ahven Ahven ehk harilik ahven on ahvenlaste sugukonda ahvena perekonda kuuluv röövkala. Ahven on levinud peaaegu kogu Euroopas. Ta elab paljusugustes mage- ja riimveelistes veekogudes. Eestis on ahven tavaline kala, mida püütakse ka töönduslikult. Ahven on ilus ja ereda värvusega kala. Tema selg on tumeroheline, küljed rohekaskollased, 5–9 tumeda ristvöödiga. Saba- ja pärakuuim ning kõhuuimed on erepunased, rinnauimed kollased. Eesmine seljauim on sinakashall, suure musta laiguga tagaosas, tagumine seljauim rohekaskollane. Silmad on oranžid. Ahvena värvus oleneb ka elukohast, näiteks turbajärvedes on ta täiesti tume.
Angerjas Välimus: Angerjas on tumedavärviline, tihedad hambad, nahas asetsevad soomused, selja-, päraku- ja sabauimed on kokku kasvanud. Suurus: Angerjas võib kasvada kuni kahemeetriseks, kaaludes sellises suuruses kuni kuus kilo. Tavaliselt jääb pikkus siiski 0,5...1,5 meetri vahele. Elupaik: Erinevatel eluperioodidel on elupaik erinev, meil elavad riimveelistes merelahtedes ja mageveekogudes. Angerjad on rangelt öise eluviisiga. Kogu valge aja veedavad nad veekogu põhjamudas, kust õhtu saabudes jahile siirduvad. Toitumine: Angerjas on röövtoiduline, saakloomad vastavalt isendi suurusele putukavastsed, ussid, kirpvähilised, väiksed kalad. Toitub põhjaloomadest ja kaladest. Paljunemine: Angerjas koeb ükskord elus Atlandi ookeanis Sargasso meres. Koeb avavees suhteliselt sügaval ~400 m, vahel isegi üle 1000 m
Hulkraksed: 1) Keermikvetikas - vabalt hõljuv vetikas...nendega saab ilma ennustada. 2) Vesijuus - kinnitub veekogu põhja 3) Põisadru - õhupõied, kinnitatud veekogu põhja 4) Punavetikas a) Agarik kasvab kõige sügavamal vees b) Karevetikas kõige rohkem saastatud veekogus Mõiste: veeõitseng (otsisin netist seletuse) Veeõitseng - mikroorganismide (tavaliselt vetikate) ajutine vohamine veekogus.Veeõitsengud võivad ilmneda nii mage-, riimveelistes kui ka soolase veega veekogudes. Veeõitsenguga kaasneb sageli vee värvuse muutus, sageli muutub vesi kas hägusroheliseks, sinakasroheliseks, pruuniks või punakaks see sõltub vohavast liigist ja järvereziimist. Veeõitseng põhjustab veekogus hapnikuvaeguse, mudastumise ja eutrofeerumise. Kõige tavalisemad veeõitsengu põhjustajad on sinivetikad. Veeõitseng toimub sagedamini suvel sooja ja tuulevaikse ilmaga, harvem talvel jääkatte all.
