Kevad südames Kevad tuleb tasapisi, väikseid värvipiisakesi. Sinililled, ülased, need on esimesed külalised. Meie kodu aiakeses. Kevad silmades, südames, hinges. Ta soojust toob igasse lapsesse. Ka toob ta rõõmu vanematesse. Eredamalt paistab päike, annab kevadele kena läike. Kuid päikegi pilve pealt paistab, sammume suve poole.
mis võtta andis. Võin öelda, et see suvi oli väga eriline, mõnus ning meeldejääv. Uus kooliaasta on alanud. Õhukesed riided vahetame välja soojemate vastu. Tühjad sahtlid saavad täis õpikute ja töövihikutega ning topsid täituvad pliiatsitest. Peagi astume suvest sügisesse. Õhk muutub jahedamaks, linnud laulavad, lehed saavad kuldse jume ning seejärel langevad puudelt, põllud on lagedad, päike kaugeneb maast ja valge aeg lüheneb ning sügishommikuste udude varjus sammume me kooli ja võtame vastu uue päeva rõõmsa ja puhanuna.
Tegelikult ei sõltu me kellestki teisest, me ise tahame arvata,et sõltume. Laseme igapäevaselt mõjutada kellelgi iseenda tujusid ja tundeid, kui meil on olemas teine võimalus. Teiseks võimaluseks pean varianti eemalduda. Eemalduda inimestest, kes tekitavad sinus selle tunde. Leida ülesse vastandid, kes oleksid huvitavad ja põnevad. Lasta elul paista huvitavana ja seda huvitavust nautida. Meil on alati olemas teisi võimalusi, kuid inimene on laisk ega viitsi otsida neid. Me sammume tihti võimaluste poole, mis tunduvad kõige lähedamal ja kõige õigemad, otsustades hetkeajevil. Tegelaskujud kannatasid depressiivsete häirete all, see on minu arvamus. Ükski inimene ei suuda näha enda ümber vaid negatiivsust. Reaalsus ei ole negatiivne, inimesed on. Samamoodi nagu ei ole poliitika halb vaid osad neist poliitikutest, kes ei oska seda juhtida. Minu elu pole halb, minu elu on üpriski hea. Nende tegelaste elud oleks saanud ka olla paremad nende senisest elust
Tee ülesmäge on teekond iseenese juurde Me teame, kuidas siseneda e-riigi e-asutusse, oma auto tagaistmele, presidendi galaõhtule ja jumal teab kuhu veel. Aga kuidas vaadata iseendasse, seda me ei tea. Oma eluteel sammume üles- ja allamäge. Üles jõudes jõuame ka iseendani. Igal inimesel on siin elus teekond, mille ta peab läbima. Sellel teel tuleb teha palju otsuseid, mis võivad muuta inimese elukäiku. Eia Uus on oma teoses ,,Kuu külm kuma" öelnud, et ,, Mingil määral on elu labürint- valid selle tee, pöörad sealt, kõnnid mööda seda, kui äkki tuleb vastu sein. Pead tagasi minema ja teist teed proovima." Ühe otsustava valiku olen mina juba teinud. Selleks oli oma tuleviku valimine
Ma arvan, et luuletuse peamõte on ,et iga inimese südames on igatsus leida kedagi,kes oleks temale ideaalne. Sellel luuletusel on 4 stroofi ning 16 värssi. Luuletuses on A.Haava kasutanud mitut epiteeti: lahke mees, ilus mees, ilus lauluhääl. Luuletuses pole metafoore, võrdlusi ega isikustamist, seepärast on luuletus ka kergesti arsaadav. Kirjandi motoks paneks ma lause A.Haava enda luuletusest „Meie“. „Meie ulatame käed pilvede poole! Meie sammume suure sihi poole“. Valisin selle motoks, kuna A.Haava luuletustes kiirgab lootus tulevikule ja millegi saavutamisele (nt ka kirjandis mainitud „Ei igatse kadunud aegu“) Mulle meeldib see luulekogu, kuna paljud ta luuletused on seotud mineviku maha matmisega ning elus edasi pürgimisega. Mulle meeldis, et Anna Haava kirjutas luuletustes oma isiklikest läbielamistest. Luuletused olid kergesti arusaadavad, kuid samas sügavmõttelised.
