Hooldustööd on hästi mehhaniseeritavad, sest suuremad maaalad võimaldavad tehnika juurdepääsu ja manööverdamist. Kuna tegemist on väiksemat investeeringut ja tööjõudu nõudva karjatamisviisiga, siis on see enamlevinud lammaste, lihaveiste aga ka noorkarja karjatamisel eelkõige poollooduslikel rohumaadel.Vabakarjatamise peamiseks puuduseks on keeruline planeerida õiget karjatamiskoormust rohumaal, s.o. sobitada karjatavate loomade arv rohukasvu muutustega vegetatsiooniperioodi vältel ja aastatest tingitud erinevustega. Samuti vähendab see karjatamisviis kultuurliikide saagipotentsiaali ja eluiga, sest pidev taimede optimaalsest arengufaasist varajasem kärpimine mõjub taimede arengule ja talvekindlusele pärssivalt. See karjatamisviis ei sobi ka farmipidajale, kelle kasutada on väikesed ja hajusalt asuvad maatükid. Vabakarjatamise rakendamisel on väga oluline taimiku seisundi (saak, arengufaas) pidev ja asjatundlik hindamine
Söömusele avaldavad väga olulist mõju veel rohutagavara, looma kaal ja isu, tervislik seisund, vanus, väljalüps jms faktorid (Eesti Põllu - ja Maamajanduse Nõuandeteenistus 2012) 3. Karjatamiskoormus Karjatamiskoormus on lehmade arv eraldatud karjamaaosal (elektrikarjus) või kopliviisilisel karjatamisel kopli ühel hektaril. Loomade arv piiratud karjamaaosa ühel hektaril sõltub rohutagavarast ja taimiku söödavusest. Intensiivse rohukasvu korral peaks lehmade arv olema 80-100, keskpärastes tingimustes 50-60. kevadel võib karjatamiskoormus olla suurem, aga sügisel võiks lehma kohta pinda rohkem olla. Rohu kõrgus pärast karjatamist mõjutab rohukasvu intensiivsust. Suve esimesel poolel võib rohu madalamaks karjatada, sest siis kasvab rohi kiiresti. Sügisel on rohukasv aeglane ja siis ei tohi liiga madalaks karjatada. Normaalne karjatamiskõrgus sõltub rohukamara tüübist, olles pealiskõrreliste-rohkel 5-6 cm
idakiriku kaudu. Jüripäev oli 20. sajandi alguses üks suuremaid ja tähtsamaid pühi. Jüripäeva muutsid eriliseks maagilised kombed, millega tagati tervis ja talu edenemine. Samuti tõrjuti tumedaid jõule, õnnetusi, metsloomi jpm. Jüripäev oli karjalaske- ja põllunduspüha ning olulisim päev huntide tõrjumiseks. Kindlasti tehti ka jürituld. Uskumused Jürikuu lumi on nagu väetis põldudele ja kuu lõpuni püsinud jää toob hea viljasaagi. Samuti kuulutab jürikuu suurvesi head rohukasvu heinamaal. Kui jürikuu on soe, tuleb külm ja vilu mai. Kui pääsukesed juba jürikuul pesa teevad ja konnad koevad, tuleb kuiv kevad. Kui jüripäeval on kaste maas, siis valmib rukis enne jaagupipäeva, ehk enne 25. juulit. Kui enne jüripäeval müristab, tuleb külm suvi. Kõike oli kerge ära nõiduda ja kahjustada. Kõik esemed, mida koju toodi või sealt välja viidi, andsid võimaluse lasta end nõududa, samuti nagu võõrastega rääkimine ja sõnaline kontakt
Iga räägupaar kaitseb hoolikalt oma pesaterritooriumi, rääksumine ongi territooriumihüüd. Pesa kujutab endast veidi sügavamat lohku maapinnal. Haudub emalind. Pojad on pesahülgajad, koorumise järel lahkuvad pesast mõne tunni pärast koos emaga toitu otsima. Rukkirääk lahkub septembris. Rukkirääk rahvapärimustes: Vanarahval oli rukkirääk nagu põldude haldjas. Kui ta kevadel siia jõudes esimesena põllul rääksus, tähendas see head rukkisaaki, kui heinamaal, siis rohket rohukasvu. Kui räägud palju karjusid, oli vihm ligidal. Kisendas rääk hommikupoole ööd, läks ilm kuivale, kui õhtupoolikul, siis sajule. Rahvas kutsub rukkirääku lihtsalt rääguks, kuid talle on vanarahva poolt pandud ka rida muid nimesid. Kaitse: Rukkirääk on väheneva arvukusega liik.Teda ohustavad põllumajandus- ja maaparandus-tööd, samuti põllumajanduses kasutatavad taimekaitsevahendid. Kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse. 3. http://www.ut
omakorda vähendab selles piirkonnas toituvate paaride produktiivsust. Elektriliinide tähtsust ohutegurina Eestis ei osata veel hinnata, kuid eeldatavasti see eksisteerib ning on keskmise tasemega. Eestis puuduvad usaldusväärsed andmed viimasel kümnendil elektriliinides hukkunud must-toonekurgede kohta. Liinides hukkumist on suhteliselt keeruline tõestada, kuna liinialused on sügiseti raskesti jälgitavad kõrge rohukasvu ja väikekiskjate aktiivse tegutsemise tõttu laipade hävitamisel. Peamisteks must-toonekure arvukust ja levikut piiravaks faktorik Euroopas on nimetatud metsade pindala ja mitmekesisuse vähenemist ning inimese põhjustatud häirimist. Eesti kohta tehtud uurimus kinnitab, et pesitsuspaiga valikut mõjutab oluliselt metsamassiivide killustumine ja puistu mitmekesisus. 7 Liigi kaitse aspektist olulised piirkonnad
See oli 23. aprillil. Ristisõdade ajal tekkis legend, mille järgi sel päeval sangarlik Püha Jüri tappis lohemao, kes ähvardas süütut tütarlast surmata. Sest ajast saadik hakati 23. aprilli kutsuma jüripäevaks ja aprillikuud jürikuuks. Ühenduses jüripäeva ja jürikuuga oli vanarahval palju põllusaagi- ja ilmaennustusi. Jürikuu lumi on nagu väetis põldudele ja kuu lõpuni püsinud jää toob hea viljasaagi. Samuti kuulutab jürikuu suurvesi head rohukasvu heinamaal. On jürikuu soe, tuleb külm ja vilu mai. Kui pääsukesed juba jürikuul pesa teevad ja konnad koevad, tuleb kuiv kevad. Kui jüripäeval on kaste maas, siis valmib rukis enne jaagupipäeva, s.o. enne 25. juulit. Kui enne jüripäeva müristab, tuleb külm suvi. Mõnes talus määriti loomi enne karjamaale laskmist tõrvaga, et loomad kogu suve terved oleksid. Ka anti loomadele hommikul püssirohu ja soolaga viilakas leiba, enne
kalad. Kui selline peaks võrku sattuma, tuleb ta kohe tagasi lasta, kuna muidu juhtub õnnetus. Taolisi imekalu on nimetatud eufemismide abil, kuna õiget nime ei tohi lausuda. Neid on nimetatud: pull, sokk, oinas. Maaisa, Maaema on pärimuses väga nõrgalt kaetud, eeskätt on teateid Lõuna-Eestist. Need on kõrgema tasandi jumalused, kes ei ole seotud konkreetse piirkonnaga, vaid maa kui sellisega. Neile on ohverdatud toitu ning nad annavad põlluõnne, rohukasvu, viljasaaki. Neil ei ole kuju ning neid ei nähta kunagi kellegi kujul, vaid nad on seotud maaga. Nagu elav või isikustatud maa. Nad on taandunud ristiusu mõjul, nende funktsioonid on üle läinud kristliku sisuga olenditele või taevasele jumalale. Kodu ja viljakusega seotud olendid Eluhoonetega seotud olendite ajalooliseks taustaks on talupoja rehielamu, kuid nad elavad edasi ka uuemates majades. Esimeseks olendiks on majavaim, kes on
suviteravili ja sõnnikut ei anta Orgaanilised väetised sügiskünni alla, mis viiakse mulda kiiresti pärast laotamist Orgaanilisi väetisi pealtväetisena pikaajalistele rohumaadele (4..6 aastat pärast rajamist) pärast viimast niidet (karjatamisringi) PK-väetised pealtväetisena rohumaadele pärast viimast niidet või karjatamise lõppu Kevadine väetamine N-väetis kultuuridele külvi eel mullaharimise alla, viies need võimalikult kiiresti mulda N-väetised põldheinale rohukasvu algusele järgneva nädala jooksul Vastava tehnoloogia olemasolul kompleksväetised või lämmastikväetis paiklikult PK-väetised külvieelse mullaharimise alla juhul, kui sügisene andmine ei olnud mingil põhjusel võimalik Orgaanilist väetist külvi eel, näiteks kartulile vahetult enne kevadist sügavamat kobestamist või korduskündi N-väetis taliteraviljadele taimede kasvu algusele järgneva nädala jooksul Kasvuaegne väetamine
-karjamaadel, kus liblikõielisi on üle 30% - N-väetist reeglina vaja ei ole; kui liblikõielisi on 15-30%, võiks N norm olla 70-90 kg/ha juunis-juulis -kõrrelisterohketel rohumaadel arvestatakse iga kg N kohta 15-30 sü enamsaaki, vähese N korral jääb kõrreliste saagivõime kasutamata -max N norm võiks olla kuni 200 kg/ha , antuna mitmes osas -ühekordne norm ei tohiks ületada 70 kg/ha -esimest korda võiks väetada kevadel rohukasvu alguses, teine kord peale II või III karjatamisringi 4-5 päeva jooksul (loomad võivad peale tulla 2 nädala möödumisel) -viimane väetamine võiks olla augusti I pooles -sobivad väetised ammooniumsalpeeter, (karbamiid kevadel) -turvastunud mullal kõrrelisterikkale rohumaale - 100 kg/ha -fosfor ja kaalium -mida suurem on kamaras liblikõieliste osakaal, seda suurem on P ja
vajadust biol N-ga ei rahuld. Ja seetõttu tuleb planeerida min N 100-120 kg/ha jaot 3-4 ossa. Seejuures ei tohi 1 korra norm olla suurem kui 50 kg/ha. Kult karjamaadele antava N normid sõltuvad taime liikidest. Varase arenguga liikidel, nt kerahein, arvestatakse ha kohta 150 kuni 250 kg. Jaot 4 ossa. Keskm arenguga liikidel 120- 140kg/ha jaot 3-4 ossa ja hilise arenguga liikidel, nagu timut, 120-180 kg jaot 3 ossa. Esim v kord varakevade pärast rohukasvu algust ja järgm korraad pärast rohu teist või kolmandat karjatamist. Kult karjamaade puhul peab arvest, et ühe korraga antava N kogus leetunud muldadel ei tohiks olla üle 50 kg ja teistel mitte üle 70 kg/ha. Väetamisest karjatamiseni peab olema vahe 15-20 päeva. Niidetavad rohumaadel N v normid, sõlt taime liigist ja taime kasutamise sagedusest. Aarebasesamale 130-230kg jaot 2-3 ossa. Ohtetule lustele 150-280kg jaot 2-3 ossa. Päideroog 160-320kg jaot 2 ossa
Paljudel juhtudel turbatootmine on lõpetatud kändude tõttu ning pindmiseks kihiks on rabaturvas. See on praktiliselt steriilne. Ilma PK- (NPK) väetisteta mets sellel ei kasva. Siirdesooturvast tuleks samuti väetada. PK- väetised antakse ülepinnaliselt enne kultuuri rajamist, N-väetis antakse külvikultuurile kohe pärast kultuuri tärkamist, istutuskultuuridele aga alles 2...3. aastal pärast istutust. N-ga on soovitav väetada paiklikult, see vähendab rohukasvu ja lehtpuuvõsa teket. Vanemaid kultuure väetatakse ülepinnaliselt. Kui jääkturbasoid ei kultiveerita, uuenevad need pikkamööda lehtpuudega - kask, paju, harvem haab. Puistu koosseis võib kujuneda ebasobivaks, kuna enamuspuuliigi võib moodustada sookask. Jääksoode metsastamisel on väga oluline veereziim, mis sõltub kraavivõrgu ja eelvoolu korrasolekust. Sellised jääksood, mis kannatavad periooditi või pidevalt liigniiskuse all või kus võib
). See sammal kasvab hele- või puhasrohelise polstrina laane- ja salumetsades maapinnal, ka niitudel. Kuna eelistab savikat mulda võib tüliks olla savikale mullale rajatud õuemurus. Sambla varred on kuni 15 cm pikad, lamavad, enamvähem sulgjalt harunenud, teritunud tippudega. Okste ja varte tipud enamasti valkjad. Lehed lai-ovaalsed, järsult ahenenud, karvja tipuga. Erineb teravtipp samblast pehmemate varre otste poolest. Raiestikud uuenevad lopsaka rohukasvu tõttu peamiselt haava, halli lepa, ja arukasega. Rohurinde moodustavad laialehelised rohttaimed naat, tähtheinad, püsik- seljarohi, kopsurohi, lillakas, metstulikas ja kõrrelised - metskastik, luht-kastevars, saluhein, longus helmikas. LUHT-KASTEVARS Deschampsia caespitosa; nime päritolu: Deschampsia Prantsuse loodusteadlase Des-Longchamps´i järgi ja caespitosa (lad.k.) murus, murusalt kasvav. Sugukond kõrrelised. Püsik.
annaabi.ee 
