Rõuge linnus
Koostaja:
Juhendaja:
Eesti üks tuntumaid ja paremini uuritud linnuseid.
Tüüpiline neemiklinnus.
Õuepindala 850 ruutmeetrit.
Kaevati täielikult läbi 1951- 1955.
Maa poolt on eraldatud:
kraavi
3 m kõrguse liivast ja kruusast kuhjatud otsavalliga.
Enamik kultuurikihist kuulub 8.-11 sajandisse
On leitud kuni 6 erinevat ehitusjärku
Õueosas leiti 3-4 elamu savipõranda jäänused.
Hooned suurusega 3-5x3-4 m,
Paiknesid vööndina linnuse põhjaküljel
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 6 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-08-29
Kuupäev, millal dokument üles laeti
34 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
kaja94
Õppematerjali autor
a. Ainus linna piirides asuv kinnismuistis - Vallimägi - oli väiksema ulatusega kaevamise objektiks 1959.-60. a. (E. Tõnisson). Ligi 4 m paksuse keskaegse kultuurkihi ja varisenud kiviprügi alt tulid lõpuks välja mõned esemed - üks terve ja teine katkine odaots, paar nooleotsa, katkine rinnanõel ja mõningad savinõukillud, mis pärinevad muinasaja lõpust. Kaevamistulemused kinnitasid veelgi oletust, et just siin võis asuda Liivimaa kroonikas Tarwanpe nime kandnud Virumaa keskne linnus, mida 1226. a. külastas ka Rooma paavsti poolt Liivimaale lähetatud saadik Modena Guillelmus. Nähtavasti ehitasid taanlased pärast Virumaa alistamist üsna pea muinaslinnuse kohale kivilinnuse, mida vene kroonika 1267. a. nimetab Rakovori lossiks. Seoses 1975. a. alanud konserveerimistöödega Vallimäel tehtud ehitusarheoloogilised uurimised (T. Aus, J. Tamm) on tunduvalt täiendanud andmeid seal asunud ehituste iseloomust ja ajaloost. Vanimad palgijäänused pärinevad 11.-12
Sellel aja algul kerkisid Eestimaal mitmed linnused, aga nende kasutusiga polnud pikk. 8. saj paiku hakati ehitama tunduvalt rohkem linnuseid. Linnuste rajamiseks valiti järskude nõlvade ja sobiva suurusega künkad. Looduslikult vähem kaitstud mäekülgede poole kuhjati kunstlik vall, mis tehti esmajoones liivast ja neid hoidsid koos palkidest seinad. Arheoloogid jagavad need mitmesse eri rühma nt mägilinnused, neemik linnused, ringvall- linnused ja mõni linnus mis meenutas suurt kõrgete otstega voodit sai nimetuse- Kalevipoja säng. Linnus-asula : Linnuse vahetus naabruses paiknes avaasula. Linnuste kaevamistel leitud relvad räägivad võitlustest. Suur osa rahvast elas siiski tavalistes avaasulates, mis koosnesid mitmetest taludest ning võime rääkida juba külade kujunemisest. Muutus põllusüsteem, tuntuks said esimesed ribapõllud. Ka keskmisel rauaajal kasutati mitmeid erinevaid matmispaiku. Sageli maeti edasi vanadesse
ole. 8. Kerikmägi. Tegemist on suurema infotulbaga. Olemegi jõudnud Kerikmäe, Eesti ühe väiksema linnuse tippu. Mälestusmärkidest, mis meile on jätnud kauge minevik, on muinaslinnad kõige võimsamad, nad kõnelevad kõik ühest ja samast – esiisade hiiglaslikust tööst. Väliste tunnuste järgi on muinaslinnad jagatud kahte põhilisse rühma: linnamäed ja maalinnad. Linnamäed on looduslikud mäekünkad, kus kunagi seisis linnus. Maalinnad asuvad tasasel maal ja nende peamiseks tunnuseks on inimkätega kokku kantud ringvall. 7 Linnuste peamine väärtus ajalooallikana on selles, et nad annavad infot muistse majanduse ja ühiskonna kohta. Linnused on järjekordseks tunnistuseks sellest, et isegi Eesti eri osades kulges ajalooline areng konkreetsete erijoontega. Kerikmägi on väike järsunõlvaline VI - XI sajandist pärinev linnamägi, mis on
ohu korral. Pelgupaikadena kasutati ka raskesti ligipääsetavaid looduslikke kohti: soo- ja järvesaari, koopaid, kaugeid paiku metsas (Helmu ja Aruküla koopad; Kuimetsa karstikoopad). Poolikud linnused kõiki linnuseid ilmselt ei jõutudki valmis ehitada. Lõhavere (Leole) linnuse puhul on tegemsit ainsa muinaslinnusega, mis on seostatav konkreetse ajaloolise isikuga, Hendriku kroonikas käsitletud vanem Lembituga. Lõhavere linnus on kolmel korral maha põlenud. Paljude muinasaegsete linnuste kohale ehitati keskaegsed kivilinnused, mistõttu linnamägede algne ilme ei ole säilinud. Näiteks on sellised Viljandi, Tartu, Otepää, Toompea (Lindanise), Rakvere (Tarvanpea). Hilisrauaaegsed linnused tänapäeval: On olulised domineerivad maastikuobjektid On turisimiobjektid ja sellena rohkem või vähem eksponeeritud On sageli kasutusel puhkemajanduslikul otstarbel
