kavandeid, valituks osutus arhitekt Otto Pius Hippiuse kavand. Stiililiselt on hoones gootikat ja romantikat, iga tuba on oma stiilis - rooma-gooti ballisaal, mauri saal, inglise jahisaal jne, igal ruumil on erinevad aknad. Punastest tellistest loss mõjub tõeliselt muinsasjutulisena. Pärast Vabadussõda mõisamaad riigistati ja krahvile jäi vaid mõisasüda. Vene okupatsiooni ajal kuulus loss riigile ja hakkas lagunema. 1968. aastal anti hoone tollasele Tartu Kammivabrikule, mis lossi remontis ja kasutas seda puhkemaja ning pioneerilaagrina. 1993. aastal tagastati loss riigile, kes rentis selle välja firmale Real-Reisid, et pakkuda siin majutus-ja toitlustusteenust. Tänapäeval töötab Sangaste Loss turismiasutusena, mis korraldab hoonet ja ümbrust tutvustavaid ekskursioone, pakub ööbimise-, toitlustuse ja ürituste korraldamise võimalust jne. Legendina on tuntud Sangaste lossi ‘’seaduslik kummitus’’, kes on õnnetult armununa enesetapu
Eestimaa Perekond Kruusi lugu Tahaksin olla T2htedest Valu Kiilakas ja Kaelkirjak Lugu uue Puu on puude Vette Unelaul viilakas koolimytsiga k6rgune hyppamisest Restoran P99ningul Kuidas issi Minu laul Kui sa Meie telekat kiusad kassi lapse uni remontis Emme ja arvuti Emmele Lapse mure Tere! Isad ja Ilmapuu pojad Autoga maale Lemmikluuletused Vette hyppamisest Koolis mulle 6petati: Vaata h2sti ette, Kui on tundmatu sul koht,
Johannesburgist. Missiooni pandi juhtima MNU töötaja Wikus van der Merwe. Sisenedes 9. rajooni ja küsides tulnukate nõusolekuid lahkumiseks, leidis Wikus imeliku purgi ning seda avades sai kokku kahtlase vedelikuga ja nakatus saladusliku viirusega, mis hakkas muutma tema DNAd ja tasapidi hakkas Wikusisy saama tulnukaks. Tänu sellele muutusele sai Wikus kasutada tulnukate relvi ning ta sai maailma jahitumaiks meheks. Wikus peitis end 9. rajoonis. Ta leidis tulnuka, kes remontis kosmoselaeva juhi osa, mis oli tema kodu alla peidetud ja ta lubas aidata Wikusel terveks saada, nii aitas Wikus tal MNU-st vajaliku purgi ära tuua ja lõpuks aitas tal pääseda MNU käest, et ta saaks tagasi kosmoselaeva ja lennata oma koduplaneedile. Filmis kajastuvaks globaalseks sotsiaalseks probleemiks on näiteks rassiline diskrimineerimine, suur ettevõtete võim. Minnes tagasi minevikku, võib filmi sündmusi
Andreas Bruse, Rootsist pärit oreliehitaja tegutses Tallinnas 17. sajandi keskel. Tema ehitas oreli Tallinna Püha Vaimu kirikule. 18. sajandi orelid Eestimaal Pärast Põhjasõda, 18. sajandi alguses, oli Eestimaa kurnatud, kirikud ja orelid kas hävitatud või rüüstatud. Ei olnud ühtegi oreliehitajat ega organistegi pea üldse. Gottfried Kloos Danzigist kutsuti Eestisse (1720). aastal ehitama uut orelit Tallinna Oleviste kirikule. A. Contius remontis Tallinna Niguliste kiriku oreli. Johann Andreas Stein hakkas tegutsema Pärnus. 2 Johann Thal oli köster Kambjas ja tegi oma esimese oreli Kambja kirikule (1772). Ta oli oreliehituse alal iseõppija. 19.–20. sajandi Eestimaa orelid 19. sajandil pääses Eestis nagu mujalgi Euroopa muusikas mõjule romantism, mis kajastus ka oreliehituses
