Lapsi silmates hüüdis rüütel: «Ae, kust te selle seltsilise võtsite? Kes see on?» «See on meie sõber Jaanus,» vastasid Oodo ja Emmi ühest suust. «Temal on ka loss ja hobused ja sulased,» seletas Oodo. «Ja aed ja hoov on tal ka,» lisa Emilia. «Tohoo!» naeris rüütel, «küll on rikas sõber! Kes ta siis on?» «See on minu poeg Jaanus,» seletas Tambet 24 naeratades. Lossihärra laste sõprus tema poja vastu meelitas teda väga. «Soo? Või sinu poeg?» Lossihärra armastas alama rahva viimaseid sõnu küsides korrata. «Pidage aga head sõprust, lapsed, kui kokku juhtute. Oskab ta ka midagi?» «Ta on kaks talve kloostris õppimas käinud.» «Soo? Kaks talve kloostris õppimas käinud? Näe. Viks. Noh, olge head lapsed. Head päeva, Metsa Tambet, head päeva!» Rüütel nokutas Tambeti sügava kummarduse peale kergesti pead. Jaanus pidi kahetsedes sõpradest lahkuma. Lubati varsti jälle näha ja palju koos mängida. Siis hüppasid isa ja poeg
Sisukord Eesti XX sajandi algul..............................................................................................................................................1 Ühiskonna politiseerumise algus..............................................................................................................................3 1905. aasta revolutsioon...........................................................................................................................................5 Revolutsioonist Ilmasõjani.....................................................................................................................................10 Eesti Ilmasõjas........................................................................................................................................................14 1917. aasta...............................................................................................................
Bill Rogers Käitumine klassiruumis Tõhusa õpetamise, käitumisjuhtimise ja kolleegitoe käsiraamat 1 Sisukord Arvustajad raamatust „Käitumine klassiruumis“ 4 Autorist 5 Teemad 6 Tänuavaldused 7 ...
Obiter dictum (obiter dicta) tähendab kaasuse reaalse lahendustegevuse käigus esilekerkivaid juriidilisi juhtmõtteid (juriidilisi mõtisklusi) ja oletusi ning arvamusi selle kaasuse pinnalt, mis lõppkokkuvõttes viisidki tegeliku lahendini, kuid seejuures ilma ratio decidendi aluseta. Obiter dictum-normilaused võivad olla vormistatud näiteks kohtutoimikus eraldi või ääremärkustena või vahemärkustena või viiteliste märkustena. Stare decisis tähendab põhimõtet, mille kohaselt alama astme kohtud on oma lahendite konstrueerimisel seotud kõrgema astme (eriti kõrgeima) kohtu lahendite kui juhenditega, kõrgeima astme kohus aga oma varasemate lahendite kui juhenditega hilisemate suhtes. Seejuures ei ole siduv mitte lahend ise kui selline tervikuna, vaid üksnes selle lahendi aluseks olev ratio decidendi. P.3. Prejudikaatide siduvus: ratio decidendi < > ratio legis Üldises õigussüsteemis ollakse seisukohal, et kolmel ülalkirjeldatud alusel on sõltuvuslik
Obiter dictum (obiter dicta) — kaasuse reaalse lahendustegevuse käigus esilekerkivaid juriidilisi juhtmõtteid (juriidilisi mõtisklusi) ja oletusi ning arvamusi selle kaasuse pinnalt, mis lõppkokkuvõttes viisidki tegeliku lahendini, kuid seejuures ilma ratio decidendi aluseta. Obiter dictum-normilaused võivad olla vormistatud näiteks kohtutoimikus eraldi või ääremärkustena või vahemärkustena või viiteliste märkustena. Stare decisis — põhimõte, mille kohaselt alama astme kohtud on oma lahendite konstrueerimisel seotud kõrgema astme (eriti kõrgeima) kohtu lahendite kui juhenditega, kõrgeima astme kohus aga oma varasemate lahendite kui juhenditega hilisemate suhtes. Seejuures ei ole siduv mitte lahend ise kui selline tervikuna, vaid üksnes selle lahendi aluseks olev ratio decidendi. Inkorporeerimine — õigusaktide (enamasti seaduste kui õigustloovate aktide) koondamine
viimsete asjade seletus. Nii vaidleb ta vastu kahe vastandi ideele inimeses. Ta toob näite sellest, et kui inimeses tekib kaks vastandlikku soovi: kas minna teatrisse või manilaste koosviibimisele, siis tema kristlasena leiab, et mõlemad soovid võivad olla samahästi ühtemoodi halvad. Seega ei toimu mingit võitlust hea ja kurja printsiibi vahel. ,,Kui igavik tõmbab enda poole kõrgemaid võimeid ja ajalike naudingute hüve kisub alama poole, siis on tegemist sama hingega, mis mõlemat tahab, kuid kumbagi mitte täie tahtmisega; ja seetõttu on ta kistud mõlemale poole ning sügavasti häiritud sest tõde tunnistab ühe paremaks, kuid harjumus õhutab teist." (BOWKER 1970:287) Augustinusest saab hiljem nii maniluse kui muude hereesiate äge kriitik. Välistamaks igasugust võimalust dualismiks ning kinnitamaks monoteismi töötab Augustinus välja kontseptsiooni,
