kuid kui seda jälle küsitakse, hakkan ma sellest küsimusest kõrvale puiklema, sest ma ei oska anda üht lihtsat konkreetset vastust. Ma pean kõik detailideni lahti rääkima. Olen siis inimestele vastanud, et eelmisel kooliaastal oli koolis õppeprogrammis sees ka riigikaitse tund. Seal käisin igal kolmapäeval väga hea meelega, sest kõik, mida õpetaja ning ühtlasi ka leitnant Kalev Kiviste seal rääkis, oli minu jaoks nii huvitav, kuigi siis ei osanud ma veel arvatagi, et nendest tundidest viib asi sinna, kus praegu olen- Kaitseliidus. Kui riigikaitse tunnid läbi olid, ootas meie klassi veel ’’viimne verstapuu’’- riigikaitselaager. See oli miski, mida me kõik õhinal ootasime. Meil polnud õrna aimugi, kui raske seal olla võib, kuid me teadsime, et sellest tuleb midagi väga lõbusat, midagi enneolematut. Läksime siis laupäeva varahommikul Kaiu, kus toimus ühtlasi ka meie laager. Seal jagati meile varustus kätte. Panime endale vanad saksa vormid selga ning hakkasime kõmpima. Seal sai kõike tehtud, ka instruktorite poolt karmi sõna kuulatud. Me õppisime seal igasugu elutarkusi, vapustav seltskond õhkas sõbralikkust. Olime öö läbi üleval, kuna ootasime vastutegutsejaid. Toimus mitmeid ööhäireid. See oli nii ekstreemne, täpselt see, mis mulle meeldib. Tegevust oli kõvasti, kuid üks hetk pidi see ju läbi ka saama. Pühapäeva päeval lahkusime Kaiust, andes ära ka kogu varustuse, mis eelneva päeva hommikul olime kätte saanud. Kui mina sealt lahkusin, tundsin tühjust. Mul jäi ’’ hinges kripeldama’’, janunesin veel millegi taolise järele.
Sealt püüdsingi end paigutada ka teistesse sarnastesse tegevustesse, millega sain hakkama. Kuna mulle kohutavalt meeldis seal, otsustasin ära täita avalduse minu Kaitseliitu võtmiseks. Käisin perearsti juures, tema andis mulle arstliku tõendi, et minuga ikka kõik korras oli. Ning suvel saingi sellesse ’’ringi’’ sisse.
Sügisel hakkasin juba nädalavahetuseti Kaitseliidu baaskursustel käima. Nendele lõbusatele ja õpetlikele kursustele järgnes lõpueksam talvel, mille edukalt läbisin. Ning nüüd olengi täieõiguslik kaitseliitlane.
Ma armastan olla erinev paljudest teistest minuvanustest neiudest, sest otseselt Kaitseliidus pole väga palju tüdrukuid ega naisi. Enamus on siiski seotud rohkem naiskodukaitsega. Olen viimasele isegi mõelnud, kuid see ei paku mulle siiski seda rahuldust, mida ootan Kaitseliidualastest tegemistest.
Loodan, et suudan Kaitseliidus ennast iseendale tõestada ja soovin, et hakkaksin ise enda üle uhkust tundma. Ning mida kõrgemale ma suudan minna, seda kõrgemaid tulemusi ma endalt ootan. Ma olen omamoodi perfektsionist.