Võlad aga suurenesid ja krahvi surma ajaks oli mõis pankrotis. Mõisasüda võeti võlgade katteks ning lossis olev vara müüdi oksjonil võlgade katteks. Mis jäi müümata, jäi lossi. (1) Teise Maailmasõja ajal jäi loss peremeheta. Loss lagunes, järelejäänud mööbel ja asjad tassiti laiali, samuti uksed, aknad ja puitelemendid- ehitusmaterjaliks või kütteks. (1) Peale sõda kuulus loss riigile ja hakkas lagunema. 1968. aastal anti hoone tollasele Tartu Kammivabrikule, mis lossi remontis ja kasutas seda puhkemaja ning pioneerilaagrina. 1993. aastal tagastati loss riigile. Sangaste Vallavalitsus võttis lossi haldamise üle 2000. aasta kevadel. Taastatud on lossi katus ja suur osa aknaid, valminud on muinsuskaitse nõuetele vastavad renoveerimis- ja haljastusprojektid. (1) 5 Sangaste loss Sangaste loss on mõisakompleksi tähelepanuväärseim ehitis. Hoone projekteeris
H. Raap täiendas omapoolselt parki mitmesaja liigi võrra. Korvipaju istanduses kasvatati vesipaju, vitspaju, ameerika paju jt. Pargi pindalaks oli kokku 54 ha ning seal kasvas kokku ligi 500 erinevat puu ja põõsaliiki ning vormi. Tänasel päeval hooldab ja taastab parki RMK. Pargis on hooldatud jalutus ja matkarajad. Peale sõda kuulus loss riigile ja hakkas lagunema. 1968. aastal anti hoone tollasele Tartu Kammivabrikule (hilisem AS Estiko), mis lossi remontis ja kasutas seda puhkemaja ning pioneerilaagrina. 1993. aastal tagastati loss riigile, kes rentis selle välja firmale Real-Reisid. Sangaste Vallavalitsus võttis lossi haldamise üle 2000. aasta kevadel. 2004. aasta kevadel andis Sangaste Vallavalitsus mõisa rendile OÜ-le Lossihaldus. Taastatud on lossi katus, valminud on muinsuskaitse nõuetele vastavad renoveerimis ja haljastusprojektid ning renoveerimistööd hakkasid 2007. aasta sügisel, kui loss läks Eesti riigi kuuluvusse. Kompleks
Rothesay loss on peamiselt hävinud ning ta asub lääne Sotimaal.Teda on kirjeldatud ühe silmapaistvama lossina sellel maal, tema pika ajaloo pärast, mis ulatub tagasi 13. sajandi algusesse ning tema ebatavalise ümmarguse plaani tõttu. Lossil on tohutud seinad, mis on tugevdatud nelja torniga ning on ümbritsetud laia vallikraaviga. Ehitatud Stewart pere poolt, elas loss üle viikingite rünnakud, et saada kuninglikuks residentsiks. Kuigi loss langes varemetesse pärast 17. sajandit, remontis markii Bute selle põhjalikult enne valitsuse hoole alla sattumist 20. sajandil. Rothesay loss on ehitatud kas Alan Stewarti või tema poja Walter Stewarti poolt. Alanile anti see maa kuningas William I poolt aastal 1200. Kõigepealt ehitati puidust loss, kuid ta sai kivist katte aastal 1230. Loss alistati viiking Gillespec MacDougalli poolt. Viikingid võitlesid kolm päeva, lõhkudes kirvestega idamüüri . Aastal 1263, alistati Rothesay uuesti, seekord viiking Haakon IV poolt
