Kui tahetakse teha mitu niidet või sügisel hakata karjatama, siis tuleks varem niita kui optimaalne aeg. Kui taimik lamandub, niita kohe. Hein kuivab juba samal päeval, kui kastemärga heina niita, siis kuivavad nad kokku ja vesi ei aurustu ära, ning hein ei kuiva. Niitmine on tähtis taimede elutegevuse jätkamiseks, toitainete väljauhtumiseks. Taime osade varisemiseks. Füsioloogilis biokeemilised ja biokeemilised protsessid. Füsioloogilis keemilised protsessid on tingitud rohu ainevahetusest, taimes jätkub hingamine aga varsti saab ülekaalu toitainete lagunemine, Sellist perioodi nimetatakse ka nälja ainevahetuseks, see ekstab kuni rakkudel on turbori taastumise võime. Kähku on vaja,et niiskus langeks 40- 50 %-ni. Biokeemilised protsessid jätkuvad ka väiksema niiskuse sisalduse juures tapetud rakkudes. See kestab kuni heinas on niiskust 18 %. Kadude vähendamiseks on tarvis, et hein kiiresti kuivaks. Hea on kui 5-7 tunni jooksul niiskuse tase langeks 50 %-ni. Kaste ja
hädavajalik. Asendavate aminohapete sünteesi üldrada on nende süntees -ketohapetest. Transamiinimisega sünteesitakse Pyr-st alaniini, OAA-st aspartaati ja AKG-st glutamaati. Argiini sünteesitakse neerudes. 52. Nukleiinhapete ainevahetus Nukleiinhapped on biopolümeerid, milles nukleotiidijäägid on seostunud fosfodiestersidemetega. Nukleiinhapete moodustamiseks vajalikud lähteained pärinevad toidust (nukleiinhapete hüdrolüüsiproduktid) ning süsivesikute ja lipiidide ainevahetusest. Puriin- ja pürimidiinalused ehitatakse vajaduse korral üles lihtsamatest ainevahetuse vaheproduktidest. Nukleiinhapete hüdrolüüs algab maos, kus pepsiini toimel lõhustuvad sidemed valguliste komponentide ja nukleiinhapete vahel. Protsess jätkud peensooles, kus algab ka lihtvalkude järkjärguline hüdrolüüs aminohapete vabanemiseni. Need resorbeeruvad ja nad lülitatakse edasistesse aminohapete ainevahetuse reaktsioonidesse. Nukleiinhapped alluvad pankrease nõre nukleaaside toimele
laiades algusosades ka Nissli substantsi (struktuur sarnane rakukeha struktuuriga) NEUROGLIIA Neurogliia rakud on tavaliselt väiksemad kui närvirakud – nad moodustavad umbes poole pea- ja seljaaju mahust Neurogliia rakud täidavad mitmeid funktsioone, kuid nad pole võimelised erutust genereerima ega seda edasi kandma Toestus, osavõtmine kaitsefunktsioonist ja mediaatorite ainevahetusest, fagotsütoos jne Neurogliia jaguneb mikrogliiaks ja makrogliiaks Makrogliias eristatakse astrotsüüte, oligodendrotsüüte ja ependüümirakke Astrotsüütidel on põhiliselt toestav ja troofiline funktsioon, oligodendrotsüüdid moodustavad kesknärvisüsteemis närvikiudude ümber müeliinkatet ja ependüümirakud vooderdavad ajuvatsakesi ja tserebrospinaalkanalit
loomsetest ja taimsetest toiduainetest. Erandiks on keedusool, mida toiduainetes tavaliselt vajalikul hulgal ei leidu, mistõttu soola tuleb toidule eraldi lisada. Vesi. Mitmesuguste eluvormide eksisteerimine sõltub oluliselt veest. Ka inimene vajab elamiseks vett (inimorganism sisaldab seda keskmiselt 65%). Vesi on samuti iga raku vältimatult vajalik koostisosa. Vee füsioloogiline tähtsus seisneb selles, et ta võtab osa organismi ainevahetusest. Organismi ja väliskeskkonna vahel toimub pidev veevahetus. Inimene eritab ööpäevas keskmiselt 2,5 liitrit vett. Eritatava vee peab inimene asendama, sest muidu võivad tekkida tõsised tervisehäired. Kui orga- 12 nism kaotab 10% temas leiduvast veest, siis ohustab see elu, 2025% vee kaota- mine aga põhjustab surma, ööpäevas eritatud vesi asendatakse vedeliku joomisega (janu kustutamiseks 1,2 liitrit, toiduainetes leiduva veega 1,0 liitrit ja organismis
o Organismi tungiva nakkuse eest – üks osa vereliblesid suudab koos antikehadega (mis samuti tekivad ja ringlevad veres) kahjutuks muuta haiguse tekitajaid o Vere hüübimine – kaitseb suure verekaotuse eest • Sisekeskkonna suhtelise püsivuse säilitamine o Ainevahetuses tekkivate happeliste ja aluseliste ainete puhverdamine o Organismi soolade ja vee sisalduse reguleerimine o Organismi ainevahetusest tekkinud soojuse ühtlustamine Vere hulk ja koostis, selle ealised iseärasused lastel - Inimese kehamassist moodustab 6-8% N: 70kg kaaluv täiskasvanu – 5l verd Veri koosneb vereplasmast – 54-59% ja verelibledest(hemotsüüdid) – 41-46%. Vereplasma: - 90% vett - 6-8% valke (65-80g/l) o Albumiinid o globuliinid - 2% madalmolekulaarseid aineid Vereplasma ülesanded: Valgud on olulised vere ja kudede vahelises vee- ja ainete vahetuses.
