Rehepapp analüüs (0)

Rehepapp .
Inimeste keskmist väärtuste kogumikku on sisuliselt võimatu hinnata. Millised väärtused on teistest üle ja milliste põhjal võtame vastu otsuseid. Mis need väärtused tegelikult muud ongi, kui inimeste arusaamine selle maailma heast ja kurjast. Oleme pika ja keerulise ajalooga rahvas ja meil on tegelikult väga vähe ideaale peale isikliku heaolu. Millega muidu seletada mitmeid ja mitmeid aastaid kestnud/kestvaid „spungi“ (on üks väga tore asjandus Pipi Pikksuka raamatus, teadmata/tundmata loom ) otsinguid. Peale Kivirähki romaani ilmumist leidsime ta üles. Rehepaplusest sai eesti Nokia. Suhtumine „Rehepappi“ on seinast seina, kes tunneb poolehoidu, kes pahameelt (ehk näeb iseenda peegelpilti, vähemalt meie saamahimulise ja kiusaka iseloomu peaksime ikka ära tundma). Lausa müstiline on ju , kuidas vara ja võimu pärast reaalsustaju ja eetilised piirid kaotatakse, suisa napakaks minnakse. Ja siis tunned, kuidas endalgi jalad novembri vee ja lörtsi sees märjaks saavad.
„Rehepapp“ taasloob eestlaste mineviku, tolle „orjaajaks“ kutsutud perioodi, võttes aluseks rahvaluule . Kirjanik elustab vaimud ja väed ja annab rahvale oskused ja vilumuse nendega ümber käia ja neid ära kasutada enda huvides. Kasutamine on muidugi suhteliselt piiratud, lausa kitsas, piirdutakse üksteiselt toidu ja asjade varastamisega, vahel salajaste aaretega. Tegevus käib „oma ämblikuniidi otsas kõlkuva elu“ hoidmise nimel. Kirjanikul on hämmastav oskus vaadata asjadele ootamatust küljest, esmapilgul üsna elulised ja reaalsed situatsioonid muutuvad absurdseteks ja koomilisteks. Kivirähk ise on maininud, et tal ei olnud muidugi plaanis uut eepost kirjutada (keegi kuskil olla virisenud, et Kalevipojas pidi vähe rahvapärimust olema), küll aga ühte sellist toredat raamatut, kus kõik eestlaste kratid ja libahundid, lendvad ja katkud kenasti koos oleksid. See on tal suurepäraselt välja tulnud.
Tegelaskond on ääretult mitmekesine ja kirju-mirju. On suuremad vargad ja väiksemad vargad, mõned tagsihoidlikumad ja mõned isegi nii-öelda aatelised, on kiusu ja kadedust, õnne ja õnnetusi ja filosoofiat. Isegi veidi romantikat on ära eksinud Liina ja kupja-Hansu näol. Viimase lumest kratt on üldse hella hingega ja ajab vaese Hansu pea sassi võõramaa aadete ja kommetega. Kubjas on end nõus isegi katkule ohverdama. Toapoiss Intsu, kes on...“eestlaste kuninga Lembitu järeltulija, ning järelikult kuuluvad paruni aluspüksid mulle“ aatelisus on karikatuurne, Muna-Ott on tark mees ja pügab kõiki jumalaid (varastab kõikide peremeeste tagant), Vanapagana katlas istujatel vahet ei tee (tal ei ole seal tuttavaid või on korruptsiooni suhtes immuune), Õuna Endel kakleb kõigiga ja unustab kähku oma põhimõtted, kui kõrgema posti otsa pääseb (väga inimlik, parteikaaslaseks muidugi ei sobiks). Koera Kaarel vahetab ühe halva teise halva vastu, hakates halltõvest lahtisaamiseks jooma (vihma käest räästa alla?), toatüdruk Luise, kes on „kõige kaunimalt riietatud kogu külas“, siis tuleb mõisapreili ja mäng on läbi. Hea, et veel pärast lehes ei näägutata, naised kiriku juures kindlasti klatšisid. Liina käib vähemalt lohutuseks libahunti jooksmas ja võõra vara võtmine (kui oled kogemata mõnest enda asjast ilma jäänud) kergendab kõigil hinge ja kosutab südant. „Meie juures muutuvad kõik krattideks“ kurdab kupja-Hans. Aasta 1880? Aasta 2013? Ja jalad saavad jälle märjaks...
Rehepapp on muhe mees. On eesti muinasjuttude püsitegelane, midagi nagu vanaks jäänud Kaval-Antsu taolist, kes tuleb igast olukorrast välja. Vanapaganal tõmbas naha üle kõrvade ja Katkugi kupatas ahju. Heas mõttes tüüpiline eesti mees, selline, kes jääb iga korra ajal ellu, tegemata siiski suuri sigadusi. Kaine talupojatarkus ja praktiline meel. Isegi muinasjuttudes peab tema arust see õige õpetlik iva sees olema, muidu hakkavad...“lapsed äkki sinke jõkke pilduma ja muid lollusi tegema. Kus selle kahju ots!“ Pensionipõlve võiks küll Rehepapina pidada.
Raamat on tore ja naljakas. Väga sügavalt ei ole mõtet kaevata, asjad hüppavad kohe ninna kinni ja kellele ei hüppa, võib sulase Jaaniga punti lüüa, peremeest peksta ja seepi süüa.
Varmo Rjabinin 12s