Sallivus kui ühiskondlik väärtus (3)

Arutlus:
Sallivus kui ühiskondlik väärtus
Maailmas on palju erinevaid inimesi, kuid erinevused tekitavad ka probleeme. Kas siis sel puhul saab sallivus olla ühiskonna eeliseks ning väärtuseks?
Sallivus ehk tolerantsus on inimese või ühiskonna võimelisus taluda, tunnustada ja usaldada harjumuspärasest erinevaid arvamusi , uskumusi, hoiakuid, tavasid, kombeid, ideoloogiaid või kultuure üldse. Sallivus ei pruugi alati tähendada heakskiitu või mõistmist, kuid enamasti sisaldab austust.
Siinkohal võib näiteks tuua palju kõmu tekitavad samasooliste suhted, geid ja lesbid . Nende kohta on inimestel tundeid ja arvamusi palju – neid vihatakse , pooldatakse, austatakse, põlatakse, isegi kardetakse, kuid on ka neid, kellel ei ole ei sooja ega külma neist, ehk siis on ka erapooletuid.
Ise leian ma aga seda, et kui inimesed oleksid tolerantsemad geide ning lesbide vastu, oleks meil kõigil kergem, kuna nad ei trügi meie eludesse ja ei otsusta selle üle, kas keegi meist tohiks abielluda või mitte, samas aga teeme meie ju seda neile. Usun, et kui neil oleksid võrdväärsed võimalused elamiseks, ei segaks ega tülitaks nad meid mitte mingil moel, sest kõigega on võimalik harjuda.
Frederico Mayor , UNESCO peadirektor on öelnud:“Sallivus ei ole möönduste tegemine ega ükskõiksus. Sallivus on erinevuste tunnustamine. See on vastastikune lugupidamine vastastikuse mõistmise kaudu. Inimene ei ole oma loomuselt vägivaldne, sallimatus ei ole meie geenides. Sallimatust tekitavad hirm ja teadmatus ning need kinnistuvad inimese teadvusesse varases lapsepõlves.” Nagu Frederico Mayor'i ütlusest loeme, on sallimatuse tekitajateks hirm ning teadmatus, see on ka enamasti põhjuseks, miks vihatakse mõnda rahvust, erakonda, inimest, elustiili või muud sellist.
Näiteks paljud noored poisid, kellel on vaja läbida ajateenistus, vihkavad või ei salli sõda ja kõike sellega seonduvat. Tehtakse kõik, et vaid mitte minna kaitseväkke. Kui aga lõpuks sinna pääsetakse, avastab enamus neist poistest, et see ei ole see, mida nad ettekujutasid, kuna arvatakse, et ajateenistus koosneb ainult alandamisest, vägivallast ja isamaalisuse tampimisest. Seal ootab neid aga ees palju kasulikku – õpitakse ellujäämist metsas, saab omandada autojuhiload, saab minna õppima edasi sõjakooli, sidudes oma elu kaitseväega, on kindlustatud stabiilne sissetulek ja üleüldse omandavad seal poisid palju elutõdesid ning panevad iseendid proovile. Ajateenistuse läbides on enamus poistest saanud mehed ning ajateenistuse sallimatus on muutunud isegi osadel kiindumuseks. Kindel on see, et need, kes on ajateenistuse läbinud, teavad, et see sallimatus oli vaid hirm ning teadmatus.
Seega nagu näha, oleks palju kergem meil kõigil elada koos, kui me väärtustaksime sallimist. Mida aga tähendaks sallimise väärtustamine? Väärtus on eetikas ja filosoofias püsiv hinnang, mis mingile asjale või nähtusele on antud või selle juurde muul viisil kuulub. Selle mõiste seletuse järgi peaksime me hindama sallimist üksteise vastu, rohkem seda esile tõstma ning nii ka propageerima. Arvan, et nii laheneks maailmas ka terrorismi probleem, kui inimesed hakkaksid uuesti usaldama ning lugupidama nii Idamaadest, kui ka sealsete inimeste usust, islamist. Sest praegused terrorismi probleemid on seotud just hirmuga.
Näiteks saadetakse sõdureid Afganistaani, et kohalikke ümberõpetada ehk tsiviliseerida, et sel moel lõpetada terrorism , sest tänapäeval peetakse terrorismi tuumikuks just seda piirkonda. Kohalikud aga elavad seal nii, nagu nad on aastatuhandeid, nad ei taha muuta oma eluviisi ning ma usun, et sõdurid Afganistaanis just ärritavad sealseid elanikke veel enam, panevad nad teistest rahvustest inimesi vihkama ning tõukavad nad nii terrorismile. Tolerantsus maailmas oleks üks tegur vähemalt, mis peataks ka terrorismi.
Meedias oli hiljuti kajastatud uudis, et maailma majandusfoorumi iga-aastase soolise võrdõiguslikkuse raporti andmeil moodustab Eestis naiste palk vaid 60% samasugust tööd tegevate meeste palgast ning Eesti on selle näitajaga 134 riigi seas 98. kohal. Näiteks võib meesarhitekt teenida palju rohkem raha sama töö eest kui naine, sest mees nõuab oma teenuste eest rohkem raha. Enamasti on selle põhjuseks see, et paljud naised on rahul selle palganumbriga, mis neile on antud - nad kas ei julge või ei oska enamat nõuda.
Kindel on see, et sallivus on omandatav. Tolerantsuse õppimine algab perekonnas, kus me kasvame üles ning näeme enda ümber pidevalt, mis meie lähedastele meeldib, mis mitte ning mille suhtes nad on skeptilised. Teine elustaadium, kus puutume juba tugevamalt kokku sallivusega on kooliiga. Seal tuleb meil kõigil elada üle erinevad perioodid, kus me osaleme (kas tahtlikult või mitte) kellegi või millegi mitte sallimises. Näiteks on koolis ju palju erinevaid inimesi, erinevate iseloomudega. Sellest, kuidas keegi oma iseloomu „näitab“ või tundeid välja elab, tekitab temast teatud arvamuse teistele. Seega kindlasti on igalühel mälestus kooliajast, kui ta kedagi koolis ei sallinud.
Edaspidises elus toimub tolerantuse õppimine „omal nahal“ ehk läbi oma kogemuste, kuna seda õpitakse tööl, ja ka isiklikus elus.
Kokkuvõttes kõik need näited, on sallivus kui ühiskondlik väärtus väga tähtis. Olles tolerantsemad, võiksime me maailmas paljutki muuta.