loodusest. Tee teos oli neljaosaline. Tema kaasmaalastest publik ei võtnud teda enamasti vastu suure vaimustusega, kuid Berloize jätkas muusika loomist suure kirega. Tema parim ooper ,,Benvenuto Cellini" vilistati esietendusel publiku poolt välja. Ebaedu aga ei jätkunud, kui 1838. aastal tõi üks ,,Harold'i" sümfoonia ettekandeist kaasa Paganini suure poolehoiu ning rahalise kingituse Berloizele. Berloiz kirjutas ka teoseid 1830. aastal toimunud revolutsiooniohvrite mälestuseks. Nendeks teosteks olid 1837. aastal kirjutatud ,,Reekviem" ja 1840. aasta valminud ,,Leina triumfi sümfoonia." Berloize saab inspiratsiooni ka suurtest kirjandusteostest. 1839. aastal loob ta Shakespeare ainetel sümfoonia ,,Romeo ja Julia" ning Goethe ainetel 1869 aastal draamatilise legendi ,,Fausti hukkamõistmine." Mõlema
revolutsiooniks. -Tsaar Nikolai II loobus oma troonist, ja võim läks üle Ajutisele Valitusele. -Tallinnasse jõudsid rahutused märtsis, kus elas suur hulk vene töölisi. 2.märtsil arenes ülelinnaline treik, kus Punaste lippude all vabastati kõik poliitilised vangid. Rahutused laienesid kõikdesse suurematesse linnadesse, kus asus palju vene töölisi. Väiksetes maakohtades teadvustati revolutsiooni toimumist alles 10.märtsil, mil tähistati vabaduse ja revolutsiooniohvrite mälestuspüha. -Korratused linnades likvideeriti kiiresti. Venemaa Ajutine Valitsus määras kubermangudesse Kubermangukomissarid. Eestimaa Kubermangukomissariks sai Tallinna linnapea, eestlasest advokaat Jaan Poska. - Tegevust alustas miilits Autonoomia -Eesti rahvulikud jõud kasutasid hetke vajalike reformide teostuseks. Eesmärgiks seati autonoomia saavutamine Venemaa koosseisus. - Petrogradis hakkas asjaajamine venima. Seadusprojekti läbisurumiseks kasutasid
tänavatel lärmitsesid soldatite jõugud ning vanglast vabanenud kriminaalkurjategijad pöördusid vana ,,ameti" juurde tagasi. Analoogsed sündmused kordusid kõigis neis Eesti asulates, kus oli palju vene töölisi või soldateid. Väikestes maakonnalinnades ja maal püsis vaikus ja kord ning revolutsiooni toimumist teadvustas rahva enamik alles 10. märtsil, mil tähistati üleüldist vabanduse ja revolutsiooniohvrite mälestuspüha. Korratused linnades likvideeriti suhteliselt kiiresti. Venemaa ajutine Valitsus tagandas senised kubernerid ning määras nende asemele kubermangukomissarid. Eestimaa kubermangu 8 komissariks sai Tallinn linnapea, eestlasest advokaat Jaan Poska (1866-1920) (Vt. Lisa 3). Kohtadel seati ametisse maakonnakomissarid, tegevust alustas miilits.
