Referaat Vastlapäev Karmen Kuldre Vastlapäevakombestik ja vastlatoidud on püsinud paljuski muutumatuna tänu lastele ja noortele. Peale seajalgade, soolaubade ja hernesupi on vastlapäeva eritoit vastlakuklid. Tänini on populaarne ka liulaskmine, ainult et kui veel 20. sajandi teisel poolel püüti hobuse ja saaniga sõita, mäest lasti alla suurte kelkude ja regedega, siis sajandi lõpupoole kõlbas liulaskmiseks plastikaaditükk ja igat masti kelk , liulaud vms. Sajand varem kõlbas liulaskmiseks ka linane kott või peotäis linu. Liugu laskmas käiakse lasteaia, kooli või klassiga, üksikult, pere või sõpradega. Näiteks Tartus Toomemäe nõlvadel on vastlapäeval rahvast murdu, liuglevad nii noored kui vanad.
vastlakommetes püsinud kesksena sealiha ja eriti seajalgade söömine. Seajalast (nüüd küll nööpidest ja nöörist) vurri õpetatakse valmistama tänini. Vastlapäevakombestik ja vastlatoidud on püsinud paljuski muutumatuna tänu lastele ja noortele. Peale seajalgade, soolaubade ja hernesupi on vastlapäeva eritoit vastlakuklid. Tänini on populaarne ka liulaskmine, ainult et kui veel 20. sajandi teisel poolel püüti hobuse ja saaniga sõita, mäest lasti alla suurte kelkude ja regedega, siis sajandi lõpupoole kõlbas liulaskmiseks plastikaaditükk ja igat masti kelk, liulaud vms. Sajand varem kõlbas liulaskmiseks ka linane kott või peotäis linu.
kahe sissetapitud käepidemega vars e. lüsi. IdaEestis olid ülekaalus idapoolt laenatud, ühe painutatud käepidemega löed. IdaEestis kasutatud vikatiga niideti ainult käte jõul. LääneEestis levinud löetüübi puhul kasutati niitmisel enam kogu keha jõudu. Heinategu Hein, ka niidetud vili, pandi kokku puuhangude ja rehadega. Heinamaal veeti heina mitmesuguste lihtsamate veovahenditega nagu lohistite ja ka regedega. LoodeEesti luhamaadel oli kasutusel eriline suurte ja laiade ratastega heinakäru. Pehmema pinnaga heinamaal tuli hobusele jalgade alla panna sookingad e. klombid. Päris soost kanti hein välja inimjõul ning siis kasutati soo peal püsimiseks vahel ka soorajasid. Kuiva heina hoiti kuhjas või küünis. Heinategu LääneEestis teritati eriti sepavikateid käiaga, mujal rohkem pinniti või hiljem ka lõigati vikatinoaga.
Novgorodi feodaalse vabariigiga. Veetee - Soome laht-Neeva jõgi-Laadoga järv- Volhovi jõgi - oli sageli ohustatud Vene-Rootsi piiritülide ja mereröövlite (vitaalivendade) tegevuse tõttu. Teekond läbi Tartu oli küll pikem, see-eest aga tunduvalt ohutum. Pealegi oli keskaegsel Tartul (Dorpatil) Emajõe ja Võrtsjärve ning lääne poole jäävate jõgede kaudu ühendus Pärnu ja merega. Vene kaupmehed saabusid Tartusse kas laiapõhjalistel lotjadel või talvel regedega. Tartus kujunes välja omaette Vene linnaosa - ida poolt tulnud kaubahärrade alaline peatuskoht kahe ortodoksse kirikuga: üks Novgorodi, teine Pihkva kaupmeeste tarvis. Eesti keskaegsetest linnadest kuulusid alates XIV sajandist Hansasse Tartu, Tallinn, Pärnu ja Viljandi. Kaubanduslikult igati soodsalt paiknenud Narva jäeti aga Tallinna vastuseisu tõttu hansalinnade hulgast välja. Narva kaubandus elavnes nendel perioodidel, mil Hansa ja Novgorod olid omavahel tülis. Siis jõudis
