Ruumiline foto (stereopaar) (0)

Ruumiline foto on ikka etem kui tasapinnaline
Aavo Murutalu
http://inseneeria.eas.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=493%3Aruumiline-foto-on-ikka-etem-kui-tasapinnaline&catid=69%3Amaerts-2011&Itemid=27
Miljonid turistid naudivad iga päev hingematvaid vaateid ja muud meelikõitvat. Keegi ei sule selle kõige vaatamiseks ühte silma. Paraku koju mälestuseks viiakse ühe silma koha pealt tehtud võte – ehk lame, mitte ruumiline pilt. On’s tegu saamatusega? Või raskustega teaduse-tehnika saavutusi igapäevaellu sulandada?
Juba 1589 olevat rooma arhitekt Goicomo della Porta tõestanud, et mõlema silma pildid teadvuses liituvad, ja kirjeldanud ka stereopaare. Tänane olukord sarnaneb minu meelest mõneti ajaga , mil fotograafiat veel eriti ei tuntud ja kõike tähelepanuväärset või muidu vajalikku joonistati või maaliti .
Ehk ollakse liialt mugandunud – näiteks ei viitsi keegi enam jamada nii, nagu prantslane Niépce seda tegi? Maailma esimese foto (1826) autor jändas vase ja tinaplaatidega, kattes need asfaldi , lavendliõli ja petrooleumi seguga ja säritades ühte pilti terve päeva. Omal moel eksitab huvilisi muidugi ka Wiki, väites, justkui peaks võtteid kummagi silma kohalt sooritama üheaegselt. Sellega mõista andes , et tarvis läheb spetsiaalset tehnikat .
Olles stereopaaride reklaami ja kasutuselevõtu suhtes tulutult suhelnud mitme reisi- ja teadusajakirja toimetustega, mõistan insener Walter Zappi, kel ei õnnestunud oma spioonikaamerat Eestis patenteerida ega toota. Ühest küljest on muidugi tore, kui keegi eestlastest osales lõpuks ka 3D-kaamerate loomises, teisest küljest üsna nutune, et ülejäänud pole suutnud tehnika võidukäigust hoolimata endale mõnd fotot teha.
Ma küsin, miks ei näe me fotomehi meie ajakirjades ruumilisi, stereofotosid avaldamas? Küllap peletab tänapäeva fotohuvilisi laialt levinud arvamus, et vaja on kahte fotokat või kahe objektiiviga riista. Nii on see siiski vaid juhul, kui soovitakse jäädvustada liikumist. 1980. aastate keskel, ühel Venemaa reisil, konfiskeeris miilits mu aparatuuri, arvates, et pildistan topelt , spioneerides neetud kapitalistide huvides. Tollane aeg, õhustik ja võimalused pole aga tänapäevase digimaailmaga võrrel­davad.
Tegelikult on tavalise digifotokaga lihtne sooritada ka teine võte – teise silma kohalt. Väikest nihet, mis algajal ikka tekib, pole keeruline arvutis korrigeerida . Edasi, juba pildi sisse minekuks – ruumilise vaate nautimiseks – on mitu võimalust: teha slaidid, kopeerida need kaks võtet paberile või kasutada arvutiekraani. Paberilt võib vastavalt teostusele vaadata kas prillide , peegli või keskendumistehnikaga, kus pildid ühte sulanduvad.
Rahutusi ignoreerides pakun võimalust Egiptusesse leviteeruda, täiesti tasuta. Kiireim võimalus selleks on kasutada peeglit, näiteks pildipaari kaudu, millel on näha ühe püramiidi kivimurd. See justkui mõttetu pilt avaneb õieti alles stereopaarina ruumiliselt. Kahe teineteise suhtes pööratud foto vahekohta tuleks asetada serviti sobiva suurusega peegel . Viia nina peegli kohale ja vaadata paremale. Parema silma asukohta korrigeerida nii, et see näeks ainult paremat pilti. Seejärel, nähes peeglist ka vasakuga tollele määratut, tekibki ruumiline efekt. Aju paneb pildid kokku. Meetodi eeliseks on asjaolu, et võib valmistada erineva suurusega pilte. Kes on tutvunud raamatutega 3M Putukad või 3M Taimed (kirjastus Koolibri, sari Silmaring 1999) – sel on asi selge.
Sfinks on stereogramm (pildil).
Veidi keerulisem ülesanne, vähemalt algul, vaatab vastu sfinksi näol. Siin tuleks saavutada olukord, kus kumbki silm vaatab eraldi kujutist, nii et fokuseerimist ei toimu. Kes suudab näha stereogramme (tavaliselt mingid kirjud sigri-migri fotod, neid on avaldanud ka Inseneeria ), sel pole probleemi ka sfinksi ruumiliselt tajuda. Kahjuks ei saa kasutada laiemaid fotosid kui umbes 65 mm, selle määrab silmade vahekaugus. Et nägema õppimiseks võib leida palju erinevaid võtteid, siis jätaksin igaühele oma avastamisrõõmu. Pealegi on netis õpetusi üksjagu.