Sallivuse ja sallimatuse problemaatika meie ühiskonnas (1)

Sallivuse ja sallimatuse problemaatika meie ühiskonnas
   Kui kuuleme sõna tolerantsus , siis enamjaolt täheldame seda kui midagi positiivset. On ju leplikkuse definitsioonile omane austus, inimkonna võimelisus tunnustada erinevaid hoiakuid, ideoloogiaid. Vastukaaluks aga teadvustatakse meid tihti läbi meedia, kuidas inimeste tolerantsus või selle puudumine ühiskonnas kurja teeb. See liigub ringi nagu tromb, millele on iseloomulik ajapikku minna üle tornaadoks. Kas tuultekeerise vaibumiseks peaksime kasvatama endis sallivust või minna hoopis vastupidisele teele?
  Ajalugu on näidanud, et erinevatel kultuuridel, teistsuguste maailmavaadetega inimgruppidel, on läbi aegade olnud probleeme üksteise tunnustamisega. Toetudes kasvõi juutide ja araablaste igipõlisele vastuolule. Selle üle aga, kui palju on lahkhelide põhjuseks erinevad uskumused, võib pikalt vaielda . Miks ei saa muslimid ja juudid Lähis-Idas üksteise kõrval rahulikult elada, kui Sri Lankas kohtame ridamisi olevaid nii moslemite, budiste kui ka kristlaste pühakodasid. Antud vahekorra tüliõunaks on pigem oma riigi küsimus, kuid millegipärast peitutakse usuliste erinevuste taha.   
   Multikultuursust võib võtta positiivse, kuid ka negatiivse nähtusena. Pluss poole pealt täiustab see inimkonna isenäolisust, teiselt poolt aga toob kaasa mitmesuguseid ebakõlasid. Euroopa suurriikide probleemiks on tänapäeval saanud immigrantide aina suurenev juurdevool.Selle asemel, et sisserändajad võtaks omaks siirderiigi tavad, nõuavad nad oma usuvaadete arvestamist. Kas on õige käituda nende soovidele vastavalt või eeldada immigrantidelt ümberkohanemist? Ülisallivust näitab Prantsusmaal õppeasutustes jõulupidude ära jätmine, kuid teiselt poolt on vastu võetud seadus, mille kohaselt ei tohi riigikoolides kanda ususümboleid, nagu näiteks krutsifikse või juutide pigimütse.
   Kõige laiemalt on küll levinud tolerantsust puudutavad küsimused usumaailmas, kuid mitte vähem tähelepanuväärsemad on soolisest, rahvuslikest ja klassikuuluvusest tulenevad eripärad. Vaadatakse viltu käest kinni käivatele homoseksualistidele, kes seisavad oma õiguste eest, nagu abielu- ja adopteerimisõigus. Meeleavaldused panevad meid kaheti mõtlema - kõigil on sõnavabadus, kuid kas heterod korraldavad rongkäike, käes seksuaalsust rõhutavad plakatid ? Vähemuslased tunnevad end rohkem nurka surutuna ning seetõttu seisavad enda eest kindlamalt. Järeleandmiste puhul tuleb aga kaalutleda erinevaid aspekte , jättes seejuures välja ülisallivuse ning nulltolerantsi.
   Meie ühiskonnas esineb ka rahvuste vahelisi konflikte. Eestis nimelt venelaste ja eestlaste vastuolud. Meil on pikk ja mõneti ühine minevik , venelaste suur protsent meie rahvastikust tuleneb ju sellest, et Eesti kuulus pikka aega Venemaa koosseisu. See keeruline ja raske etapp on nüüdseks möödunud, kuid usaldus ja samuti sallivus ei ole kerge taastuma. Samme edasi minemiseks on tehtud - päevakorras oli hiljuti vene keele muutmine Eesti teiseks riigikeeleks. Vastupidiselt aga nõutakse venekeelsetes koolides eestikeelset haridust. Tundub, et riigimehed ei ole kindlad, kuidas selle olukorraga toime tulla. Katsetatakse erinevaid meetmeid - selge on see, et muutuste vajalikkusest ollakse teadlikud.
   Inimesed on kursis tolerantsust puudutavate probleemidega. Mõne tühimiku täitmisele aitab kaasa sallivuse kasvatamine , teiste puhul aga selle tagasihoidlikkus. Lihtne on suhtuda maailmas toimuvasse ükskõikselt, kuid ei saa jääda üdini leppivaks. Problemaatikat tekitab eelkõige tolerantsuse vajakajäämine. Parema ühiskonna nimel tuleb alustada iseendast. Sallimatus võib kasvatada sallivust, sama moodi on ka inimesega - enesekriitika suunab meid parematele tegudele ning eneseimetlus julgustab neid tegusid tegema.