Esimene armastus oli Jaanus, kelle jäljed kadusid 1944. Kõigil poistel, kellele ta silma viskab, läheb halvasti, tunneb end äraneetuna. Ta on elult oodanud vaid armastust ja seda ka ei saa. Maali vs Linda Lk 128 Sirgaste peremees Aadam olles viina pruukinud, hakkab rääkima, kuidas ta on kõige targem, ettenägelikum ja julgem inimene Eestis, kui mitte terves Euroopas. Eesner: Nõukogude võim on küllalt tugev, et vigadele ausalt silma vaadata-. Me sammume kindlalt kommunismile, kogu inimkonna helgele tulevikule. LOL Lk 137-8 VIIES TANTS Taavet Aniluik sõidab koju, tema kauaoodatud päev. Kaheksa aastat oli ära. Tol korral lahkus sõjaväeauto kastis. Poeg oli Saksa sõjaväes, vend põgenes Rootsi. Eesner oli see, kes käskis ilmtingimata Taaveti ärasaadetavate nimekirja lisada. Ei tahtnud end varjata, sest see ei käinud tema arusaamistega kokku; redutavad vargad, mõrtsukad jm odav inimpraht.
Hoidke laps sõltuvuses ainult asjadest, siis jälgite kasvatuses looduse seadusi. Ei tarvitse keelata paha teha, küllalt on seda takistada. Tema kogemus või tema võimetus peab tema jaoks olema ainuke seadus. Ärge täitke ühtki tema soovi, sest et tema seda tahab, vaid et tal selle järele on tarvidus. Kuidas mõjutab lapse arengut füüsilise valu tajumine? Kui meil füüsilises suhtes läheb väga hästi, sammume tagurpidi kõlbelisuse suhtes. Inimene, keda pole puudutanud ükski valu, ei tunne inimarmastuse liigutust ega kaastunde mõnu. Tema süda jääb tuimaks iga mõju vastu. Millised on selles vanuses õiged kasvatusvahendid? Kohelge oma kasvandikku, nagu nõuab seda tema iga. Ärge keelake seda, millest ta peab hoiduma, vaid takistage teda seda korda saatmast- ilma sõnadeta, ilma seletusteta. Mida temale lubate, seda lubage esimese sõna peale, ilma nõumisteta ja palveteta, ilma tingimusteta
kohtume taas Indrek Paasiga, seekord Tallinnas 1905. aasta ärevates sündmustes. Indrek Paasist ei saa aktiivset, lõpuni minevat revolutsionääri. Ta jääb tundeliseks sündmustega kaasasammujaks, kes püüab toimunut mõista, mõtestada, jõudu mööda kaasa aidata. Koos Indrekuga jälgime suuri rahvamiitinguid linnalähedases metsas, võtame osa põrandaalustest kokkutulekutest, sekkume ägedaisse vaidlustesse, elame kaasa vapustava sündmuse kaitsetu rahva tulistamise Uuel turul, sammume revolutsiooniohvrite matuserongis... Lõpuks ühineb Indrek mõisapõletajatega, ent sündmuste seesugune arenguloogika osutub talle vastuvõetamatuks. Ta mõistab küll rahva viha ajaloolisi juuri, kuid ei suuga toimunut õigustada: milleks hävitada varasid, mille peremeheks üritatakse saada. Revolutsiooni stiihiline külg kohutab teda, tekitades kõhklusi revolutsioonilise tee otstarbekuses. Samal ajal on revolutsiooni eesmärgid talle südamelähedased nagu rahva enamikulegi. Oma südames
kohtume taas Indrek Paasiga, seekord Tallinnas 1905. aasta ärevates sündmustes. Indrek Paasist ei saa aktiivset, lõpuni minevat revolutsionääri. Ta jääb tundeliseks sündmustega kaasasammujaks, kes püüab toimunut mõista, mõtestada, jõudu mööda kaasa aidata. Koos Indrekuga jälgime suuri rahvamiitinguid linnalähedases metsas, võtame osa põrandaalustest kokkutulekutest, sekkume ägedaisse vaidlustesse, elame kaasa vapustava sündmuse kaitsetu rahva tulistamise Uuel turul, sammume revolutsiooniohvrite matuserongis... Lõpuks ühineb Indrek mõisapõletajatega, ent sündmuste seesugune arenguloogika osutub talle vastuvõetamatuks. Ta mõistab küll rahva viha ajaloolisi juuri, kuid ei suuga toimunut õigustada: milleks hävitada varasid, mille peremeheks üritatakse saada. Revolutsiooni stiihiline külg kohutab teda, tekitades kõhklusi revolutsioonilise tee otstarbekuses. Samal ajal on revolutsiooni eesmärgid talle südamelähedased nagu rahva enamikulegi
kohtume taas Indrek Paasiga, seekord Tallinnas 1905. aasta ärevates sündmustes. Indrek Paasist ei saa aktiivset, lõpuni minevat revolutsionääri. Ta jääb tundeliseks sündmustega kaasasammujaks, kes püüab toimunut mõista, mõtestada, jõudu mööda kaasa aidata. Koos Indrekuga jälgime suuri rahvamiitinguid linnalähedases metsas, võtame osa põrandaalustest kokkutulekutest, sekkume ägedaisse vaidlustesse, elame kaasa vapustava sündmuse kaitsetu rahva tulistamise Uuel turul, sammume revolutsiooniohvrite matuserongis... Lõpuks ühineb Indrek mõisapõletajatega, ent sündmuste seesugune arenguloogika osutub talle vastuvõetamatuks. Ta mõistab küll rahva viha ajaloolisi juuri, kuid ei suuga toimunut õigustada: milleks hävitada varasid, mille peremeheks üritatakse saada. Revolutsiooni stiihiline külg kohutab teda, tekitades kõhklusi revolutsioonilise tee otstarbekuses. Samal ajal on revolutsiooni eesmärgid talle südamelähedased nagu rahva enamikulegi.
