kindrali kellest 75 olid Balti kubermangust. Venearmees teenis ligi 800 baltisaksa ohvitseri, tähtsaim oli Michael Andreas. Barcley de Tolly. Enamik valitsejaid toetasid baltisakslasi kuna nad olid lojaalsed ja põhendumus oli hinnatud. 19 sajandil aga nõrgenes nende positsioon ja neid hakati isegi impeeriumi sisevaenlasteks pidama. Peeti ohtlikuks baltisakslaste sidemeid ühinenud saksamaaga. Selline arvamus saavutas haripunkti Esimese maailmasõja ajal, mis baltisakslasi hakati represseerima. Enamasti jäid nad siiski lojaalseks kuni 1917 aastani.
Eesti keele arvestuse kordamisleht Veaohtlikke sõnu: Asfalt - asfaldi asfalti forsseerima kompromiss Interjöör karussell absurdne Simultaan intervjuu defekt Plokk (ehitusdetail) prestiizne represseerima Blokk (ühendus) konstateerima sveitser belletri´stika kompetentne silling (ilukirjandus) satäänblond zlott harras satäänriie siffer helama (helisema) blamaaz zürii ädal (noor rohi) kooperatiiv sedööver hepik (p irtsakas) psühholoogia eunuhh hiirukas (hiirhall) psüühika hospidal/hospital
unistati ka iseseisvast riigist. See tekitas aga konflikte. Esile kerkisid ka enamlased, kes haarasid Venemaal oktoobripöörde käigus võimu. Nad tulid venemaal võimule 25,26.oktoobril ning 27.oktoobril võttis Viktor Kingissepp Jaan Poskalt võimu üle. Kõrgeim kohalik valitsusasutus oli Eestimaa Nõukogude Täitevkommitee, mille eesotsas oli Jaan Anvelt. Enamlased hakkasid ka vastaseid arreteerima ning represseerima, majandusettevõtted riigistati ning rahvusväeosi püüti asendad Punaarmee üksustega. Laiali kästi minna ka maanõukogul, kes seda ei teinud. Järjest rohkem kardeti saksaokupatsiooni. Jõuti järeldusele, et Venemaa ei suuda Eestit selle eest kaitsta ning ainus võimalus end päästa on Venemaast lahku lüüa. 15. Novembril 1917. aastal kuulutas maanõukogu end Eesti kõrgeimaks võimuks ning katkestas sidemed Venemaaga. Sakslased alustasid pealetungi idarindel 18. Veebruaril 1918. aastal
mürkgaaside kasutamine, tankide kasutusele võtt, kuulipildujad, lennukid Riikide liidud: Kolmik liit- Saksamaa, Austria-Ungari, Itaalia, Antant liit- Prantsusmaa, Venemaa, Suurbritannia, Jaapan (liitus hiljem) Ajend – Ungari herts-hertsogi tapmine 28. juuni 1914 Sarajevos. Eesti ja eestlased I Maailmasõjas Eestlaste jaoks oli I Maailmasõja lõpp positiivne, sest sõda viis Venemaa kodusõjani ning tänu sellele sai Eesti lõpuks iseseisvaks. Sõja puhkedes hakati represseerima kohalike baltisakslasi, paljud saadeti välja, saksakeelsed ajalehed hävitati. Sakslased oli survestatud ning nad hakkasid otsima koostööd eestlastega. Sooviti luua Saksa-Eesti ühine omavalitsus, mis ebaõnnestus. Rahvuslikus liikumises toimus elavnemine. Tallinnas ja Tartus asutati sõjatööstus komiteed, mille kohustuseks oli sõjaliste tellimuste täitmine. See pani aluse eestlaste varandustele.