kustutama.Päevapikkuse muutus mõjutab ahvena toitumiskorda 6.Kahanev populatsioon Ahvena populatsiooniarvukus sõltub väljapüügist,omakorda hoovustest,tuultest,püügivõimalus test ja kudemisperioodidest.Ahvena arvukus on vähenenud,kuna tugeva põlvkonna puudumine ja intensiivse püügi suurenemine. 7. 2.kaitsekategooria Arvukus väheneb. Leviku vähenemine ülekasutamise,elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel 8.Ökosüsteem Järv ,jõgi Elab mitmetes mage -ja riimveelistes veekogudes 9.Liigi arvukuse regulatsioon Troofiline tase reguleerib arvukust.Seetõttu ei saa ühegi troofilise taseme organismide arv piiramatu olla. Näide:Zooplankton reguleerib ahvena arvukust.Kui zooplankton hävitab taimestiku, tekkib toidupuudus,arvukus väheneb.See võimaldab ahvenal areneda ja taastuda. 10.Toiduahelad Zooplankton - Fütoplankton koger ahven Rohevetikas vesikirp ahven - haug - saarmas 11.Kokkuvõte Ahvena elu on mõjutatud
aastast 1937 ja on vähemalt 73 aastat vana. Üks teine isend suri Riia loomaaias aastal 2007 olles üle 75 aasta vana. Alligaatoreid leidub Kagu Ameerika Ühendriikides, enamasti Floridas ja Lousianas. Nendes kahes osariigis elab alligaatoreid üle miljoni. 2005 aasta andmete järgi on Lousiana osariik suurima alligaatorite arvuga riik. Ameerika alligaatorid elavad magevee keskkonnas, näiteks tiikides, soodes , märgalades, jõgedes, järvedes, samuti riimveelistes keskkondades. Lõuna-Florida on ainus koht, kus nii alligaatorid kui ka krokodillid elavad kõrvuti. Hiina alligaator leidub ainult Jangtse jõe orus. Neid on arvatavalt leida looduses ainult paar tosinat ja on äärmiselt väljasuremisohus. Loomaaedadest on võimalik leida isegi rohkem isendeid, kui seda on looduses. Väga paljud asutused tegelevad Hiina alligaatorite paaritamisega ja üritava nende arvukust taastada. Alligaatoreid aetakse segi tihti krokodillidega, kuigi
rohekaskollane. Silmad on oranzid. Ahvena värvus oleneb ka elukohast, näiteks turbajärvedes on ta täiesti tume. Kala suurus oleneb tema vanusest. Pikkus tavaliselt 5...25 cm ja kehamass 20...180 grammi ulatuses. Ahven on levinud kogu Euroopas (välja arvatud Pürenee poolsaar, Itaalia, Island, Sotimaa ja Norra), Taga-Kaukaasias ning Põhja-Aasias. Venemaal puudub ta vaid Amuuri jõgikonnas ja Kolõma jõest ida pool. Ta elab paljusugustes mage- ja riimveelistes veekogudes. Eestis on ahven tavaline kala, mida püütakse ka töönduslikult. Isasahvenad saavad suguküpseks varakult: 1-2-aastaselt. Emased suguvõimestuvad 3-4-aastaselt. Kudemisperiood algab varakult, mil vee soojus on alles 8 °C. Emasahven heidab välja marjalindi 5 sekundi jooksul. Kohe on kohal ka isasahvenad, kes selle viljastavad. Emane jääb ligikaudu viieks tunniks marjalindi juurde ega lase sellele teisi kalu juurde. Marjalint on pikk torujas
maakasutusega madalamurustest rannaniitudest on alpi (balti) risla ja naaskelnokk. Mitmed kurvitsaliste liigid esinevad nii rannaniitudel kui teistes elupaikades. Siiski on nendelegi rannaniidud suure tähtsusega pesitsusaladeks, erti seoses teiste kurvitsalistele sobivate avamaastike kadumisega. 4) KAHEPAIKSED Kõre esineb harvalt kliburandadel, luitealadel ja rannaniitudel. Ta koeb meelsasti väikestes riimveelistes lompides (soolsus 3-4 promilli). Talub halvasti traditsioonilise maakasutuse lakkamist ja kuivendamist. Loomad võivad kergesti hukkuda autorataste all, kuna nad on väga liikuvad ja kipuvad toiduotsingute ajal rannaniitude läheduses teid ületama. Eestis oli liik läänerannikul varem üsna laialt levinud, praegu on säilinud mõned väikesed asurkonnad. 5) Kokku on siin mitukümment üle 10 ha suurust rannaniitu, üle kümne rannaniidu on aga 100
