Reportaaž teemal ' Bornhöhe 150 ' (0)

Aivar Siska
22.02.2012

Eduard Bornhöhe 150

Lavale astub „ maailmakuulus luuletaja ja kirjanik“ Salomon Vesipruul Eduard Bornhöhe teosest „Kuulsuse narrid“. Ta ronib puu otsa, et uut maailmakuulsat luuletust kirjutada. Peagi liitub temaga Jaan Tatikas – suur „leiutaja“ – kes asub leiutama. Salomon ronib puu otsast alla ja märkab Jaani. Nad satuvad sõnasõtta. Siinkohal olgu öeldud, et rahvas jälgib pingsalt näitemängu. Jaan seletab Salomonile oma „leiutistest“ ja Salomon Jaanile oma „maailmakuulsatest lugudest ja luuletustest“. Pealtvaatajad puhkevad naerma, sest mõlemad mehed on väga totrad. Näitemäng lõppeb, publik plaksutab. Näitlejad lahkuvad.
Rahva seast tõuseb püsti mustas kuues mees, seab oma sammu lava poole, kus teda ootab tool ja reporter . Rahvas ei tunne meest ära – see on kirjanik ise. Publik plaksutab, kirjanik on meelitatud. Reporter esitab küsimusi, kirjanik vastab ja publik kuulab. Bornhöhe ütleb, et ta sündis Rakvere lähedal Kullaaru mõisas 17. Veebruaril 1862. aastal ja ta lisab veel, et talle meeldis lapsepõlves väga teater ning ta oli koolis tubli – saksa keel oli suus , matemaatikas tugev, nii et lõpetas keskkooli heade hinnete ja auhinnaga. Reporter laseb tänapäeva õpilastel Bornhöhed iseloomustada. Õpilased iseloomustavad Bornhöhed kui üliandekat inimest.
Jutujärg jõuab tema reisikirjeldusteni. Ta räägib reporterile, et tema suurimaks kireks noorusajal oli reisimine , ta jõudis ära käia Idamaadel, kus tal oli ühe kaunitari peigmehe armukadeduse pärast peaaegu elu kaalul . Pealelugeja loeb tsitaadi raamatust „Jutud ja reisikirjad“.
„Nüüd algas kole võitlus elu pärast meie vahel. Selsamal ajal möirgas torm ja peksis rasket vihma meie pähe, määratud lained käisid meist üle ja pilkane pimedus tegi loodusevägede ja inimeste viha mässamise veel koledamaks. Kalosakis võitles kui metsaline. Vagane mees oli surmasuus tiigriks saanud…“
Rahvas plaksutab. Reporter jätkab rääkides Bornhöhe teosest „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“. Peagi tõuseb rahva seast pikk musta kaabu ja lihtsalt riietusega turskem mees. Rahvas on vaimustatud kui too lava poole sammub, kus ta junkruga kähmlusesse satub. Pealtvaatajad jälgivad pingsalt sündmustikku. Musta kaabuga mees, kelleks oletub Vürst Gabriel, lööb junkrult mõõga käest. Sündmuspaigale jõuab ka Agnes , junkru tulevane abikaasa, kes uurib toimuvat ja hiljem palub julgel talupojal junkru mõõga tagastada. Vürst Gabriel lahkub lavalt Agnesele kaabut kergitades. Publik ja ka kirjanik ise on vapustatud näitetükist. Plaksutamine on vali ja jätkuv, paistab, et pealtvaatajatele väga meeldib just etendatud teos.
Reporter väidab, et Bornhöhe oli üks Eesti esimestest jalgrattaomanikest. Bornhöhe kinnitab seda ja räägib, et ta kirjutas sellest ka raamatu.
Kõik osalejad kogunevad lavale ja peagi on kuulda tsitaati Bornhöhe kuulsamaist teosest „ Tasuja “.
„Ja hirmus kui vihane sõjajumal kihutas Tasuja otse rüütlite tihedamasse salka, seltsimehed tema kannul. Hirmsasti möllas ta tugev käsivars vaenlaste keskel, armutult saatis ta ühe ohvri teise järel enese eel surma, sai veel kord veriseks tasujaks. Tema seltsimehed langesid üksteise järel… Kuid viimaks välkus ka Tasuja mõõk viimset korda… Siis kadus ta, ja vaenlaste hulgad kohendasid end langenud kangelase surnukeha üle. „
Kirjanikuhärra lahkub ja samal ajal loetakse:
„Eduard Bornhöhe lahkus meie hulgast 17. novembril 1923. Meest, kes kogu oma elu oli kirjanikuna äärmiselt tagasihoidlik olnud, olid tema viimsel teekonnal saatma tulnud sajad ja tuhanded. Kõige rohkem oli noorsugu – mitmed koolid täies koosseisus . Nii võttis uus sugupõlv vastu lahkunud rahvaliku kirjaniku pärandi. „
2