Kuna inimesed pidid plaanimajanduse tõttu loovutama suurema osa oma viljast riigile, ei jäänud inimestele endale eriti midagi kätte ja seetõttu tekkis ka nälg. Terved piirkonnad surid otsekui välja ning esines ka kannibalismi. Riik oleks võinud tegutseda ka paremini, kuid olukorra päästmiseks rakendati majanduslikke meetmete asemel veel karmimat terrorit. Tulemus - tookord suri nälga 6-7 miljonit inimest. 4. Miks hakati kollektiviseerimise käigus hävitama/represseerima jõukamat talurahvast? Talurahva jõukam kiht tuli hävitada, sest rikkaid kuulati alati rohkem ja neid usuti. Seega tuli kõik võimalik teha, et neid keegi kuulda ei võtaks. Sunniviisiline kollektiviseerimine polnud kooskõlas ei talurahva huvidega ega riigi majanduslike võimalustega ja kuna jõukam talurahvas hakkas kollektiviseerimisele vastu oli seega vaja nad kõrvaldada. Elati pideva terrori all, ning kardeti, et neid võidakse saata vangilaagritesse.Kardeti, et
Barclay de Tolly. Enamik valitsejaid toetas baltisakslasi, kuna nad olid isevalitsusele lojaalsed. 19.saj teisel poolel, hakkad baltisakslaste positsioon Vene ühiskonnas nõrgenema neid peeti isegi sisevaenlasteks. Avalik arvamus ründas järjest teravamalt Balti erikorda ning välispoliitiliselt peeti ohtlikuks baltisakslaste sidemeid ühinenud Saksamaaga. (* Selline saksavastasus saabus haripunkti I ms ajal, mille tagajärjel hakati baltisakslasi lausa represseerima. Sellele vaatamata jäid baltisakslased isevalitsusele lojaalseks kuni 1917.a.) Talurahva omavalitsus 1802-1804 talurahvaseadused Talurahva olukorra parandamise küsimus tõusis 18.-19. saj vahetusel päevakorrale nii keskvalitsuse kui ka rüütelkondade tasandil. Põhjuseks olid valgustusideede levik Euroopas ning tähelepanu pööramine inimõigustele. 1802. aastal kinnitas Aleksander I Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil koostatud
Selle ohvriks langesid näiteks Krimmi tatarlased ja tšetšeenid, kes kõik Siberisse küüditati. Väga halvasti suhtuti ka Punaarmee kätte langenud Saksa vangidesse, kellest suur osa kas tapeti või kes surid kurnatusest juba enne Siberi vangilaagritesse jõudmist. Palju paremini ei käitutud aga ka sakslaste kätte vangi langenud punaväelastega. Stalini korralduse kohaselt peeti neid reeturiteks ning nende omakseid, kes elasid Nõukogude vägede kontrollitaval territooriumil, hakati represseerima. Kui vangi langenud punaväelased õnnestus Saksa vangist isegi põgeneda, saadeti ta vangilaagrisse või karistusüksuse ehk trahvipataljoni koosseisus rindele tagasi. Punaarmee liikumist läände saatsid massilised vägivallaaktid kohalike elanike kallal. Eriti ulatuslikuks muutusid need Saksamaa territooriumil, kus kohalikke inimesi, sealhulgas naisi ja lapsi surmati tervete külade viisi. Sõja viimaste kuude jooksul vägistasid punaarmeelased Saksamaal ligi 2 miljonit naist
lõpuks sõjaväe juhtkond oli väga kuulekas. Sõja tingimustes uus põlvkond oli hoopis iseseisvam ning ka see sõjaväelaste iseseisvus oli Stalinile pinnuks silmas. Kremli jaoks oli ohu märgiks ka kindralkonna noorus- enamik Punaarmee toonasest kindralkonnast oli pagunid peale saanud just sõja ajal. 1945 a-ks oli kindraleid kokku natuke alla 3000 (2950). Stalini jaoks oli oluline ka selles seltskonnas kord majja lüüa. Seda sai teha eelkõige mitte hakates represseerima madamal auastmel olevaid sõjaväelasi, tuli kõige tipust peale hakata. Kindlasti üheks kõige populaarsemaks väejuhiks sõja järel oli marssal Žukov. Žukovi vastu Stalin ka esimese löögi andis. Stalinile oli Žukovi populaarsus ja isepäisus selgelt vastumeelt ning juba 1945 juunis korraldati suurem vastuvõtt Žukovi suvilas võidu auks, kus paljud ülistasid Žukovit kui peamist kangelast sõjas, siis seda kohtumist julgeolek väga hoolikalt jälgis