nad pole tekitatud looduse enda, vaid ainult inimese poolt. Nende mõistete kandjaiks on vaid vähesed rahvad või, parem oleks öelda, vähesed rassid. Sellised mõisted nagu humanism või esteetika kaovad, kui kaovad need rassid, kes on nende loojateks ja kandjateks. Vaat´, miks on see või teine rahvas sunnitud astuma otsesesse võitlusse olemasolu enda eest selles ilmas ja kõik seda- tüüpi mõisted saavad kohe alama tähenduse. Kui mõisted lähevad juba vastuollu rahva, kel parajasti tuleb pidada taolist verist võitlust, enesesäilitamisinstinktiga, ei pea nad enam mängima mingit otsustavat rolli võitluse vormi määramisel. Juba Moltke ütles humaansuse kohta, et sõjaajal on enamhumaanne kuidas kiiremini vaenlasega arved õiendada. Mida halastamatumalt me sõdime, seda kiiremini lõpeb sõda. Mida kiiremini me vastasega toime tuleme, seda väiksemad on tema kannatused
tõlkides. Üks viide algupärasest keelest erinevale tõlkekeele eksistentsile on seegi, et üldkeelekorpuse koostamisel jäetakse tõlketekstid enamasti kõrvale. Samuti on tõlkekeele erilisust tuvastatud mitmetes erinevaid meetodeid kasutavates uurimustes. Samas artiklis, kus Baker pakub välja korpuste kasutamise idee, kirjutab ta ka tõlkekeelest kui ühest erilisest keeleilmingust “kuna see on eriline suhtlusvorm, mitte vigane, kõrvalekalduv või alama taseme suhtlusvorm” (Baker 1993: 248). Baker ei olnud siiski esimene, kes 9 http://www.monabaker.com/tsresources/TranslationalEnglishCorpus.htm 168 Tõlkimine rääkis tõlgitud keele spetsiifilisusest, kuid selle uurimine hoogustus just pärast korpuste rakendamist tõlketeaduses ja tõlkeuniversaalide idee esitamist. Sarnaseid küsimusi tõstatas ka Gideon Toury, kas arvas
ja seepärast saatnud selle kullassepa juurde parandada.» 159 «Tuleb kullassepa juurde minna ja selgitada, kas see on tõsi.» «Ma juba käisin seal.» «Noh! Mis ütleb kullassepp?» «Kullassepp ei ole midagi kuulnud.» «Tubli, tubli, Rochefort, kõik ei ole veel kadunud ja võib-olla . . . võib-olla läheb kõik veel hästi!» «Ma ei kahtle sugugi, et Teie Eminentsi geniaalsus ...» «Teeb heaks tema alama lollused, kas pole nii?» «Just seda oleksin ma öelnud, kui Teie Eminents oleks lasknud mul lause lõpetada.» «Aga nüüd, kas teate, kus varjasid ennast Chevreuse'i hertsoginna ja Buckinghami hertsog?» «Ei, monseigneur; minu mehed ei teadnud selle kohta midagi kindlat öelda.» «Aga mina tean.» «Teie, monseigneur]» «Jah, mina, või vähemalt ma arvan teadvat. Üks elas Vaugirard'i tänav kakskümmend viis ja teine La Harpe'i tänav seitsekümmend viis.»
Senise kangekaelse vaikimise asemel kostis ta kähisev ja metsik hääl, mis pigemini haukumist kui inimese häält meelde tuletas ja hurjutuste suminast üle käis: «Juua!» 1 2 9 See hädakisa ei äratanud kaugeltki mitte kaastundmust, vaid hoopis tõstis lõbusat tuju treppi ümbritsevas tublis Pariisi lihtrahvas, kes summas koos tol ajal põrmugi vähem julm ja kalk polnud kui see hirmus kerjuste 223 ning hulguste pesakond, millega lugeja juba tuttav on ja mis lihtsalt lihtrahva kõige alama kihi moodustab. Õnnetu ümber oli kuulda ainult irvitusi ta janu üle. Muidugi oli Quasimodo sel silmapilgul pigem kentsakas ja jälk kui kaastundmust äratav: ta nägu oli purpurpunane ja märg, ta pilk hälbiv, suu vihast ja valust vahus, keel poolenisti väljas. Peab ütlema, kui selles rahvahulgas oleks leidunudki mõni heldesüdamlik mees või naine, kes oleks katsunud vaesele hädalisele klaasi vett tuua, siis olid häbiposti trepiastmed niivõrd seotud häbi ja
tähendab, kui riivatakse kellegi puhast isamaalikku hinge igapäev? Liiatigi, kui see sünnib asutises, kus peaks minu arvates juba ammugi valitsema hoopis teine õhkkond." ,,Siin valitseb ka, härra Slopasev, valitses juba ammu enne teid ja valitseb ka siis, kui teid võib- olla enam siin ei ole," hüüdis direktor vahele, osalt aga samal ajal, kui härra Slopasev jätkas: ,,Aga milleks siis need välimised teise vaimu märgid, mis viivad iga ausa Vene riigi alama eksiteele? Milleks need mingisugused sakslased, need dioskuurid? Hea küll, nad on millegi pärast kuulsad, aga ma küsin, mis puutub see meisse venelastesse. Mis on meil tegemist mõne ,,Kellalauluga" või ,,Faustiga"? Mis ütlevad nad puhtvene hingele ja südamele? On seal juttu Volgast või stepist? On seal üldse juttu tõelikkusest, nagu ,,Surnud hingedes" või ,,Vaskses ratsanikus"? Aga meie nõuame tõelikkust, tõsist vene tõelikkust, sest see on meie tõelikkus, mis
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
