Rauaaeg ja Baltisaklased Impeeriumi teenistuses (1)

4.Pilet
1).Rauaaeg
Rauast tööriistad ja relvad olid tugevamad, tervamad ning vastupidavamad kui pronksist . U 500 aasta paiku tõenäoliselt isegi varem, jõudsid naaberaladelt Eestisse esimesed rauast asjad. Rauast asjad olid kallid. Järk –järgult hakkasid levima siiski uued põllusüsteemid, teistsugused kalmed, ajutiselt kasutavad linnused , rauasulatuskohad jms.
Võrrelde varasemate põldudega pistavad uued põllud silma korrapärasusega.Surnuid maeti tarandkalmetesse. Majandus arenes tänu kohaliku rauatootmisega. Kasutusele võeti oma soorauamaak . Maak tambiti peeneks ja pandi sütele, lõõtsaga pumbati õhku ,et söed oleksid kuumaks ja eralduks raud maagist . Ühest ahjutäiest sai kilogramm toorrauda, mida tuli veel töödelda enne kui sepp sai selelst midgai teha. Arvatakse ,et eelrooma rauaajal jätkus üksiktaluline asutus ja süvenes varanduslik ebavõrdsus. Rooma Impeerium avaldas suurt mõju kogu Põhja – Euroopale . Rooma rauaajal ehitati korrapärased tüüpilised tarandkalmed, olid ristkülikud. Surnudi ameti enamasti põletatult. Eemal asunud tuleriida asemelt korjati kondikillud ja puistati koos arvukate ehetest panustusega kalmekivide vahele. Iga suguvõsa rajas oma tarandi. Rooma rauaaega peetakse üksiktalulise maaviljelusliku asutuse õitseajaks. Tüüpilised tarandkalmed levisid aga üsna laialdaselt ka Kesk-ja Lõuna-Eesti tüsedamate uldadeg aladel, mis olid raskemini haritavad.Seal asutus tihenes ja juurde tuli jõukamaid talusid. Eesti elanike peamiseks elatusalaks oli kindlalt kujunenud põlluharimine ja karjakasvatus. Põllumajanduse arengut soodustas käsitöö areng. Eesti elanike kaubandushuvid suundusid nüüd Rooma Impeeriumi poole. Neid huvitasid merevaik ja põhjamaised karusnahad, mis olid kõrgelt hinnatud oma pikema ja tihedama karva tõttu. Vilja vahetati karusnaha vastu.
2).Baltisaklased Impeeriumi teenistuses.
Peeter I oli huvitatud Eesti- ja Liivimaa rahumeelsest integreerimisest Venemaa koosseosu ning baltisakslaste kaasamisest impeeriumi teenistusse sõjanduses, riigivalitsemises, majanduses ja diplomaatias. Venemaa ühiksonna uuenemine vajas 18 saj mitmesuguseid asjatundjaid, keda Venemaal polnud. Peeter I ajal kutsuti Venemaale hulgaliselt välismaalasi, luues neile tsaarivalitsuse teenistuses soodsaid tingimusi. Ka baltisakslased olid Peeter I jaoks tähtsaks kaadrireserviks ning impeeriumi rajaja tegi kõik ,et neid riigi teenistusse astuma meelitada. Kõige rohkem kaasati neid militaarteenistusse. Nende mõjukus tuli eriti esile 18 sajandi teisel poole sõdades ja Napoleoni sõdade ajastul. 1812 -1815 võttis sõjast osa 550 kindrali kellest 75 olid Balti kubermangust. Venearmees teenis ligi 800 baltisaksa ohvitseri, tähtsaim oli Michael Andreas. Barcley de Tolly. Enamik valitsejaid toetasid baltisakslasi kuna nad olid lojaalsed ja põhendumus oli hinnatud. 19 sajandil aga nõrgenes nende positsioon ja neid hakati isegi impeeriumi sisevaenlasteks pidama . Peeti ohtlikuks baltisakslaste sidemeid ühinenud saksamaaga. Selline arvamus saavutas haripunkti Esimese maailmasõja ajal, mis baltisakslasi hakati represseerima. Enamasti jäid nad siiski lojaalseks kuni 1917 aastani.