Juba sellest ajast peale oli riigivõimu üheks esmaseks sooviks omada väga selget infot selle kohta, kuidas inimesed liiguvad. Seda ju täitis ju ka see väga range sissekirjutise nõue kuni nõukogude perioodi lõpuni välja. See elanikkonna passporteerimine Eestis viidi läbi al 44. aasta lõpust, selle töö käigus ka üsna oluliselt täienes see poliitvärvingute kartoteek. Selle töö käigus hakati otseselt ka inimesi represseerima. Tallinnas viidi läbi ka väiksemaid puhastusoperatsioone just 44. aasta oktoobrist. Samuti ka 45. aastal. Nende puhastusoperatsioonidega asi ei piirdunud, vaid hakkasid toimima ka teistsugused repressiivsed meetmed - arreteerimised, nendele lisandusid ka küüditamised ja ka muud represseerimise vormid. Oluline ka massilised arreteerimised, mis sõjajärgsel perioodil on üsna mastaapsed. Arreteerimine kõige mastaapsem 44. ja 45. aastal
tunduvalt võrdsem kui Esimese Maailma riikides. Sammuti on sugu ja etnilisust puudutavates küsimustes. Probleemiks on heaolu taseme tõstmine, mitte võrdsuse küsimus. Heaolu madaldab bürokraatide saamatus vahendada kaupu tarbijateni. See aga omakorda laeb pingeid rahva ja kommunistlike riigistruktuuride vahalistesse suhetesse. Tagamaks aga suurema stabiilsuse riigis on võimud asunud rahvast hoopis represseerima, seades kodanikele mitmed piirid ja surudes sõjalise jõuga maha ülestõusud. Sanktsioonid ja tasud Süsteemi toetajaid toetab süsteem ise. Lojaalsetele poliitikutele oli avatud hulga rohkem teid kui teistele. Ka oma kvoodi täitnud töölised võisid loota eeliseid. Kuigi poliitika toetas rohkem positiivseid tasusid, väljastati ka stabiilsuse huve kaitsvaid sanktsioone. Neid huve kaitsesid kompartei ja KGB. Kuna on teada, et asjaolud sellises olukorras olid karmid, ei julgenud keegi
sakslaste Luteri kirikud. Suleti Balti-saksa seltsid, Balti-saksa klubid, Balti-saksa koolid, Balti-saksa ajalehed, saksa keelt ei tohtinud enam kasutada asjaajamiskeelena Balti kubermangus. Mõni aeg hiljem keelati saksa keele kõnelemine avalikes kohtades. Kaotati ära mõisapolitsei. Pandi Balti-sakslaste rahaasutused Vene raha ministeeriumi kontrolli alla. Kaotati ära Balti-Saksa eelõigused: pidada jahti, kalastada, metsakasvatamine, kõrtsi pidamine, piirituse valmistamine. Hakati represseerima sakslasi. Ettevõtete juhid pidid loobuma oma ärist ja lahkuma Balti kubermangust. Balti-sakslased, kes teenisid Vene armees, ohvitserid keeldusid teenimast Vene armees ja soovisid minna erru kui Ilmasõda algas. Neil ei lastud mõisas olla, vaid küüditati Venemaa äärealadele. Balti-saksa pastoreid süüdistati selles, et nad kogunesid annetusi Vene armee poolt vangistatud Saksa-Austria sõduritele. Sõjatüdimus: Eestis positiivne meeleolu käis alla kui enam rohkem invaliidistunud
Üritati rakendada personaalset vastutusmäära. Suure Terrori üks osa 1937-38 oli suunatud ka NL vähemusrahvuste vastu. Liiduvabariikidesse saadeti Partei KK eriesindajad, kes pidid hoolitsema puhastustöö eest nendes liiduvabariikides. Beria tegeles puhastusega Gruusias nt. Hruštšov tegi puhastustöö Ukrainas. Hruštšovi käskude kohaselt arreteeriti ja tagandati pea kogu Ukraina partei ja juhtivad kommunistid. Kogu Suur Terror oli suunatud juhtkonna vastu. Ühe osana hakati represseerima ka tavainimesi, vähemusrahvuste liikmeid, just nende vähemusrahvuste liikmeid, kelle põhiosa elas väljaspool NL piire- sakslased, ukrainlased, soomlased, eestlased, lätlased, leedulased. Tabas ka NL-s olevaid juhtivtegelasi, ka komparteide juhte jne. Eestlastest Jaan Anvelt ja Hans Pöögelmann. Tabas ka eestlaste-lätlaste asundusi NL-s. Ingerlaste asualasid Leningradi lähiümbruses jne. Poolakaid tabas väga hullusti, lasti maha u 110 000 poolakat
annaabi.ee 
