Viia nina peegli kohale ja vaadata paremale. Parema silma asukohta korrigeerida nii, et see näeks ainult paremat pilti. Seejärel, nähes peeglist ka vasakuga tollele määratut, tekibki ruumiline efekt. Aju paneb pildid kokku. Meetodi eeliseks on asjaolu, et võib valmistada erineva suurusega pilte. Kes on tutvunud raamatutega 3M Putukad või 3M Taimed (kirjastus Koolibri, sari Silmaring 1999) sel on asi selge. Sfinks on stereogramm (pildil). Veidi keerulisem ülesanne, vähemalt algul, vaatab vastu sfinksi näol. Siin tuleks saavutada olukord, kus kumbki silm vaatab eraldi kujutist, nii et fokuseerimist ei toimu. Kes suudab näha stereogramme (tavaliselt mingid kirjud sigri-migri fotod, neid on avaldanud ka Inseneeria), sel pole probleemi ka sfinksi ruumiliselt tajuda. Kahjuks ei saa kasutada laiemaid fotosid kui umbes 65 mm, selle määrab silmade vahekaugus. Et nägema õppimiseks võib
Stereofotograafia. Juba 1833. aastal mõtles Sir Charles Dudeman välja idee näidata inimsilmale samaaegselt kahte veidike erinevat pilti. Oma visualiseeriva peegelstereoskoobi abil pidi aju ise kahest pildist ehk stereopaarist ruumilise pildi moodustama. Järgmisena, 1838. aastal, loodi peeglitega Wheatstone stereoskoop. Selle tehnoloogia kasutamiseks tuleb joonistada või pildistada üht objekti või vaadet teineteisest täpselt 65 mm kaugusel asuvast puntkist. Nende piltide liitmisel tekib stereogramm. Pilt 1: Wheatstone stereoskoop Pilt 2: Brewster-Holmesi stereoskoobi tööpõhimõte Mõjukama sammu tegi aga šoti teadlane Sir David Brewster, leiutades 1849. aastal omanimelise ning selle järeltulijatele eeskujuks oleva stereoskoobi. Antud ese kujutas endast binoklisarnase välimusega kastikest, millest tekkis inimsilma võrkkestale kujutis pildil 2 näidatud viisil. Palja inimsilmaga stereopaare vaadeldes peame me ruumilise pildi
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