, emased 7...12 a.) või ka kauem. Sugu on määramata kuni 24 cm kehapikkuseni. Täiskasvanuina laskuvad taas merre ning siirduvad Sargasso merre kudema. Eluiga võib küündida 25...40 a. eritingimustes isegi 88 a. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ANGANG.htm) Elupaik, -viis ning levik Angerjad on rangelt öise eluviisiga. Kogu valge aja veedavad nad üksikuna veekogu põhjamudas, kust õhtu saabudes avavette jahile siirduvad. Erinevatel eluperioodidel on angerja elupaik erinev, meil elavad riimveelistes merelahtedes ja mageveekogudes. Angerjas on levinud Eesti ranniku lahtedes ja väinades. Noored angerjad tungivad ka sisevetesse, peamiselt Pärnu jõgikonna jõgedesse. Kunstlikult viiakse maime Võrtsjärve, Peipsisse ja ka mujale. Üldiselt leidub kogu Euroopa läänerannikul ja Vahemeres. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ANGANG.htm) 4 Plussid ja miinused Vaatamata sellele, et viimase poolsajandi jooksul on Võrtsjärve asustatud miljoneid
..25 cm ja kehamass 20...180 grammi ulatuses. Ahven võib ka kasvada üle 4 kg raskuseks ja 50 cm pikkuseks ning elada kuni 2025 aastaseks. Ahvena alammõõduks loetakse 19 cm kogupikkusest või 16 cm sabauimeni.(www.wikipedia.org) Ahven on levinud kogu Euroopas (välja arvatud Pürenee poolsaar, Itaalia, Island, Sotimaa ja Norra), Taga-Kaukaasias ning Põhja-Aasias. Venemaal puudub ta vaid Amuuri jõgikonnas ja Kolõma jõest ida pool. Ta elab paljusugustes mage- ja riimveelistes veekogudes. Eestis on ahven tavaline kala, mida püütakse ka töönduslikult. Eestis väga laialdase levikuga. Elab järvedes, jõgedes, tiikides, lahtedes ja riimvetes. Isasahvenad saavad suguküpseks varakult: 1-2-aastaselt. Emased suguvõimestuvad 3- 4-aastaselt Kudemisperiood algab varakult, mil vee soojus on alles 8 °C. Emasahven koeb olenevalt suurusest 12200 tuhat marjatera. Kudemiskoha suhtes pole ahven valiv, kudeda kõlbab enam-vähem ükskõik millisele objektile
väiksed. Selg on roheka läikega sinakasmustjas, küljed metalse hõbedase läikega, kõht valge. Elab järvede ja aeglase vooluga jõgede põhjakihtides, harvem riimveelises rannikumeres, moodustavad suuri parvi. Eestis levinud enamikes suuremates järvedes. Koeb vahemikus aprillist juulini, veetemperatuuril ~15 °C. Ahven Ahven on ahvenaliste seltsi kuuluv röövkala. Ahven on levinud Euroopa ja Põhja- Aasia mage-ja riimveelistes veekogudes. Eestis on ahven tavaline kala, mida püütakse ka töönduslikult. Tal on tumeroheline selg, rohekaskollased küljed ning punased uimed. Ahvena silmad on oranzid. Värvus sõltub veekogust. Kala suurus oleneb tema vanusest. Pikkus tavaliselt 5...25 cm ja kehamass 20...180 grammi ulatuses. Järvetaimestik hundinui Vetikad Õistaimed:
(Sparganium sp.), jõgi-kõõlusleht (Sagittaria sagittifolia), järvkaisel (Schoenoplectus lacustris) Eesti jõgedest leitud 34 kala- ning sõõrsuuliiki (35 taksonit) võib jagada järgmisse viide rühma: 1). Liigid, kelle levik piirdub ainult jõgedega (5 liiki + 1 takson): ojasilm, jõeforell, harjus, turb, tippviidikas, trulling; 2). Liigid, kellele jõed on tüüpiliseks elupaigaks, kuid kes esinevad ka muudes veekogudes (järvedes, riimveelistes merelahtedes) (21 liiki): haug, särg, teib, säinas, lepamaim (järvedes puudub), roosärg, tõugjas, mudamaim, linask, rünt, viidikas, latikas, koger, hink, vingerjas, luts, luukarits, koha, ahven, kiisk, võldas; 3). Liigid, kes esinevad jõgedes, kuid kes seal reeglina (või mitte kunagi) ei sigi ja kelle levik jõgedes sõltub peamiselt nende sisselaskmisest sinna (3 liiki): vikerforell, karpkala, angerjas; 4)
jätkub sooles. Tahked jääkained väljutatakse päraku kaudu. Kalad hingavad lõpustega. Hingamiseks võtab kala vee suhu ja surub selle lõpusekaane avanedes lõpuste vahelt välja. Vees olev hapnik läheb verre, süsihappegaas aga vette. Veri varustab keharakke toitainete ja hapnikuga ning vere paneb liikuma süda. (Bioloogia põhikoolile I; Loomade elu, 4 köide) 2.3 Luukalade elupaik Luukalad on levinud kõigis meie planeedi vetes poolustest ekvaatorini, magevetes, riimveelistes meredes ja ookeanides, mägijärvedest ja ojadest ookeani süvikuteni, päikesepaistelistest paikadest pimeda süvamereni. Kuid ka ränded on paljude kalade elutsükli lahutamatu osa. Juhindudes hoovustest, vee temperatuurist ja soolsusest ja toiduorganismide jaotumusest, sooritavad paljud kalad toitumis- ja kudemisrändeid. Paljud siirdekalad kasvavad ja toituvad meres kuid koevad magevees. Kuid on ka siirdekalu, kes elavad ja toituvad magevees, aga kudema laskuvad merre.