Sangaste kiriku esmamainimine oli aastal 1379, kuid seejärel on kirikut mitu korda hävitatud ja taastatud. Praegune kirik on pärit 1742 aastast. Praegu Sangastele kuulsust toov Sangaste loss asub 6 km kaugusel Lossikülas. Loss valmis aastal 1881, samal ajal alustati nn. Lossipargi rajamist. Peale sõda kuulus loss riigile ja hakkas lagunema. 1968. aastal anti hoone tollasele Tartu Kammivabrikule, mis lossi remontis ja kasutas seda puhkemaja ning pioneerilaagrina. 1993. aastal tagastati loss riigile, kes rentis selle välja . Sangaste Vallavalitsus võttis lossi haldamise üle 2000. aasta kevadel, kuid ametlikult kuulub hoone siiani riigile. Tänasel päeval töötab Sangaste Loss turismiasutusena, mis korraldab hoonet ja ümbrust tutvustavaid ekskursioone, pakub ööbimise, toitlustuse ja ürituste korraldamise võimalust jne. Koostöös naabertaludega pakutakse ratsutamisvõimalusi
Tuli teise maailmasõja aeg. Teise Maailmasõja ajal jäi loss peremeheta. Loss lagunes, järelejäänud mööbel ja asjad tassiti laiali, samuti uksed, aknad ja puitelemendid- ehitusmaterjaliks või kütteks. Nõukogude armee saabudes hoiti lossi ballisaalis ka hobuseid ning tuld tehti otse põrandal. Jahisaali tinaraamidega aknad sulatati haavliteks. Peale sõda kuulus loss riigile ja hakkas lagunema. 1968. aastal anti hoone tollasele Tartu Kammivabrikule, mis lossi remontis ja kasutas seda puhkemaja ning pioneerilaagrina. 1993. aastal tagastati loss riigile, kes rentis selle välja firmale Real-Reisid. Sangaste Vallavalitsus võttis lossi haldamise üle 2000. aasta kevadel. Taastatud on lossi katus ja suur osa aknaid, valminud on muinsuskaitse nõuetele vastavad renoveerimis- ja haljastusprojektid. Sangaste mõisa peahoone Sangaste rukki lugu
Nii otsustas Charles elukohta vahetada. Hea koht oli Yonville Abbaye, kus ta sai endale ka vana arsti koha. Kui noorpaar Tostes'ist ära kolis, oli pr. B rase. II osa Teel uude kodukohta kaotasid B koera. Kohale jõudes einestasid nad võõrastemajas ,,Kuldlõvi", kus veetsid õhtu kohalike seltsis, end kurssi viies siinse eluga. B koduks sai eelmise arsti maja. Edaspidi apteeker õpetas Emmat, kust mida tellida. Charles oli kurb patsiente ei käinud. Ta remontis maja, et mitte aega raisku lasta. Oodati last. Emma soovis poega, kuid sündis tütar Berthe. Ristimispäeval oli pidulik õhtusöök, vanad B olid kohal, Emma isa aga ei saanud tulla. Vanad B jäid noorte juurde veidi kauemaks peatuma, aga kui hr. B hakkas Emmale ligi ajama kiirustas vanapr. B ärasõiduga. Vahel käis Emma oma last amme juures vaatamas, saatjaks sattus talle hr. Leon. Hr. Leon unistas aina pr. B. Nad veetsid aega koos ja isegi nende aknad olid vastastikku. Hr. tegi pr
Kogu väärtusliku metalli oli välja nõudnud Moro naige Beatrice. Leonardo vaatas, kuidas meister Alberghetti sügavalt vees istuval laeval viis minema tema unistuse reipalt tagajalgadele tõusnud ,,Cavallost". Aga kirikukellad Milanos helisesid lakkamatult ja ka need olid pronksist. Inimkonna suurima skulptuuri lõpetamise asemel pidi Leonardo nüüd tapetiseerima Beatrice tubasid. Ta kuivatas soid, ehitas lüüse ja remontis Milano kindlusi. Aga nüüd sai ta jälle uue tellimuse. Montorfano oli alustanud Santa Maria delle Grazie refektooriumi seinale oma pildi maalimist, kuid Moro nüüd näeb, kui vilets kunstiteos sellest tuleb ja kutsus kohale Leonardo. Ta käskis tal maha kraapida Montorfano pildi ja teha sinna midagi muud. Nii maalibki Leonardo sinna "Püha õhtusöömaaja", sest ta teadis, et paljudel teistel, on selle maalimine nurjunud.