1917 a. veebruarirevolutsioon ja kubermanguautonoomia saavutamine Naistepäeva pühitsemine Petrogradis lõppes riigipöördega- Nikolai II loobus troonist, võim läks üle kodanlikule Ajutisele Valitsusele, kes asus demokraatlike reformide teele. 02.03. algasid Tallinnas streigid, mis paisusid rahvarohketeks miitinguteks, vabastati poliitilised vangid, rüüstati politseijaoskonnad ja kohtuasutused. samasugused sündmused toimusid ka teistes Eesti linnades. 10.03. pühitseti 1905 a revolutsiooniohvrite mälestust. Vene Ajutisel Valitsusel õnnestus kord taastada ja asendati ka senised kubernerid. Eesti kuberneriks nimetati Vene Ajutise Valitsuse poolt hinnatud jurist, Tallinna linnapea Jaan Poska. Ametisse määrati ka maakonnakomissarid ja miilits. Nagu Venemaal, nii tekkisid ka Eestis mitmel pool Tööliste Soldatite Saadikute Nõukogud (TSSN) Eesti ala jagunes kaheks kubermanguks- Eesti kubermang, keskusega Tallinnas ja Liivi Kubermang, keskusega Riias
vabastama poliitvange. Paksu Margareetasse murti sisse ning vabastati vangid, rüüstati ka teisi vanglaid. Edasi rünnati politseijaoskondi ja kohtuid. Ohvrite arv kasvas. Öösel möll jätkus. Sarnane sündmustik jätkus kõigis neis asulates, kus oli palju vene töölisi või soldateid. Maakohtades ja väiksemates linnades oli rahulik. Alled 10. Märts teadvustati revolutsiooni, sest siis oli üldine vabaduse ning revolutsiooniohvrite mälestuspüha. Venemaa vahetas senised kubernerid kubermangu komissaride vastu, Eestimaal sai selleks TLN linnapea ja advokaat Jaan Poska(1866-1920). Loodi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogud, isehakanud parlamendid. Prooviti läbi suruda autonoomia Eesti riigile Vene riigi koosseisus. 26. märts 1917 Petrogradi eestlaste demonstratsioon osales 40000 inimest (s.h 12000 sõdurit), nõuti Eesti autonoomiaseaduse kohest kinnitamist. 30. märts 1917
aasta ärevates sündmustes. Indrek Paasist ei saa aktiivset, lõpuni minevat revolutsionääri. Ta jääb tundeliseks sündmustega kaasasammujaks, kes püüab toimunut mõista, mõtestada, jõudu mööda kaasa aidata. Koos Indrekuga jälgime suuri rahvamiitinguid linnalähedases metsas, võtame osa põrandaalustest kokkutulekutest, sekkume ägedaisse vaidlustesse, elame kaasa vapustava sündmuse kaitsetu rahva tulistamise Uuel turul, sammume revolutsiooniohvrite matuserongis... Lõpuks ühineb Indrek mõisapõletajatega, ent sündmuste seesugune arenguloogika osutub talle vastuvõetamatuks. Ta mõistab küll rahva viha ajaloolisi juuri, kuid ei suuga toimunut õigustada: milleks hävitada varasid, mille peremeheks üritatakse saada. Revolutsiooni stiihiline külg kohutab teda, tekitades kõhklusi revolutsioonilise tee otstarbekuses. Samal ajal on revolutsiooni eesmärgid talle südamelähedased nagu rahva enamikulegi. Oma südames
aasta ärevates sündmustes. Indrek Paasist ei saa aktiivset, lõpuni minevat revolutsionääri. Ta jääb tundeliseks sündmustega kaasasammujaks, kes püüab toimunut mõista, mõtestada, jõudu mööda kaasa aidata. Koos Indrekuga jälgime suuri rahvamiitinguid linnalähedases metsas, võtame osa põrandaalustest kokkutulekutest, sekkume ägedaisse vaidlustesse, elame kaasa vapustava sündmuse kaitsetu rahva tulistamise Uuel turul, sammume revolutsiooniohvrite matuserongis... Lõpuks ühineb Indrek mõisapõletajatega, ent sündmuste seesugune arenguloogika osutub talle vastuvõetamatuks. Ta mõistab küll rahva viha ajaloolisi juuri, kuid ei suuga toimunut õigustada: milleks hävitada varasid, mille peremeheks üritatakse saada. Revolutsiooni stiihiline külg kohutab teda, tekitades kõhklusi revolutsioonilise tee otstarbekuses. Samal ajal on revolutsiooni eesmärgid talle südamelähedased nagu rahva enamikulegi. Oma südames tunneb Indrek suurt
aasta ärevates sündmustes. Indrek Paasist ei saa aktiivset, lõpuni minevat revolutsionääri. Ta jääb tundeliseks sündmustega kaasasammujaks, kes püüab toimunut mõista, mõtestada, jõudu mööda kaasa aidata. Koos Indrekuga jälgime suuri rahvamiitinguid linnalähedases metsas, võtame osa põrandaalustest kokkutulekutest, sekkume ägedaisse vaidlustesse, elame kaasa vapustava sündmuse kaitsetu rahva tulistamise Uuel turul, sammume revolutsiooniohvrite matuserongis... Lõpuks ühineb Indrek mõisapõletajatega, ent sündmuste seesugune arenguloogika osutub talle vastuvõetamatuks. Ta mõistab küll rahva viha ajaloolisi juuri, kuid ei suuga toimunut õigustada: milleks hävitada varasid, mille peremeheks üritatakse saada. Revolutsiooni stiihiline külg kohutab teda, tekitades kõhklusi revolutsioonilise tee otstarbekuses. Samal ajal on revolutsiooni eesmärgid talle südamelähedased nagu rahva enamikulegi.