See on väikseim selgroogne NSV Liidu piires. Joonisel on bergi mudil antud viiekordses suurenduses. Meie meredes ja magevetes on küllalt palju 5-10 cm pikkusi kalaliike. Baikali järves elav mudilane kneri lailaup on tavaliselt 8 cm pikkune ja üksnes harva tuleb ette kuni 14 cm pikkusi eksemplare. See kalake ujub enamasti kivide vahel, seal ta toitub ja ka sigib. Väikeste mõõtmetega kala on ka ogalik. Teda esineb väga palju järvedes, jõgedes ja merede riimveelistes rannapiirkondades. Araali luukaritski pikkus on ainult 5-6 cm. Ogalikku esineb meie veekogudes niivõrd palju, et ta võiks saada töönduslikuks kalaks. Soomes ja teistes Läänemeremaades püütakse ogalikku välja ja ümbertöötlemisel saadakse temast rasva tehniliseks otstarbeks ning jahu kariloomade ja lindude söödaks. Väikeste kalaliikide hulka tuleb paigutada ka mõned heeringlaste, lepamaimude ja viidikate esindajad, mudamaim,rünt,hink jt
organismis teatud tasemel. Niisuguseid loomi nim homoiosmootseteks. On tähelepaneikuid, et mereorganismide üleviimisel riim-või magevette suureneb nende hapnikutarvidus. See nähe esineb ka neil organismidel, kellel osmoregulatoorsed mehhanismid puuduvad. Riimvetes on suutelised elama need organismid, kes seda suurenenud energiajuurdevoolu kasutavad osmoregulatoorsete seadeldiste käivitamiseks. Mereloomad, kes riimveelistes tingimustes vabanevat energiat ei suuda kasutada, hukkuvad kehavedelike kontsentratsiooni pideva vähenemise tõttu või ka suurenenud enegriakao tagajärjel. Mageveeloomade tungimist riimvette raskendab nähtavasti erituselundite töö häiritus seoses muutunud soolsustingimustega. Laguproduktide kuhjumine organismi põhjustab viimase mürgitumise. TEMPERATUURITINGIMUSED LÄÄNEMERES Läänemeri paikneb parasvöötmes ja seetõttu ilmnevad selles veekogus selgesti
Mageveed <3 g/l(promilli). See on ühtlasi ka kaltsiidi sadenemise kontsentratsioon. Vesi tundub maitsmisel mage. Tegelt 3 promilli annab tunda. Hüposaliinsed veed 3-20 g/l (läänemeri tervikuna) Mesosaliinsed veed 20-50 g/l (maailmamere 34-36 vahel, vahemeri, punane meri) Hüpersaliinsed veed 50->500 g/l (surnumeri?) Maailma magevete keskmine(mahu järgi) mineralisatsioon on 120 mg*l-1 Mineraalainete sisaldus Eesti järvedes on vahemikus 5-460 mg/l. Mereäärsetes riimveelistes järvedes võib ulatuda 3 000 mg/l. Moreenpinnasel paiknevates järvedes 200-350, sama Põhja- Eestis. Tõrva, Valga, Misso ümbruses liivasesl pinnasel 50-120. Põhiioonid Karbonaadid *Kaltsium · Sulfaadid................*Magneesium · Kloriidid *Naatrium *Kaalium Karbonaatse puhversüsteemi moodustavad nõrk hape ja tema sool. Puhverdussüsteem põhineb küll karbonaatsel tasakaalul, kuid puhverdusvõime määrab Ca hulk?
