Rüütellikkus keskajal võrreldes tänapäevaga (0)

Rüütellikkus keskajal võrreldes tänapäevaga

Kes oli rüütel? Rüütel oli raskerelvastuses ratsasõjameeste seisus, mis tekkis keskajal. Seisusega kaasnes rüütlieetika, mille märksõnadeks oli härrasmehelikkus, truudus, au, suuremeelsus , vagadus, lugupidamine teiste inimeste, eriti naiste vastu. Ajapikku kujuneski sellest välja iseloomuomadus , mida teame rüütellikkusena. Võrreldes keskajaga on tänapäeval arvamus ja suhtumine sellesse paljuski muutunud ja on levinud arvamus, et nüüdisajal on rüütellikkus surnud. Kuidas erineb keskaja rüütellikkus tänapäevasest ja kas seda enam üldse õieti eksisteerib?
Keskaja rüütlit iseloomustas julgus , vaprus, enesekindlus . Kindlasti võib pikemalt arutleda ühel teemal, milleks oli väga austusväärne suhtumine naissoo suhtes. Nad avasid naistele uksi , kohtlesid neid hästi ja näitasid üles suurt armulikkust. Nad olid lojaalsed ja ei murdnud kunagi oma sõna. Nende sõnapidamisest võib näiteks tuua juhtumi kuulsast saksa keskaegsest rahvuseeposest „Nibelungide laul“, milles burgundia kuningas Gunther soovis kosida kaunist Islandi neitsit Brünhildi, kuid pidi selleks edukalt läbima katsumuse, milleks oli Brünhildi endaga võistlemine. Seda polnud aga keegi varem suutnud ja Gunther palus eepose peakangelast rüütlit Siegfriedi , et tema, kasutades oma võlukuube, võistleks ise Guntheri asemel. Vastutasuks lubas Gunther Siegfriedile oma ilusa õe Kriemhieldi ja oma sõna ta ka pidas. Ühtlasi kohtlesid nad oma naisi väga hästi.
Keskaegne ideoloogia rõhutas rüütlite truudust ja ustavust, õiglust ja valmidust eneseohverdamiseks senjööri või südamedaami nimel, rüütliau pidamist kõrgemaiks väärtuseks. Veel ühe näite saab tuua „Nibelungide laulust“, kui Guntheri vasallil Hagenil kästi Siegfried tappa, kuna Brünhild sai teada, et seoses tema kosimisega on teda alatult petetud. Auhaavamist sai maha pesta üksnes verega ja seega Hagen Siegfriedi elu ka lõpetas. Tänapäeval on selline omadus kindlasti tahaplaanile jäänud, alustades näiteks sellest, et praegu on selline käitumine seadusevastane ja ebaeetiline. Kaasaja rüütellik mees otsiks ilmselt tülides rahumeelseid ja alternatiivseid lahendusi, jäädes ise sündsuse piiridesse . Tekib küsimus, kuidas erineb kaasaegne mees veel keskaja rüütlist?
Rüütlivooruste hulka kuulusid lisaks relvakäsitlemisoskusele ja jahiosavusele ka peened kombed, laulu-, tantsu- ja muusikariistadel mängimise oskus. Rüütlid olid head suhtlejad ning kui parasjagu ei võidelnud lahinguväljadel, siis veetsid aega õukonnas, kus lõbustasid ja võlusid oma lugudega lossidaame. Kas tänapäeva meeste seas kohtab veel selliseid isiksusi? Usun, et ka neid endiselt leidub, kuigi välimuselt ei pruugi nad rüütlitele eriti sarnaneda . Rüütellikkuse mõiste on tegelikult tänapäeval palju hägusem, paljud traditsioonilised (barbaarsed) keskaegsed käitumismallid on unustatud. Kaasaegne rüütellikkus kujutab endast pigem džentelmenlikkust ja elementaarse viisakuse kasutamist. Säilinud on rüütellikkuse alustalad, mis minu arvates ongi põhilised - headus , hoolivus, austus ja põhimõte, et need, kellel on, aitavad neid, kellel pole. Tänu sellele omadusele kehtib maailmas enamjaolt rahu ja võib teha järelduse, et rüütellikkus pole kuhugi kadunud, vaid on võtnud lihtsalt teistsuguse ilmingu.
Kokkuvõtteks saab öelda, et tänapäeval rüütellikkus inimestes kindlasti eksisteerib, kuid see on mitmest aspektist muutunud. Keskaja traditsioonilisi tõekspidamisi sellest, kui isikuomadusest on ajaga kohandatud ja lisandunud on kaasaegsed käitumisviisid . Praeguseks välja kujunenud „rüütellikkus“ distsiplineerib ühiskonda ja on maailma edasiviiv jõud. Usun, et kui see omadus oleks olemas kõigis inimestes, siis poleks meil ühtegi sõda, oleks vähem konflikte ja valitseks rahu.