Romantism prantsusmaal (1)

Klassitsism oma liiga rangete ettekirjutustega ning külma kaalutlusega hakkas paratamatult vastuseisu tekitama nendes kunstnikes, kes tahtsid kunstis väljendada eelkõige oma tundeid, elamusi ja meeleolusid ning rakendada oma fantaasiat. Vastukaaluks klassitsismi antiigiihalusele suunasid need kunstnikud tihti oma pilgu keskaega või siis võõrastesse eksootilistesse paikadesse, eriti Idamaadele. Tänu kunstnike sellisele romantilisele, s.t. unistuslikule, luulelisele meelelaadile arenes just maalikunstis umbes 19. sajandi II veerandiks välja suund, mida nimetatakse romantismiks. Taaselustus vahepeal unarusse jäänud maastikumaal , õitsele puhkel ajaloomaal, paljud kunstnikud võtsid oma tööde ainestikku romantilistest kirjandusteostest. Romantismile olid eelkäijaiks saksa ja inglise maastikumaal.
Romantism kui kunstisuund tekkis 19. sajandi algul ja kestis sama sajandi keskpaigani. Romantism avaldus eriti maalikunstis ja graafikas. Maalikunstis asetati pearõhk eelkõige koloriidile, valguse-varju kontrastidele ja hoogsale pintslikäsitlusele. Iseloomulik on ainestiku valimine ajaloost (eriti keskajast), legendidest ja kirjandusteostest. Suurt huvi tunti eksootika vastu, kuid ka kaasaja sündmusi ei jäetud kujutamata. Romantismiaja arhitektuurile on iseloomulik minevikustiilide eklektiline taaskasutamine.
Romantismiga algas ühe osa kunstnike nn boheemlus, isikupära rõhutav ja tavaliste inimeste nn normaalset elu trotsiv käitumine. Boheemlane peab kunstnikuksolemist, loomisseisundis viibimist tähtsamaks kui lõpetatud kunstiteost. Kunstnikke ühendas ühine ellusuhtumine, mitte sarnane vormikäsitlus. Õigem ongi romantismi nimetada mitte stiiliks, vaid vooluks, mis sarnast sisu väjendades kasutab erinevaid stiile.
Tõelised romantismi suurmeistrid töötasid Prantsusmaal. Tihedamalt kui mujal oli romantism seal seotud poliitiliste sündmustega ning peegeldas kunstnike pettumust oma kaasajas .
Prantsuse romantismi esikteoseks on noorelt surnud maalija Theodore Gericault (1791-1824) “ Meduse 'i parv ”. See kujutab merehädalisi hukkunud laevalt nimega “Meduse”, kui need püüavad endast märku anda kauguses mööduvale laevale. Rahutu ülesehitus ning ärev, pingeline meeleolu iseloomustavad seda maali. Need on õigupoolest omadused, mis kuulusid juba 17. sajandi barokkmaalile ning nüüd romantikute poolt uuesti ellu äratati.
Tõeline romantikute esindaja oli aga mees nimega EUGENE DELACROIX kes pani suurt rõhku maalilisele käsitluslaadile ja emotsionaalsusele. Peamiselt väljendas ta end täiendvärvide abil (punane ja roheline kõrvuti). Maalide motiivid on enamasti võetud keskajast. Tema loomingu üheks peateemaks on vabadusearmastus. 1830. aasta Juulirevolutsiooni tervitas ta maaliga "Vabadus viib rahva barrikaadidele". Sel maalil liitis Delacroix ühtseks tervikuks reaalse ja sümboolse. Maalil on kujutatud võitlust Pariisi tänavail. Võitlejate ees sammub naisena kujutatud sümboolne Vabadus. Vabadus ja meesterühm rühivad edasi püssirohusuitsu mattunud võitlustandril. Tema teine kuulsaim teos " Chiose veresaun" on pühendatud ikestatud kreeka rahva kannatustele.
Skulptuuris toimusid muutused aeglasemalt, sest skulptuuri omahind on palju kõrgem kui maalikunstil ja see ala sõltub peaaegu alati tellimustest. Klassitsismi traditsioonid püsisid kaua, eriti monumendikunstis. Skulptuuris ei loodud kuigi palju kõrgetasemelisi romantilisi teoseid. Ainsa skulptorina olgu siin mainitud prantslane Francois Rude (1784-1855). Tema sõdalastega reljeef Pariisi Tähe võidukaarel kannab sama nime prantsuse revolutsioonilaulu “Marseljeesiga” ning väljendab samuti revolutsioonilist paatost.
Romantiline suhtumine minevikku, eriti keskaega, jõudis tollal ka arhitektuuri. Arhitektuuris järgnesid klassitsismile historitsism ja eklektika . Historitsism on mõne vana stiili jäljendamine, seetõttu esineb historitsism mitmel kujul ( neorenessanss , neogootika, neobarokk jne.). Sageli lükati klassitsistlikesse ehitistesse varem esinenud stiilide (eriti renessansi) elemente. Eeskujuks võeti ka gooti ehituskunsti. Inglismaalt sai alguse gootika jäljendamine. See suund ehituses, tuntud neogootika (ka pseudogootika) nime all, on küll peen, kuid samas siiski veidi hingetu ja kuiv. Keskaegsete kindluste juurest mehaaniliselt üle võetud tornikesed ja sakilised laskeavad katuseservades olid kaotanud oma mõtte, tsemendist valatud kaunistused ei suutnud võistelda keskaegsete kiviraidurite hingestatud loominguga. Tihti kujunes välja omamoodi tööjaotus - arhitekt joonistas fassaadi, aga sellesse jäetud avade taha pidid insenerid sobitama siseruumid. Hoone mahulisest otstarbest polnud keegi huvitatud. Peamine rõhk asus fassaadide toredusel.
19. sajandi teisel poolel hakkas fassaadidest ajaloolisi stiile välja tõrjuma eklektika s.o. erinevate stiilielementide segamine ja täiendamine originaalitsevate detailidega.
Ehitustehniliselt hakati kasutama raudkonstruktsioone, esialgu küll tööstusarhitektuuris või sildade ja jaamade ehitamisel . Varsti aga selgus, et metallkonstruktsioonid ja raudbetoon võimaldavad ehitada hooneid sajanditeks.
Hakati ära kasutama ka teiste ajastute ehituspärandit, kuid seda tehti süsteemitult, haarates natuke ühest stiilist, natuke teisest ning tihtipeale ei tarvitsenud need omavahel üldse sobida. Kerkisid keerulised, gootikast innustatud või siis renessansi- ja barokiaegseid losse jäljendavad hooned. Isegi tööstushoonetele lisati keskaegsete kirikute või muude hoopis teisel eesmärgil loodud ehitiste detaile. Sellist mitme stiili kokkusobitamise põhimõtet nimetatakse eklektikaks ning vastavalt tekkinud arhitektuurilaadi eklektitsismiks. Seoses tööstuse tormilise arenguga 19. sajandil kasvasid linnad tohutu kiirusega ning täitusid just selliste loominguliselt vaeste eklektiliste ehitistega, millel siiski ei puudunud mõnikord ka oma võlu või põnevus. Küllalt palju leidub neid ka Eestis.
„Meduse'i parv“
Tallinna Ühisgümnaasium
Romantism Prantsusmaal
Koostas: Kristiina Pärn 12c
Tallinn 2009