Retsensioon Léo Delibes „Coppélia “ (2)

Retsensioon
Léo Delibes „Coppélia “
Käisin vaatamas Léo Delibes'i menukat balletti „Coppélia “. Etendus põhineb Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni jutustuse "Uneliivamees" ainetel . Maailmaesietendus oli 2. mail 1870 Opéra Paris ’s. Eestis esietendus aga Rahvusooper Estonias 4. märtsil 2010.
„Coppélia “ koreograaf -lavastaja oli Ronald Hynd Inglismaalt, kelle koreograafia on juba mitu hooaega vaimustanud English National Ballet’ publikut. Muusikaline juht ja dirigent oli Mihhail Gerts, dirigent Risto Joost , kunstnik Roberta Guidi di Bagno Itaaliast ning koreograafi assistent Marilyn Vella-Gatt Inglismaalt
Peaosatäitjad olid uudishimulik linnapea tütar Swanilda, keda mängis Olga Malinovskaja, Swanilda kahetule vahel olev (talle meeldis nii Swanilda kui ka Coppélia) kihlatu Franz, keda mängis Artjom Maksakov, inimesi pelgav tusane doktor Coppélius, keda mängis Vitali Nikolajev ning lummatult kaunis nukk Coppélia. Kõrvalosatäitjad olid linnapea Andrei Mihnevitð, kõrtsmik Vladimir Klepinin, kõrtsmiku naine Helen Veidebaum, kõrtsmiku lapsed, Tallinna Balletikooli õpilased ja Swanilda sõbrannad. Mulle meeldis isiklikult kõige enam Coppélia. Tema nukulisus oli väga hästi välja mängitud, samuti torkas silma imekaunis kostüüm. Kõige paremini tantsisid aga Swanilda ja Franz. Doktor Coppélius ei olnud mulle kuigi sümpaatne oma pahura olekuga . Ta ei lasknud kellelgi oma majja siseneda ega nukkudega tutvuda.
„Coppélia” sisu oli lihtne ja sobis seetõttu suurepäraselt lastele. Küla alkeemik ja leiutaja Coppélius valmistas nuku, kes võlus akna all raamatut lugedes kohalikke noormehi. Tundmatu tütarlapse ilmumine ajas omavahel tülli noored armastajad Franzi ja Swanilda. Õhtul väljus Coppélius kodunt ja kaotas võtme, mille leidis Swanilda koos sõbrannadega. Nad otsustasid Coppéliuse majja hiilida, et võõra tütarlapsega tutvuda. Ka Franz tahtis samal ajal salaja redeliga aknast sisse pääseda. Sealt rullus lugu edasi maagilises töötoas, kus oli peidus ka teisi nukke. Kadus piir tõelisuse ja kujuteldava vahel.
Loo lihtsus jättis rohkelt mänguruumi tantsijatele – nukumeister Coppéliuse roll põhineski suuresti pantomiimil. Ka Swanilda sõbrannade, kellel oli etenduses suur tantsuline osa, iga liigutuse taga oli näha nende iseloom. Igas vaatuses oli rõhku pandud šõuelementidele, mis tegi etenduse jälgimise ka poistele atraktiivseks (plahvatused, kaminast tulev toss jms).
Koreograafia põhines Marius Petipa versioonil ja pakkus kaunist klassikat Delibes’i imelise värvilise muusika saatel, mis sobis ideaalselt selle helge looga . Lavastaja Ronald Hynd oli tabanud väga täpselt teose helikeele ja nii oli muusika ja liikumine suurepärases kooskõlas. Koreograafia oli üles ehitatud soolode ja rühma etteastete vaheldumisele. Kahjuks jäi häirima kummardamine iga tantsunumbri lõpus, mis ei ole balletietendustes enam nii levinud ja kipub stseeni lõhkuma, kuid teeb publikule aplodeerimishetke tabamise lihtsamaks.
Suure osa lavast oli vallutanud kunstnik Roberta Guidi di Bagno kujunduslikud meistriteosed . Tekkis tahtmine vahepeal stopp -nuppu vajutada , et jääks hetk aega lavakujundust silmitseda. Detailselt oli välja töötatud nii linnaväljak kui ka Coppéliuse töötuba, kus laest rippuvad nukud lõid maagilis-õõvastava efekti. Rahvusballeti avalöögiks oli see suurepärane valik. „Coppélia” loob kasvupinnase uutele balletiartistidele – kujutan ette, et iga seda etendust näinud tüdruk unistab baleriiniks saamisest. Kindlasti toob see natuke muinasjuttu täiskasvanute argipäeva. Mulle ballett igatahes meeldis oma müstilise ja võluva olemisega.