Salinger (1)

Sündides siia tundmatusse maailma, ei tea me veel, mis meid siin ees ootab. Inimene hakkab kasvama ja arenema, ta hakkab kohanema maailmaga , pidevalt tekivad uued arusaamad, ideed jne. Jõudes murdeikka hakkab laps kujunema ümber täiskasvanuks, toimuvad füüsilised kuid eelkõige ka psüühilised muutused. Inimene hakkab tajuma maailma olemust selgemalt, mõttemaailmas võivad toimuda 180-kraadised pöörded, tekivad täiesti uued arusaamad, probleemid, mõistatused jne. Väga suuresti mõjutab aga erinevaid indiviide ka ümbritsev keskkond. Kuid on inimesi, kellele keskkonnategurid niivõrd ei mõjugi.
J. D. Salingeri teoses “ Kuristik rukkis” on peategelaseks teismeliseeas olev Holden Caulfield. Ta ei ole iseloomult nagu teised. Loomulikult meeldis talle sõprade ja tuttavatega mitmeid asju teha, kuid temale tundusid tihti need kuidagi mõttetud. Ta lihtsalt ei hinnanud neid. Tegelikult oli tema mõttemaailm niivõrd erinev, et selle mõjud andisid oma jõulisusega tema elule hoopis uuesuunalise käigu. Erinev arusaam maailmast ja selle olemusest oligi tema probleemide põhialuseks. Mitte, et ta arvamused oleks niivõrd problemaatilised ja ebardlikud olnud, aga need lihtsalt ei sobinud antud keskkonda.
Õppetöö ei olnud tal just kuigi edukas. Ta oli juba mitmest koolist välja visatud ning nüüd löödi ta välja ka Pencey ’st. Kuid kool ei olnud koht Holdenile. See lihtsalt ei sobinud talle ning teda ei huvitanudki. Ta kartis vaid, et vanemad muretsevad selle pärast. Kuigi ta õppeedukus oli halb, ei saa aga öelda, et ta loll oleks olnud. Loomulikult ei osanud ta matemaatikat või füüsikat nii hästi kui teised, kuid kas sellised faktilised teadmised on teadmised, mis tembeldavad inimese targaks? Arvan tegelikult, et nii see päris ei ole. Elus on ju võimatu hakkama saada vaid kooliteadmistega, viimased ei kompenseeri ju elutarkusi. Ma leian, et inimese teevad targaks just elutarkused, oskus vaadelda maailma ka teistest aspektidest ja oskus üldse vaadelda maailma, näha elu varjukülgi, olemust jne. Ning need on tarkused , mida saab kõrvutada ka Holdeni omadega. Selles osas andis ta aga paljudele tuttavatele silmad ette. Ta oskas hinnata erinevaid inimesi, näha nendes pahesid ja tõesti häid omadusi. Näiteks hindas ja austas ta väga nunnade tööd ja nende pühendumist sellesse. Proovis samas aidata neid ja toetada materiaalselt. Tegelikult ei olnud Holden niivõrd materialist, kuid ta sai aru, et antud maailmas ilma materiaalsete väärtusteta hakkama ei saa. Ta oli isiksus, kes hindas pigem inimese sisemaailma ja tundeid, lähtudes ka ise nendest . Temast peegeldus arvamus nagu oleks need elu aluseks. Ka Holden ise sai aru, et ta erineb teistest oma vaadete poolest. Seetõttu jõudis ta ka lõpuks mõttele üldse kaduda antud ühiskonnast ning alustada elu üksi kusagil kaugel oma mõtete keskel. Ta oli lihtsalt niivõrd tundlik ning see tõi kaasa tõsised kohanemisraskused. Võib tunduda, et Holden oli pisut peast segi. Kuid mina leian, et nii see ei olnud. Ta oli lihtsalt omapärane selle halli massi kõrval, isegi targem . Kuigi sellest kuristikust päästis teda tema väike õde Phoebe ning ta jäi elama antud keskkonda, ei muutnud see teda palju. Ta jäi oma vaadetele kindlaks ning leidis, et need on õiged.
Ka tänapäeva maailmas on palju erinevalt mõtlevaid inimesi, inimesi kes erinevad hallist massist. Kuid mis iganes ka ei juhtuks, tuleb jääda iseendaks. Tuleb lihtsalt otsida niikaua, kuni leiad omale sobiva tee ,ja mitte alla anda.