Magdaleena abikirikust Varal, mis Liivi sõja ja Poola Rootsi sõdade järel oli nagu peakirikki kehvas seisukorras (16. ja 17. aastasadade vahetuse paiku peetude sõdade ajal hävis Maarja- Magdaleena kirik niivõrd, et 1627. aastaks temast ainult neli seina järel oli).10 XVIII sajandini oli Vara kirik puuehitis, mis sajandi lõpul täielikult hävis. Vara krahv Paul Sievers ehitas endisele kohale uue 300 istekohaga kivist kiriku, mille pühitsemine toimus 16. okt. 1855.11 Hiljem remontis ning varustas kirikut kroonlühtrite ja tarviliste riistadega tema pojapoeg Paul Sievers, sellest anti teada isegi ajalehes.12 Vahepealsest ajast kiriku seisukorra kohta teateid ei leidunud, aga kuna iga oli tal küllaltki pikk ja nõukogude korra ajal eriti hooldust ei saanud, hakkas ta tasapisi lagunema. Peale 2000. aastat remonditi kiriku katus, sai ka ehitatud välitualett. Vaateid Vara kirikule (peale remonti):
(Raam, Eesti arhitektuur (Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa), 1999) Kirikus asub üks paremaid saksa orelimeistri Friedrich Ladegasti oreleid. Friedrich Ladegast on 19. saj. tuntuim orelimeister Gottfried Silbermanni järel. Tema oreleid on veel Merseburgis, Leipzigis, Weissenfelsis, Schwerinis, Poznanis, Tallinna Toomkirikus, Valmieras ja Vilniuses. Seda orelit on restaureerinud kuue aasta jooksul Olev Kents. Ta parandas selle vilesid, taastas algse puhta ja ilusa kola ning remontis lõõtsad. Algsest orelist on säilinud 95%. Kolmandik viledest on meistri enese kätetöö. Orel kuulub Euroopa 200 parima hulka ning sellel võib esitada muusikat renessansist 21. sajandi loominguni. Praeguseks oreli peremeheks on pilt 12 noor andekas muusik ja koguduse organist Jüri Goltsov. 2013. aastal kingiti kirikule uus vaip, mis valmis tänu mitmete Valga linna elanike annetustele
Toreda puändiga lõpeb luuletus tuntud luuletajast Hannes Varblasest, kes tuleb külla, ühes taskus raamat, teises võlujook: ,,Liisu aga luges juba luulet / teadis et on Hannes Varblane / ühe väljasurnud laululinnu kauge / prillidega metsik järglane". (Vilep 2007: 38). Nimetatud luuletus kuulub n-ö kaksikadressaadiga, nii lastele kui täiskasvanuile suunatud luuletuste gruppi, kuhu kuuluvad veel ,,Kevadrõõm" ja ,,Kui issi telekat remontis". Neisse naljakatesse luuletustesse on peidetud vihjeid, mis pakuvad äratundmisrõõmu täiskasvanuile. Täiskasvanutele äratundmiseks on ka intertekstuaalne viide Hando Runneli luuletusele, millest on laenatud värss luuletusse ,,Tantsust": ,,pikk-pikk poiss tantsib kaerajaani". Vilepi muusikutausta arvestades võib tema allikaks olla pigem Peeter Vähi kirjutatud laul ansamblile Vitamiin. Täiskasvanu vaatepunkti, kes imestab maailma muutumise üle, kujutab toredalt luuletus ,,Tantsust",
annaabi.ee 
