Rundale loss (0)

Rundāle loss
Rundale loss on barokkstiilis loss Lätis. See asub Riiast umbes 77 km lõuna pool Bauska lääneosas. Rundalet on sageli hinnatud Baltimaade kõige huvitavamaks lossiks. Paljude külastajate meelest on see juba väliselt suursugune , kõrgudes Lielupe jõe poole alaneva tasase maa kohal. Selles on umbes 40 luksuslikult kujundatud tuba, mis nüüdseks restaureeritud. Kokku on lossis 138 ruumi.
Rundale loss ehitati 18.sajandil Ernst Johann von Bühreni suvelossiks. Selle projekteeris itaalia arhitekt Francesco Bartolomeo Rastrelli, kes oli endale juba Peterburis asuva Talvepalee arhitektina nime teinud. Ta alustas tööd 1736.aastal ja viis selle lõpule viie aastaga. Interjööri viimistlus lõpetati hiljem, 1736-1768.aastail. Selle kallal töötasid Peterburist toodud itaalia maalikunstnikud ja Johann Michael Graff Berliinist. Viimase tööde hulka kuuluvad kunstmarmorist seinapaneelid ja paljude tubade ehisliistud.
Miks ehitas Rastrelli väljapoole Venemaa piire nii luksusliku lossi?
Venemaaga seostab seda paika Anna Ioannova, tsaar Peeter I vennatütar, kes abiellus 1710.aastal Kuramaa hertsogi Frederickiga. Tema peamiseks nõuandjaks ja paljude arvamuse kohaselt ka armukeseks sai 1720-ndatel aastatel baltisaksa parun Ernst Johann von Bühren. 1730.aastal sai Anna Peetri surma järel Venemaa tsaarinnaks ja delegeeris suure osa impeeriumi valitsemisest grupile saksa nõunikele, sealhulgas Bührenile.
Kui von Bühren soovis endale suvelossi, täitis Anna tema palve, saatis Rastrelli Kuramaale ning andis tema käsutusse raha ja oskustöölisi. Lossi ehituses osales palju inimesi. Peterburist saadeti sinna ühtekokku 1500 käsitöömeistrit, kunstnikku ja töölist. Paraku võttis Rastrelli enne hoone valmimist käsile teise suure projekti, Kuramaa hertsogite residentsi Jelgava lossi, ning paljud Rundale jaoks mõeldud materjalid toimetati hoopis Jelgavasse. 1740.aastal, just enne Rundale valmimist Anna suri, von Bühren saadeti pagendusse ja losside ehitamine katkestati. Alles 1763.aastal, kui Vene tsaarinna Katariina II von Bühreni uuesti soosingusse tõstis, pöördus too Kuramaale tagasi ja viis Rundale ehitamise lõpule. 1767.aastal saigi loss valmis, aga Bühren sai seda nautida üksnes lühikest aega, sest 1772.aastal ta suri. Kui Venemaa Kuramaa hertsogiriigi 1795.aastal annekteeris, nõustus von Bühreni poeg Peter Rundalest lahkuma , võttes lossist kaasa kauneid kunstiesemeid ja sisustades nendega oma Saksamaal asuvaid valdusi. Katariina II kinkis Rundale oma teisele favoriidile Subovile.
Pärast seda, kui Kuramaa läks 1795.aastal Venemaa koosseisu, on lossi omanikud ja kasutajad iga natukese aja tagant vahetunud. Ehkki hoone sai Napoleoni sõdade ajal ja hiljem Teise maailmasõja ajal kannatada, on selle välisilme taastatud ega erine algsest kuigi oluliselt. Interjöör paraku nii hästi säilinud ei ole. Lossi mõningaid ruume kasutati pärast 1945.aastat magamisaidana ning teistel lasti rahumeeli laguneda. Lossis on olnud veel ka valitsusruumid, algkool ja viljahoidla. 1972.aastal avati Rundale Lossi Muuseum ning algasid ulatuslikud taastamistööd. Kunstiteoste restaureerimisega tegid algust toonase Leningradi kunstnikud ning peatselt ühinesid nendega Riia, Moskva ja Valgevene kunstiteadlased. Ühise töö tulemusena on 138 ruumist taastatud umbes 40. Neis leidub muljetavaldavaid kunstiteoseid , kuid originaale nende seas eriti palju ei ole. Iseäranis huvitavad on Kuldne saal ( troonisaal ) oma ilusate laekaunistuste ja lühtritega, suur Galerii (banketiruum) ja tabava nimega Valgesaal (ballisaal) oma keerukate kipskaunistustega.
Lossi taga asuv prantsuse stiilis aed on suuresti taastatud. Seda ümbritseva kanali taga paiknevad jahialad. Lossist lõuna pool on barokkaed, mille taastamine alles käib.