Hermatüüpsed riffid iseloomulikud tavaliselt madalate troopilistele meredele , nende toeste sees elavad väikesed zooksantellid (üherakulised vetikad). Riffid, kus nad puuduvad eritavad kaltsiumkarbonaate vähem mittehermatüüpsed korallid. Viletsad skeleti moodustajad, puudub lubitoes. Piki mandrilavaserva olevad riffid lähevad Norrast Loode-Aafrikani. Riffide tekitajad: Tserkuliinid on laia geograafilise levikuga, tavalised riimveelistes veekogudes Kõhtjalgsed moodustavad riffe nii avatud meredes troopikas kui ka subtroopikas. Moodustavad kividele. Austrid ja rannakarbid Sammalloom Harjasussid liidavad liivaterad kokku 2013 02.04 Soolamered: Kaspia ja Surnumeri Veeskasvavad vetikad ja globaalne soojenemine: Veeskasvavad vetikad seovad süsihappegaasi. Polaarpiirkondade kohale tekkinud osooniaugud on tekkinu kloorühendite kasutamisel inimese poolt külmikutes
Siin on kujunenud oma endeemiline riimveefauna, mis tuleb hästi toime ka magevees (palju limuseid, vähe- ja hulkharjasusse, kõrgemaid vähke jne.). Praegu on Must meri stagneerunud; tema pelagiaali sügavam osa (>150 m) ja pseudoabüssaal on pidevalt hapnikuta, divesiniksulfiidist mürgitatud. Pelagiaalis ja sublitoraalis elab palju Vahemerest hiljuti sisse tulnud mereloomi. Endeemiline riimveefauna, nn. ponto-kaspia kompleks, on säilinud Musta merre suubuvate suurte jõgede suudmetes, riimveelistes lahtedes (limaanides), ja ka Kaspia meres, mis on nõrgemalt soolane ja vähem stagneerunud. 94. Laevade põhja küljes või ballastis on inimene tahtmatult vedanud loomi ühest merest või jõesuust teise. Veehoidlate ja laevatatavate kanalite ehitamine suurtel jõgedel laseb mageveeloomadel levida ühest jõestikust teise üle veelahkmete. Seda viimast võimalust on kasutanud eriti "ponto-kaspia kompleksi" riimveelised loomad, kes on levinud ja levimas mööda Euroopas
Ilmselt toimub larvide embrüonaalne areng ja koorumine suvel ja sügisel. Kolmanda staadiumi larvid nakatavad lesti talvel ja varakevadel. Kôige suurem kolmanda staadiumi larvide esinemissagedus lestades oli märtsis-aprillis, neljanda staadiumi larve leiti mais-juunis. Täiskasvanud nematoodide esinemine tôusis maksimumini juulis-aprillis ja langes sügisel, kui vaid üksikuid isendeid leiti kuni detsembrini. (Moravec, 1994) Fagerholm uuris D. minutus´e esinemist Soome riimveelistes veekogudes. Ka tema uurimus kinnitas täiskasvanud parasiitide leidumist vaid suvel ja sügisel. Fagerholmi järgi nakatuvad kalad uuesti järgmisel kevadel, kui nad sügavamast veest madalamatesse rannikulähedastesse vetesse tulevad.(Fagerholm, 1982) 3.2.1.2. Cucullanus heterochrous (Rudolphi, 1802) (Nematoda, Ascaridida, Seuratodea, Cucullanidae). Cucullanus'e perekonna liigid on tavalised mage- ja merevee kalade parasiidid.
Eesti vete jaoks oluline Must meri ja teised temaga ajalooliselt seotud mered, nn. Ponto-Kaspia bassein, on samuti olnud vaheldumisi mageda ja riimveega, aga Läänemerest kauem. Siin on kujunenud oma endeemiline riimveefauna, mis tuleb hästi toime ka magevees (palju limuseid, vähe- ja hulkharjasusse, kõrgemaid vähke jne.). Endeemiline riimveefauna, nn. ponto-kaspia kompleks, on säilinud Musta merre suubuvate suurte jõgede suudmetes, riimveelistes lahtedes (limaanides), ja ka Kaspia meres, mis on nõrgemalt soolane ja vähem stagneerunud. Tähtsus: suurem osa tulnukliike, kes on nüüdseks Eesti veekogudega (ning ka Läänemere oludega) kohanenud, pärinevad Ponto-Kaspia kompleksist. Sealt pärinevad ka kunagised soojalembelised mageveekalad (koha, latikas, säga). Ehk teisisõnu: Ponto-Kaspia kompleks on ajast aega Eesti vete faunat täiendanud. 94. Tulnukloomad veekogudes Eestis ja mujal: milles probleem ja kuidas see
annaabi.ee 