o Organismi tungiva nakkuse eest – üks osa vereliblesid suudab koos antikehadega (mis samuti tekivad ja ringlevad veres) kahjutuks muuta haiguse tekitajaid o Vere hüübimine – kaitseb suure verekaotuse eest Sisekeskkonna suhtelise püsivuse säilitamine o Ainevahetuses tekkivate happeliste ja aluseliste ainete puhverdamine o Organismi soolade ja vee sisalduse reguleerimine o Organismi ainevahetusest tekkinud soojuse ühtlustamine Vere hulk ja koostis, selle ealised iseärasused lastel: Inimese kehamassist moodustab 6-8% N: 70kg kaaluv täiskasvanu – 5l verd Veri koosneb vereplasmast – 54-59% ja verelibledest(hemotsüüdid) – 41-46%. Vereplasma: 90% vett 6-8% valke (65-80g/l) o Albumiinid o globuliinid 2% madalmolekulaarseid aineid Vereplasma ülesanded: Valgud on olulised vere ja kudede vahelises vee- ja ainete vahetuses
antikeha reaktsioon. Rakulised mehhanismid: T-lümfotsüütide tsütotoksiline toime b) transpordifunktsioon- veri kannab kudedesse hapnikku ja imendunud toitaaineid, viib CO2 kopsudesse, toimetab hormoone jm biol akt aineid toimekohtadesse, vere vahendusel jaotatakse ühtlaselt ka soojus. c) sisekeskkkonna suhtelise püsivuse säilitamine- happeliste/aluseliste ainete puhverdamine, vere mahu kaudu soola ja vee regulatsioon organismis, ainevahetusest tekkinud soojuse ühtl Kehamassist mood veri 6-8%, ca 5l. Veri koosneb vereplasmast 54-59%, verelibledest 41-46% ja hemototsüütidest. Hematokrit- arv, mis näitab kui suure osa moodustavad vererakud vere kogumahust. Vereplasmas on 90-91% vett, 6,5-8% valku ja ca 2% madalmolekulaarseid aineid. On selge kollaka värvusega vedelik. Suhteline tihedus vrld veega 1.025-1,029 ja viskoossus 1,9-2,6. osmootne rõhk 768-819 kPa. On leeliseline, pH 7,35-7,4. Osmolaarsus ca 300 mosm/l
William Harvey (1578-1657), inglane, õppis Padovas. 1628 Südame ja vere liikumisest loomadel. Harvey vereringetooria oli Galenose ajast alates ilmselt üks olulisimaid avastusi eluslooduse mõistmiseks. Harvey kummutas Galenose respiratsiooniteooria (hingamine vajalik südame jahutamiseks). Pärast seda kui Boyle oli tõestanud, et õhk on vajalik eluks ning Lower näidanud, et veri muutub kopsu läbinult heledaks, hakkas kujunema arusaam hingamisest ja vastavast ainevahetusest. Harvey püsis mõnes aspektis siiski veel Aristotelese lainel, rääkides südamest, kui nö kesksest organist jutt siinkohal käib nö hingedest. Harveyd peetakse lisaks ka embrüoloogia rajajaks ex ovo omnia olevat tema sentents. Ex ovo omnia kõik on munast tähendab mh, et tähelepanu keskpunkti kerkivad paljud ,,vanad head" looduse seletamise küsimused, alates elu isetekkimisest ning lõpetades teemadega, mis seotud teleoloogia (sihipärase arengu), ,,hinge" jne-ga.
Sisukord üldbioloogia konspektile I. ORGANISMIDE KEEMILINE KOOSTIS....................................................2 II. RAKUBIOLOOGIA (RAKU EHIUS JA TALITLUS)....................................21 III. PALJUNEMINE JA ARENG..................................................................33 IV. GENEETIKA......................................................................................49 V. EVOLUTSIOON..................................................................................65 VI. ÖKOLOOGIA....................................................................................79 VII. AINEVAHETUS................................................................................86 VIII. MOLEKULAARBIOLOOIGA..............................................................94 1 Loeng I 07.09.11 Üldbioloogia eesmärgid: 1.) lihtsus vajalikul tasemel, 2.) luua seoseid erinevate ...
2. Miks vingugaasi puhul jäävad pulssoksümeetria väärtused normi piiridesse? Selgita 51.3. Kapnomeetria/kapnograafia Üldine sissejuhatus Süsihappegaas on ainevahetuse lõppsaadus. Inimkeha rakud toodavad umbes 250 ml CO2 minutis. Vere kaudu jõuab CO2 kopsudesse. Siin difundeerub ta alveo-kapillaarsete membraanide kaudu kopsualveoolidesse ja hingatakse välja ümbritsevasse õhku. Süsihappegaasi kontsentratsioon väljahingamisõhus sõltub paljudest asjaoludest: rakkude ainevahetusest, 732 vereringest, difusioonist ja alveoolide ventilatsioonist. Ükskõik millise eelduse muutumisel muutub ka CO2 kontsentratsioon väljahingamisõhus. Just seda mõõdabki kapnomeetria. Terminoloogia Kapnomeetria – süsihappegaasi sisalduse mõõtmine hingamisõhus. Sisaldust sisse- ja väljahingamisõhus mõõdetakse eraldi numbrilistes väärtustes Kapnograafia – CO2 sisalduse ajas muutumise graafiline kujutis
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