aasta ärevates sündmustes. Indrek Paasist ei saa aktiivset, lõpuni minevat revolutsionääri. Ta jääb tundeliseks sündmustega kaasasammujaks, kes püüab toimunut mõista, mõtestada, jõudu mööda kaasa aidata. Koos Indrekuga jälgime suuri rahvamiitinguid linnalähedases metsas, võtame osa põrandaalustest kokkutulekutest, sekkume ägedaisse vaidlustesse, elame kaasa vapustava sündmuse kaitsetu rahva tulistamise Uuel turul, sammume revolutsiooniohvrite matuserongis... Lõpuks ühineb Indrek mõisapõletajatega, ent sündmuste seesugune arenguloogika osutub talle vastuvõetamatuks. Ta mõistab küll rahva viha ajaloolisi juuri, kuid ei suuga toimunut õigustada: milleks hävitada varasid, mille peremeheks üritatakse saada. Revolutsiooni stiihiline külg kohutab teda, tekitades kõhklusi revolutsioonilise tee otstarbekuses. Samal ajal on revolutsiooni eesmärgid talle südamelähedased nagu rahva enamikulegi
aasta ärevates sündmustes. Indrek Paasist ei saa aktiivset, lõpuni minevat revolutsionääri. Ta jääb tundeliseks sündmustega kaasasammujaks, kes püüab toimunut mõista, mõtestada, jõudu mööda kaasa aidata. Koos Indrekuga jälgime suuri rahvamiitinguid linnalähedases metsas, võtame osa põrandaalustest kokkutulekutest, sekkume ägedaisse vaidlustesse, elame kaasa vapustava sündmuse - kaitsetu rahva tulistamise Uuel turul, sammume revolutsiooniohvrite matuserongis... Lõpuks ühineb Indrek mõisapõletajatega, ent sündmuste seesugune arenguloogika osutub talle vastuvõetamatuks. Ta mõistab küll rahva viha ajaloolisi juuri, kuid ei suuga toimunut õigustada: milleks hävitada varasid, mille peremeheks üritatakse saada. Revolutsiooni stiihiline külg kohutab teda, tekitades kõhklusi revolutsioonilise tee otstarbekuses. Samal ajal on revolutsiooni eesmärgid talle südamelähedased nagu rahva enamikulegi
aasta ärevates sündmustes. Indrek Paasist ei saa aktiivset, lõpuni minevat revolutsionääri. Ta jääb tundeliseks sündmustega kaasasammujaks, kes püüab toimunut mõista, mõtestada, jõudu mööda kaasa aidata. Koos Indrekuga jälgime suuri rahvamiitinguid linnalähedases metsas, võtame osa põrandaalustest kokkutulekutest, sekkume ägedaisse vaidlustesse, elame kaasa vapustava sündmuse kaitsetu rahva tulistamise Uuel turul, sammume revolutsiooniohvrite matuserongis... Lõpuks ühineb Indrek mõisapõletajatega, ent sündmuste seesugune arenguloogika osutub talle vastuvõetamatuks. Ta mõistab küll rahva viha ajaloolisi juuri, kuid ei suuga toimunut õigustada: milleks hävitada varasid, mille peremeheks üritatakse saada. Revolutsiooni stiihiline külg kohutab teda, tekitades kõhklusi revolutsioonilise tee otstarbekuses. Samal ajal on revolutsiooni eesmärgid talle südamelähedased nagu rahva enamikulegi
annaabi.ee 
