Referaat Rehepapp, Andrus Kivirähk (8)

Tallinna Polütehnikum
Andrus Kivirähk
“ Rehepapp ”
Referaat
Töö koostas: D. Matasov
AA-05
Juhendaja : T. Luik
Tallinn 2006
Sisukord:
Ülevaade autorist ja tema loomingust......................................... 3
Ülevaade teosest, probleemid, tegelased.............................. 4 – 5
Minu arvamus............................................................................. 6
Kasutatud kirjandus.................................................................... 7
Ülevaade autorist ja tema loomingust:
Andrus Kivirähk (sündis 17. augustil 1970) on eesti kirjanik. Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust ning tänapäeval töötab ta Eesti Päevalehes, kus suur osa tema tekste on esmaavaldatud. Tema raamatut "Rehepapp" on 2004. aastaks müüdud 25 000 eksemplari, mis teeb ta 2000. aastate menukaimaks eesti kirjanikuks . Aastast 1996 on Andrus Kivirähk Kirjanike Liidu liige. Andrus Kivirähk on sotsioloog Juhan Kivirähu vend. Ta on abielus ajakirjaniku Ilona Martsoniga ja kahe tütre isa. Andres Kivirähk on lavastanud ka mitmeid näidendeid.
Mõned tema teosed:

• „Ivan Orava mälestused” (1995; ilmus Päevalehes ning Rahva Hääles; 2001 Varrak (täiendatud trükk)
  
• "Kalevipoeg" (1997; BNS)
  
• „Rehepapp ehk November” (2000; Varrak; soome keeles Otava 2002 "Riihiukko", tõlkija Kaisu Lahikainen; norra keeles "Trollskap i november", Pax forlag, Oslo 2004, tõlkija Turid Farbregd)
  
• „ Romeo ja Julia ” (2003; soome keeles Absurdia 2004 Romeo ja Julia, tõlkija Mika Keränen)
  
• „Vargamäe vanad ja noored” (2003)
  

Mõned tema lavastatud näidendid:

• „Rehepapp” (lavastatud Eesti Draamateatris 2001; lavastaja Hendrik Toompere juunior)
  
• „ Sibulad ja šokolaad” (lavastatud Noorsooteatris 1993, VAT Teatris 1999)
  
• „Eesti matus” (lavastatud Eesti Draamateatris 2002; lavastaja Priit Pedajas )
  
• „Uus jõuluvana” (lavastatud Eesti Draamateatris 2003; lavastaja Andrus Vaarik)
  

Ülevaade teosest, probleemid, tegelased:
„Rehepapp” pajatab lugejaskonnale eesti vanarahva igapäevaelust ühe kuu, novembri, vältel. Peategelaseks on vana Sander ehk Rehepapp. Tema on küla nutikaim mees ja tihti pöördutakse mure korral just tema poole.
Tegevus algabki 1. novembril kui Koera Kaarli tares väänleb noor mees põrandal ja oigab hirmsates valudes. Nimelt käis Jaan mõisa sahvrist sakste sööke söömas, kus käivad ka teised küla elanikud. Aga loll sulane sõi seepi (mis lõhnas nagu roos ja maitses nagu pekk) ja nüüd kannatas selle pärast.
Teoses elatakse tavalist taluelu mida on kirjumaks teinud krattid, puugid, nõiad, tondid, kodukäijad, loitsud ja mõned teised detailid ning loomulikult Vanapagan ise. Krattide ja puukide ülesandeks oli toidu sissevehkimine ja muude käskude täitmine mida jagasid nende peremehed . Selleks et endale kratti saada tuli algul valmis ehitada tema keha ning siis minna ristteele, kolm korda vilistada, oodata Vanapagana ilmumist ning temaga tehing sooritada andes kratti hinge eest kolm tilka verd määrates end sellega põrgusse peale surma. Aga rahvas oli kavalam kui Vanapagan. Nad läksid enne ristteele minemist Rehepappi juurest läbi, kes andis neile kolm punast sõstart, mille mahla tilgad asendasid verd Vanapagana raamatus ning kõige parem oli see, et Vanapagan ei saanud inimeste kavalusest aru!
Põhiprobleemideks olid selles teoses ahnus ja armastus. Ahnuse kaks täiuslikku näidet on Imbi ja Ärni – vanapaarike, kelle „töö” oli varastamine. Peab ka ära mainima, et Imbi ja Ärni polnud ainukesed kes varastasid tihti. Nad olid lihtsalt nö. „ varastamise peategelased”. Armastuse puhul oli aga lugu selline, et mõisa tuli uus paruness kellesse armus kubjas nimega Hans, keda omakorda armastas tüdruk nimega Liina. Liinal oli aga mure. Tema isa, Räägu Rein , oli Liina väljavalitu valiku vastu, kuna Rein vihkas kõike mis oli vähemalgi määral seotud mõisaga. Rein tahtis et Liina abielluks Õuna Endeliga, kes Reinu sõnade järgi oli hea ja otsene eesti mees. Endel olia aga Liina jaoks tavaline harimatu mats kes muud ei oskanud kui ainult ropendada ja juua. Hans aga ei teadnud Liinast suurt midagi, kuna ta oli liiga hõivatud oma parunessiga. Kahjuks lõppes lugu Hansu ja Liina jaoks väga kurvalt. Nimelt ka Hans tegi endale kratti. Ainult ta tegi selle lumest ning hingederaamatusse tilgutas Vanapagan tema verd isiklikult kuna oli väga pahas tujus ning niipea kui Hansu kratt ilma soojenemise tõttu sulas ära tuli ka Vanapagan ning keeras Hansu kaela kahekorra. Liina tahtis teha enesetappu, kuid teda peatasid Imbi ja Ärni.
Lugu lõppes sellega, et Rehepapp ootas pimedas metsas lõke ääres Vanapaganat ning kui teine tuli võtis Rehepapp oma hundikuninga lõualuust valmistatud vile ning vilistas. Vile peale jooksis kokku terve kari hunte kes Vanapagana ümber piirasid ning nahka pistsid. Jaan aga lasi kirikuust armulaualeivaga saades sellega endale suure jõu. Selle abil ta peksis oma peremehe korralikult läbi, läks mõisa kus vägistas Luise ära (kes talle on meeldinud kogu teose vältel), sõi küünlaid ja seepi ning jäi magama.
Minu arvamus:
Minu jaoks oli see raamat tõelise üllatusena. Ma ei oskanud isegi aimata et see kujuneb nii naljakaks, haaravaks ning huvitavaks. Väga palju naljakaid olukordi oli Imbi ja Ärniga seotud ning loomulikult ei tohi unustada ka Jaani kellega sai kõige rohkem nalja . Mõnes kohas tuli ka vastu ebatsensuurseid väljendeid, eriti Õuna Endeliga seotud osades, kuid see ei olnud suur häiretegur. Raamat oli tõesti hea ning soovitan kõigil seda kasvõi üks kord elus läbi lugeda!
Minu lemmiktsitaat:
Muna Otti ja Luiset nähes pani ta tindipoti kiiresti käest, kuid Jaani sinist keelt jõudsid siiski mõlemad märgata.
„Jätku tinti!” soovis Muna Ott lahkelt ja naeris .
Kasutatud kirjandus:
Andrus Kivirähk „Rehepapp” (2000; Varrak)
http://www.tfg.tartu.ee/virtuaalkass/arvvoistlus/too07.ht m
7