Restriktaasid, taimerakk, seenerakk, eukarüoot (0)

Eukarüootide riigid ja nende peamised tunnused

• Taimed
  

-autotroofsed organiismid
-olemas plastiidid (hloroplaastid)
- rakukest koosneb tselulloosist

• loomad
  

- rakukest puudub
- heterotroofse toitumisega organiismid
- hulkrakksed päristuumsed organiismid

• protistid
  

• tavaliselt üherakkulised organismid (puudub liitsruktuur)
  
• võivad olla nii heterotroofsete kui ka autotroofsete organismidena
  
• mõnedel protistidel puuduvad mitokondrid
  
• tavaliselt elavad vees, niiskuses maapinnas ja loomadekehas
  
• erinevad kehavormid
  

• seened
  

-rakukest koosneb kitiinist
- heterotroofsed organiismid
- osmotroofiline toitumine
Seeneraku ehitus
Seeneraku tsütoplasmas on samad organellid , mis on loomarakuehituses (tuum, ribosoomid ,mitokondriid, Lüsosoom, Golgi kompleks , Tsütoplasma, Tsütoplasmavõrgustik).
Kuna seened on heterotroofse ehitusega, siis puuduvad neil taimerakule omased plastiidid ja vakuoolid . Üherakulised pärmseened on ümarad, aga hulkraksetes seentes hüüfe moodustavad rakud pikad ja silindrikujulised. Rakkude otstes on avad, mille kaudu liiguvad tsütoplasma, organellid ja rakutuum teise rakku. Mõnel seeneliigi rakul need avad puuduvad, ja siis koosneb seeneniit ühest hulktuumsest rakust.
Seeneraku ehitus:
Seenerakk on ümbritsetud membraaniga (sarnaneb looma ja taimeraku omaga ).
Membraanist väljapoole jääb rakukest koosneb kitiinist. Rakukest kaitseb, toestab rakku ja annab talle kindla kuju. Kuna enamik seeni toitub kogu keha pinnaga, siis liiguvad vesi ja selles lahustunud ained läbi rakukesta ja membraani tsütoplasmasse osmoosi teel.
Seeneraku keskosas asub kahe membraaniga ümbritsetud rakutuum.
Tsütoplasmas paiknevad mitokondrid varustavad rakku energiaga.

Tuum

Tuumake

Ribosoomid

Mitokoondrid

Lüsosoomod

Golgi kompleks

Tsütoplasmavõrgustik (kareda- ja siledapinnalist)

Tsütoplaasm

Tsütoskeleet

Rakukest (kitiinist)

Mõnedel on vakuool gaasiga

Rakumebraan
Taimeraku ehitus
Taimeraku ehitus.
Mitokondrid varustavad rakku energiaga, mida on vaja tema elutegevuseks ja olemasolevate rakustruktuuri de säilitamiseks. Hapnikku tarbides muundavad nad süsivesikutes ja rasvades peituva energia rakkudele kättesaadavaks . ON KA LOOMRAKUS.
Tsütoplasma on raku sees. See sisaldab rohkesti vett ning selles on lahustunud orgaanilisi ja anorgaanilisi aineid. ON KA LOOMARAKUS.
Rakumembraan eraldab rakku teistest rakkudest kui ka ümbritsevast keskkonnast.
Vakuool on õhukese membraaniga ümbritsetud vee ja selles lahustunud ainete mahuti.
Kloroplastid on plastiidid, milles toimub fotosüntees. Neis valmistatakse orgaanilisi aineid, kasutades päikese energiat.
Rakukest (koosneb tselullosist) annab taimerakule tugevuse ja kuju. Läbi rakukesta ja rakumembraani pooride toimub aine- ja energiavahetus.

Tuum

Tuumake

Ribosoomid

Mitokoondrid

Lüsosoomid

Golgi kompleks

Tsütoplasmavõrgustik (kareda- ja siledapinnalist (kareda-pinnaline ER))

Tsütoplaasm

Tsütoskeleet

Rakukest (tselluloosist, ligniinist, pektiinist.)

Vakuool

Platiidid (Leukoplastod, hloroplastis ja hromoplastid)

Rakumembraan
Restriktaasid
Restriktaasid- restriktaasid on ensüümid, mia lõigavad katki DNA´d. On järjestusspetsiifilised ristriktaasid ja need restriktaasid, mis lõigavd DNA ahelat suvalistes kohtades.
Restriktaasidel on omadus lôigata DNA topeltahel läbi kindlas piirkonnas (lôikepiirkond- ingl. k. cleavage site), mille määrab ära antud piirkonna DNA nukleiinhappeline-järjestus (äratundmis-järjestused; ingl. k. recognition sequences- koosnevad 4-8 nukleotiidipaarist), kusjuures iga ensüümi jaoks on see erinev.
Kasutades erinevaid restriktaase, võime saada DNA fragmente, millel on kas tömbid (Hpa I) vôi siduvad otsad (ingl. k. cohesive ends). Viimased kujutavad endast lühikesi ühekordse ahela juppe. Siduvate otsadega fragmente vôib omavahel taas liita. Seega vôib teoreetiliselt mistahes geene omavahel liita.
Restriktaasid on ensüümid, mida toodavad bakterid enesekaitseks – need lõikavad DNA lõikudeks, aga nii, et tekivad üheahelalised otsad – “kleepuvad otsad”.
Selliste otstega DNA juppe on komplemen-taarsuse tõttu võimalik mugavalt liita.
Erinevate DNA-de liitmisel saame rekombinantse DNA.