kohtume taas Indrek Paasiga, seekord Tallinnas 1905. aasta ärevates sündmustes. Indrek Paasist ei saa aktiivset, lõpuni minevat revolutsionääri. Ta jääb tundeliseks sündmustega kaasasammujaks, kes püüab toimunut mõista, mõtestada, jõudu mööda kaasa aidata. Koos Indrekuga jälgime suuri rahvamiitinguid linnalähedases metsas, võtame osa põrandaalustest kokkutulekutest, sekkume ägedaisse vaidlustesse, elame kaasa vapustava sündmuse kaitsetu rahva tulistamise Uuel turul, sammume revolutsiooniohvrite matuserongis... Lõpuks ühineb Indrek mõisapõletajatega, ent sündmuste seesugune arenguloogika osutub talle vastuvõetamatuks. Ta mõistab küll rahva viha ajaloolisi juuri, kuid ei suuga toimunut õigustada: milleks hävitada varasid, mille peremeheks üritatakse saada. Revolutsiooni stiihiline külg kohutab teda, tekitades kõhklusi revolutsioonilise tee otstarbekuses. Samal ajal on revolutsiooni eesmärgid talle südamelähedased nagu rahva enamikulegi
kohtume taas Indrek Paasiga, seekord Tallinnas 1905. aasta ärevates sündmustes. Indrek Paasist ei saa aktiivset, lõpuni minevat revolutsionääri. Ta jääb tundeliseks sündmustega kaasasammujaks, kes püüab toimunut mõista, mõtestada, jõudu mööda kaasa aidata. Koos Indrekuga jälgime suuri rahvamiitinguid linnalähedases metsas, võtame osa põrandaalustest kokkutulekutest, sekkume ägedaisse vaidlustesse, elame kaasa vapustava sündmuse - kaitsetu rahva tulistamise Uuel turul, sammume revolutsiooniohvrite matuserongis... Lõpuks ühineb Indrek mõisapõletajatega, ent sündmuste seesugune arenguloogika osutub talle vastuvõetamatuks. Ta mõistab küll rahva viha ajaloolisi juuri, kuid ei suuga toimunut õigustada: milleks hävitada varasid, mille peremeheks üritatakse saada. Revolutsiooni stiihiline külg kohutab teda, tekitades kõhklusi revolutsioonilise tee otstarbekuses. Samal ajal on revolutsiooni eesmärgid talle südamelähedased nagu rahva enamikulegi
kohtume taas Indrek Paasiga, seekord Tallinnas 1905. aasta ärevates sündmustes. Indrek Paasist ei saa aktiivset, lõpuni minevat revolutsionääri. Ta jääb tundeliseks sündmustega kaasasammujaks, kes püüab toimunut mõista, mõtestada, jõudu mööda kaasa aidata. Koos Indrekuga jälgime suuri rahvamiitinguid linnalähedases metsas, võtame osa põrandaalustest kokkutulekutest, sekkume ägedaisse vaidlustesse, elame kaasa vapustava sündmuse kaitsetu rahva tulistamise Uuel turul, sammume revolutsiooniohvrite matuserongis... Lõpuks ühineb Indrek mõisapõletajatega, ent sündmuste seesugune arenguloogika osutub talle vastuvõetamatuks. Ta mõistab küll rahva viha ajaloolisi juuri, kuid ei suuga toimunut õigustada: milleks hävitada varasid, mille peremeheks üritatakse saada. Revolutsiooni stiihiline külg kohutab teda, tekitades kõhklusi revolutsioonilise tee otstarbekuses. Samal ajal on revolutsiooni eesmärgid talle südamelähedased nagu rahva enamikulegi
annaabi.ee 