liivasele alale matma surnuid. Kuna kirikut läheduses polnud, ehitati surnuaia keskele ka palvemaja. 1872. aastal oli külas 20 maja, elanikke 106, nendest 49 meest ja 57 naist. 1902. aastal elas Mikitamäel 197 inimest, neist mehi 94 ja naisi 103. 1938. aastal oli külas 50 talu, suurimale kuulus 37 ha maad. 160 aastat tagasi ümbritses küla ikka veel suur mets. Hunte oli küla ümbruses palju. Näiteks soola toodi Narvast regedega. Enne I Maailmasõda otsustasid mehed rajada külla kooli. Luba saadi ja kool ka ehitati. Kool ehitati alles 1954.aastal. Kasutatud kirjandus: ,,Eesti atlas" koostaja Raivo Aunap http://et.wikipedia.org/wiki/Mikitam%C3%A4e_vald http://www.mikitamae.ee/ http://www.polvamaa.ee/index.php?page=272&
Sügistööd algasid rukkilõikusega. Rukist lõigati sirbiga, et ükski kõrs kaduma ei läheks. See oli austus leivale. Teisi vilju lõigati vikatiga. Vili seoti vihkudesse. Algul olid vihud põllul ja siis viidi rehetuppa kuivama. Algas rehepeks, mis oli väga raske aegaviitev töö. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja peksti. Talvisteks välitöödeks oli metsas puude lõikamine ja palkide vedamine. Regedega veeti kuhjadest heinu koju. Talupoeg pidi käima ka mõisavooris, mis tähendas mõisniku vilja ja viina vedamist linna müügiks. Palju tööd oli talu naisperel. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, valmistada toitu ja kasvatada lapsi. Talveõhtutel pirrutule valgel naised ketrasid, kudusid kangast ja valmistasid riideid. Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö-ja tarberiistad olid valmistatud ise ja peamiselt puust
vastlakommetes püsinud kesksena sealiha ja eriti seajalgade söömine. Seajalast (nüüd küll nööpidest ja nöörist) vurri õpetatakse valmistama tänini. Vastlapäevakombestik ja vastlatoidud on püsinud paljuski muutumatuna tänu lastele ja noortele. Peale seajalgade, soolaubade ja hernesupi on vastlapäeva eritoit vastlakuklid. Tänini on populaarne ka liulaskmine, ainult et kui veel 20. sajandi teisel poolel püüti hobuse ja saaniga sõita, mäest lasti alla suurte kelkude ja regedega, siis sajandi lõpupoole kõlbas liulaskmiseks plastikaaditükk ja igat masti kelk, liulaud vms. Sajand varem kõlbas liulaskmiseks ka linane kott või peotäis linu. Liugu laskmas käiakse lasteaia, kooli või klassiga, üksikult, pere või sõpradega. Näiteks Tartus Toomemäe nõlvadel on vastlapäeval rahvast murdu, liuglevad nii noored kui vanad. Nagu vanasti, nii võisteldakse ka nüüd pikema liu pärast. 19. ja 20.
feodaalse vabariigiga. Veetee - Soome laht-Neeva jõgi-Laadoga järv-Volhovi jõgi - oli sageli ohustatud Vene-Rootsi piiritülide ja mereröövlite (vitaalivendade) tegevuse tõttu. Teekond läbi Tartu oli küll pikem, see-eest aga tunduvalt ohutum. Pealegi oli keskaegsel Tartul (Dorpatil) Emajõe ja Võrtsjärve ning lääne poole jäävate jõgede kaudu ühendus Pärnu ja merega. Vene kaupmehed saabusid Tartusse kas laiapõhjalistel lotjadel või talvel regedega. Tartus kujunes välja omaette Vene linnaosa - ida poolt tulnud kaubahärrade alaline peatuskoht kahe ortodoksse kirikuga: üks Novgorodi, teine Pihkva kaupmeeste tarvis. Hansa liidu õitseajal, XIV sajandi teisel poolel, kasvas Eesti hansalinnade mõju Venemaaga kauplemises. Novgorodis asus hansakontor, mis kandis Peetriõue nimetust, juhtimine koondus ikka enam Tartu ja Tallinna kätte. Tartu oli piiriks Lääne-Euroopa ja kujuneva Vene riigi vahel.