Enamike kinnistute käekäik on dokumentaalselt alates 14. sajandist kuni tänapäevani pidevalt jälgitav. Seega kujutab Tallinna vanalinn endast üle-Euroopalise ning ka ülemaailmse tähtsusega unikaalset vaatamisväärsust. 1. KUJUNEMISLUGU Tallinn 17. sajandi esimesel poolel. Adam Oleariuse gravüür Praeguse Tallinna kohale tekkis asustus kusagil 10. sajandi lõpul, mil eestlased rajasid seoses sadama kasutuselevõtuga Toompea künkale linnuse. See linnus hõlmas arvatavasti kogu Toompea platoo põhjapoolse kõrgema osa (5 ha). Linnuse ja sadama vahele tekkis seejärel turg ja linn, need paiknesid tänase Raekoja platsi lähikonnas. Tõenäoliselt tekkis linna juurde tollal ka kabel, see paiknes arvatavasti praeguse Pühavaimu kiriku asukohas. Kuna eestlased ei tundnud lubjapõletamist, olid nimetatud ehitised kõik puidust ning pole üldiselt meie päevini säilinud. 11-12. sajandil tekkisid
Kuressaare linna lõunaosas, mere kaldal, kõrgub võimas neljatahuline hoonemassiiv Kuressaare Piiskopilinnus. See on üks tähelepanuväärsemaid keskaja kindlusehitisi Eesti ja Läti aladel ning pakub nimetatud territooriumil erilist huvi ainukese keskaegse linnusena, mis on säilinud kõigis oma olulistes ehitusosades. Kõik teised selle perioodi linnused on kas varemeis või nii põhjalikult ümber ehitatud, et nende esialgset kuju on raske kindlaks määrata. Kuressaare linnus seevastu võimaldab suurepärase ülevaate saamist nii tolleaegse valitseva klassi olustikulistest tingimustest kui ka antud perioodi ehitusviisist. Kuressaare Piiskopilinnus kuulub arvukate kindlusehitiste hulka, mida feodaalse killustatuse perioodil püstitati sakslaste ja taanlaste poolt Eesti ja Läti aladele. Nende üldarv ulatud 150-ni ning oluliseks ajendiks nende püstitamisel olid samuti feodaalide omavahelised vastuolud.
Tallinn, Tartu, Pärnu ja Viljandi Keskaegsed Hansalinnad 4.00 Kogunemine Viljandis vabaduse platsil 4.05 Üksteisega tutvumine 4.30 Tutvumine Viljandi Ordulinnusega Viljandi ordulinnus on üks esimestest Eestis rajatud kivilinnustest. Viljandi pealinnus oli Liivimaal Riia järel suuruselt teine pealinnus. 17. sajandi algul varemetesse jäänud linnus kaevati suures osas lahti 19. sajandi lõpul. Seejärel on linnusevaremed koos neid ümbritseva Lossipargiga kujunenud puhkealaks. Lossivaremetes korraldatakse kontserte ja on peetud spordiüritusi. Viljandi ordulinnus koosnes pealinnusest, milleks oli 13. ja 14. sajandi vahetusel rajatud konvendihoone, ning kolmest eeslinnusest. Tänapäeval nimetatatakse pealinnust koos seda ümbritseva I eeslinnusega Kaevumäeks, II eeslinnust Teiseks kirsimäeks ning III eeslinnust Esimeseks kirsimäeks
Surnud maeti tarand..., peamiselt põletatult, igasse tarandisse maeti u 10 20 surnukeha. 6) keskmine rauaaeg ja viikingiaeg- sellel ajajärgul oli kasutuses u poolsada linnust. Eristatakse mägilinnuseid- mis on rajatud üksikutele, igast küljest looduslikult kaitstud küngastele. Neemiklinnused- nim mäeseljaku neemikuna lõppevale otsalr püstitatud linnuseid. Ringvall linnused- rajati ka juba vanemal rauaajal.seda ümbritsesid üksikud madalad vallid, rahvapärane nimetus on maalinn. Linnus asula- avaasula paiknes linnuse läheduses, nii vaadeldigi neid L- a- tena. Suur osa rahvast elas tavalistes avaasulates, mis koosnesid mitmest talust. Külade kujunemisega kaases ka ribapõllud, nii saadi võrdselt paremat ja kehvemat maad. Künnipõllundust arendas edasi puuadrale kinnitatud raud- ader. Kasutuses oli erinevaid matmis meetodeid, kasut endiselt tarandkalmeid. Kagu- eestis levisid liivast kuhjatud kääpad, mille all või sees on põletusmatused suhteliselt väheste panustega
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid