Rohtlavööndi taimestik (0)

Rohtlavööndi taimestik
Tänapäeval on rohtlad suuremalt jaolt üles haritud või kasutatakse neid looduslike karjamaadena.
Rohtlate vähestes säilinud looduslikes piirkondades valitsevad mitmeaastased põua- ja külmakindlad rohttaimed, sealhulgas paljud kõrrelised.
Vähene niiskus määrab ära taimekoosluste iseloomu ja kasvuaja pikkuse. Rohtla kliimatingimused ei lase seal kasvada (suurematel) puudel. Väiksemaid põõsaid leidub vaid küngaste nõlvadel ja orgudes.
Rohtlas kasvab ühel pinnaühikul suhteliselt vähe taimi, mitmeaastaste taimede puhmad ja puhmikud ei kata maapinda üleni. Taimed on kohastunud niiskuse hoidmiseks ja auramise vähendamiseks.
Selliste tingimustega on hästi kohastunud mitmesugused kõrrelised. Rohtlate kuivemates piirkondades leidub rohtlataimestikus palju asteldega liike.
Siin ilmuvad juba välja ka poolkõrbetele iseloomulikud taimed. Paljudel neist on vee aurumist vähendavad kitsad kokkurulluvad lehed. Väga omapärased on rohtlates levivad nõndanimetatud "kompasstaimed". Avamaastiku kuivades tingimustes on sellistel taimedel lehed pöördunud serviti põhja-lõuna suunas. Sellise kohanemise otstarve on silmnähtav. Pöörates oma lehed servaga lõuna suunas, hoiavad taimed kõige palavamal ajal päevast oma lehti päiksekiirte eest, millega ühtlasi vähendavad ka auramist.
Kõrval pildil näed kompasstaime,  vasakul - vaade taimele läänest või idast; paremal - lõunast või põhjast.
Taimede pinnalt auramise vähendamiseks on mõnedel rohtlate taimeliikidel tihe karvastus, mis takistab tuule liikumist lehepinna lähedal. Selliselt tekib taime ümber seisev õhkkate, mis auramise intensiivsust vähendab. Karvade valge värvus soodustab päikesekiirte peegeldumist ja seega ka lehtede vähemat soojenemist.
Kevaditi, kui vett ja niiskust leidub rohkem, arenevad pehmete lehtedega kiirekasvulised taimeliigid (pojengid, tulbid , kuldtähed).
Põua ja talve elavad nad üle risoomidesse ja sibulatesse kogutud varuainete abil.
Rohtlavööndi taimestik 
Rohtlas   kasvavad ka nn veerpall-püsikud (nt kipslill, jumikad).
Sellesse rühma kuuluvad taimed lõpetavad oma arenemise suve lõpuks ja selleks ajaks juured  kuivavad, kuid nende seemned, mis tavaliselt asuvad kupardes, välja ei lange.
Sel ajal muutub varre alus väga rabedaks ja tugeva tuulehoo või puudutuse tõttu murdub praginal ning kohe haarab tuul kerakujulise taime, mis on väga kerge ja ühtlasi kujutab endast suurt purjepinda.
Sellest momendist peale alustab surnud taim oma pikka rännakut mööda rohtlat, veeredes küljelt küljele ja hüpates maapinna väikeste kumeruste ettetulemisel.
Sattunud mingisse lõksu, kus tuulehood on vaiksemad, taimekerad peatuvad, kusjuures nad haakuvad sageli mitmekaupa kokku ja uue tugeva tuulehooga jätkavad niisugusel kujul oma rännakut.
Nii levivad nende seemned uutesse kasvukohtadesse.
Suve alguses õitsevad kõrgemakasvulised suvepüsikud: salvei, hiirehernes , tõrvalill jt. Kesksuvel lisanduvad vägiheinad, jumikad jm.
Suve lõpus taimestik närbub, õitseb ainult osa neist: kuumuse ja kuivaga kohastunud maltsalised ja poolpõõsad ehk pujud.
Rohtlataimede kujunemisele avaldab oma mõju ka loomastik .
Mõnel taimel on enese kaitseks rohusööjate loomade eest välja kujunenud teravad astlad ja mürgine piimmahl . Teised taimed on aga kohastunud loomleviks.