Läti Henriku kroonika andmeil Eesti linnuste piiramisel üsna sageli. 1224. aastal Tartu all ehitasid sakslased "väga tugeva puust torni, mille nad valmistasid osavalt suurtest ja väga kõrgetest puudest kaheksa päevaga linnusega ühekõrguse". See võis olla isegi 1520 m kõrgune. Tartu kaitsjad üritasid torni süüdata linnusest allaveeretatud põlevate ratastega, aga viljandlased 1211. aastal talvel leegitsevate regedega. Torni esisein ja sageli ka mõlemad küljed kaeti tavaliselt lattide ning märgade loomanahkadega, et linnuse kaitsjad ei saaks seda põlema süüdata ega torni ronijate pihta nooli lasta. Rajatise liigutamiseks kasutati ümaraid palke, mille peal teda linnusele järjest lähemale nihutati. Piiramistorni funktsiooniks oli nii antiikajal kui ka keskaegses LääneEuroopas tema ülaosas paikneva allalastava puusilla kaudu linnuse
lepitud ning kuhu koguneti. Võimalik, et olid välja pandud ka teatud valvemehed. Piiramisretked Piiramisretked on need retked, mida võetakse ette eesmärgiga mingi kindel linnus enda võimu alla saada. Nad on oma olemuselt täiesti erinevad, kuna nendele võeti kaasa ka sõjatehnikat, et piiramist läbi viia. Hendrik räägib vahel ka heitemasinatest, kuid see ei tähenda alati, et tervenisti toodi kohale heitemasin. Talvel regedega liikudes oli masinaid isegi lihtsam kaasa võtta, kui muudel aastaaegadel. Eduka piiramisretke tulemuseks võib olla mitte ainult ühe linnuse alistamine, vaid isegi teatud suurema piirkonna alistamine. Näiteks 1227. piiramisretk, mille käigus piirati Muhu linnust, mis andis alla ning liiguti seejärel edasi Valjala linnust piirama, ka seal anti alla. Ehitusretked Tähendab tegelikult seda, et ristisõdijad üritasid vastase territooriumile ehitada
24. Kokkuveo tehnoloogia. Ratastraktorite kasutamine eeldab ka raielangitööde uut tehnoloogiat, kuna määravaks on just kokkuveomehhanism. Sortimendiveo traktori kasutamine eeldab seega raielangi ülestöötamist sortimentidena. Selles ei ole iseeneses midagi uut, see on pöördumine tagasi vana metsa ülestöötamise viisi juurde, mida kasutati Eesti Vabariigi aegu ja ka peale sõda. Siis toimusid raietööd peamiselt sügis-talvisel perioodil, kus kokkuvedu tehti hobuste ja regedega, sest suvel metsas vankriga kokkuvedu on võimalik ainult väga heade pinnase- ja ilmastikutingimuste korral. Ka käesoleval ajal püütakse suurem osa raietööde mahust teha sügis-talvisel perioodil, kus pinnase kandevõime külmumise ja lumekatte tõttu võimaldab metsamaterjale kokku vedada soistel ja pehmetel pinnastel. Pehme ja lumeta talve korral, aga see on saanud viimastel aastatel reegliks, samuti ka suvekuudel, on sortimentide kokkuveotraktoreid võimalik kasutada ainult okstest ja
Lääne- Eestis oli vikatil vanemat tüüpi, kahe sissetapitud käepidemega vars e. lüsi. Ida-Eestis olid ülekaalus idapoolt laenatud, ühe painutatud käepidemega löed. Ida-Eestis kasutatud vikatiga niideti ainult käte jõul. Lääne-Eestis levinud löetüübi puhul kasutati niitmisel enam kogu keha jõudu. Hein, ka niidetud vili, pandi kokku puuhangude ja -rehadega. Heinamaal veeti heina mitmesuguste lihtsamate veovahenditega nagu lohistite ja ka regedega. Loode-Eesti luhamaadel oli kasutusel eriline suurte ja laiade ratastega heinakäru. Pehmema pinnaga heinamaal tuli hobusele jalgade alla panna sookingad e. klombid. Päris soost kanti hein välja inimjõul ning siis kasutati soo peal püsimiseks vahel ka soorajasid. Kuiva heina hoiti kuhjas või küünis. Lääne-Eestis teritati eriti sepavikateid käiaga, mujal rohkem pinniti või hiljem ka lõigati vikatinoaga. Teritatud vikatit tuli enne niitmist ja niitmise ajal luisata
annaabi.ee 
