Kalad ja taimed elavad hästi vees, mille karedus jääb vahemikku 5-20d. Liigsed vee karedust tuleb siiski vältida. Mida teha ebasoodsate väärtuste puhul Vee kareduse vähendamiseks on erinevaid meetodeid. Täpsemat teavet küsige loomapoest. Veekareduse vähendamiseks kasutage JBL AquaDur plusi. Juhend: 1. Loputage korduvalt proovianumat testitava veega. 2. Täitke proovianum 5ml ulatuses testitava veega (TÄHELEPANU: vee alumine piir peab kattuma märgistusega). 3. Lisage reagenti tilkhaaval kuni värvus muutub punasest roheliseks. 4. Üks tilk reagenti vastab 1° karbonaatkaredusele (saksa skaalal). 9 2.2.1.2. NO3-test (nitraat) Eritunnused JBL-i nitraatide test NO3 (Pilt 6) on mõeldud nitraatide hulga mõõtmiseks ja kontrollimiseks mage- ja merevees vahemikus 5 120mg/l. JBL-i poolt välja töötatud
Külmas säilitatuna on reagent väga stabiilne (1 aasta). 2. 1 M NaOH lahus, kasutatakse juhul, kui valk pole lahustuv värvaine lahuses. 3. Tee standardvalgu (BSA) lahjenduste rida: 1 mg/ml 0,5 mg/ml 0,2 mg/ml 0,1 mg/ml 0,05 mg/ml 4. Terve grupi peale on antud 5x Bradfordi reagendi stock. Lahjenda see 25 ml-s, et oleks 1x stock. 25 ml kohta lisa 100 µl 5M NaOH. Lahustina kasuta mQ vett. 5. Pipeteeri igasse eppendorfi 1,5 ml 1x Bradfordi reagenti ning lisa 50 µl BSA valgulahust erineva kontsentratsiooniga. Viimasesse eppendorfi pipeteeri samuti 1,5 ml 1x Bradfordi reagenti ning lisa 50 µl uuritava valgulahust tundmatu kontsentratsiooniga. Sega korralikult. Lase reaktsioonil toimida 10 minutit. Sellel ajal seadista spektrofotomeetrit. 6. Iga grupi peale on 1 spektrofotomeeter, milles on 578 nm või 546 nm filter. Kõigepealt lülita sisse seade (AusEin). Seejärel oota u
informatsiooni. DNA analüüs on DNA nukleotiidide järjestuse määramine. Seda kasutatakse kriminalistikas, kohtupraktikas, geeniuuringutes ja geeniteraapias kuni arheoloogiani välja. Et eraldada puhast ning identset DNA'd on vaja umbes 10 astmes 12 molekuli. Seejärel märgitakse üks ahelaots radioaktiivselt. Seejärel lahutatakse kaksikheeliks ja üks ahelatest eraldatakse analüüsiks. See jagatakse 4 katseklaasi, igasse nõusse valatakse spetsiifilist reagenti, mis lõhub valikuliselt DNA ahela ühe või kahe aluse juures neljast võimalikust. Peale seda lahutatakse kõik segud polüakrüülamiidgeeliga kaetud plaadil elektroforeetiliselt. Elektriväljas liiguvad lühikesed lõigud kiiremini ja pikemad aeglasemalt, olenevalt sellest, mida raskemad nad on. Kui katta plaat fotofilmiga tulevad nähtavale radioaktiivselt märgitud fraktsioonid. Teades otsi, mis ei ole radioaktiivsed ehk need, mis ei ole märkimata, annavad DNA otsitava järjestuse.
Pärast jätame segu jahtuma tasakesi 5 loksutades (et ei tarduks ära) ~ 50 C-ni, et pärast lisada 0,5 µl DNA visualiseerimise reagenti – EtBr. Kuna aine on orgaaniline, siis kõrgema temperatuuri juures on oht, et ta hakkab lagunema. EtBr seostub kaheahelalise DNAga ning uv-lainete all fluorestseerub oranžide viirgudena. (Suur
ketitaoliste molekulide vahele ning kangutavad need üksteisest eemale ja sunnivad lõpuks lahusesse minema. 10.Millised on termoreaktiivsed polümeerid? Termoreaktiivsed molekulid on ruumilise struktuuriga. Selline struktuur tekib lineaarsetest molekulidest, milles on kaksiksidemeid või reaktsioonivõimelisi funktsionaalseid rühmi. Nende abil tekivad lineaarsete molekulide vahele kovalentsed põiksidemed. Selleks on enamasti vaja lisada mõnda reagenti (väävlit, amiine), aga põiksidemed võivad tekkida ka õhuhapniku, õhuniiskuse toimel või lihtsalt kuumutamisel. Termoreaktiivne polümeer on tekkinud reaktsioonivõimelisest termoplastsest polümeerist edasise reaktsiooni tulemusena. Pärast põiksidemete tekkimist meenutab termoreaktiivse polümeerse materjali tükk sõrestikku või käsna, milles võrgutaolised kihid on ühendatud 3-mõõtmeliseks struktuuriks. Kogu polümeeri tükk on nagu üks suur molekul
.................................................................................................. 12 2 1. Tähiste ja lühendite loetelu. A = reagent B= esimene produkt C = teine produkt P0 = algrõhk, atm T0 = algtemperatuur, K R = ideaalne gaasi tegur, J/mol*K V = ruumala, L Ct0 = algkontsentratsioon, mol/L K = reatsiooni kiiruse konstant, 1/min Kc = tasakalu konstant, mol/L Km = massi ülekandetegur, 1/min Fa0 = reagenti molaarne voo, mol/min Fb0 = esimene produkti molaarne voo, mol/min Fc0 = teine produkti molaarne voo, mol/min Ft = molaarse voo summa, mol/min RB = esimene produkti kiirus, millest aine möödab reaktoris, mol/L*min CB = esimene produkti kontsentratsioon, ra = reagenti reaktsiooni kiirus, mol/L*min rb = esimese produkti reaktsiooni kiirus, mol/L*min rc = teise produkti reaktsiooni kiirus, mol/L*min 3 2. Sissejuhatus 2.1 Membraanreaktor
wikipedia.org/wiki/Isopropyl_acetate 9) https://en.wikipedia.org/wiki/Diethyl_ether Töö eesmärk 9 g propaan-2-oolist, 16 g etaananhüdriidist, konts. H2SO4, Na2CO3 10% lahusest, NaCl küllastunud lahusest ja veevaba MgSO 4-st nukleofiilse asendusreaktsiooniga sünteesida 2-propüülatsetaadi (isopropüülatsetaadi) Meetodite olemus Nukleofiilne asendusreaktsioon on keemiline reaktsioon, kus üks reagentidest omab vaba elektronpaari ehk nukleofiili, mis atakeerib teist reagenti, millel on olemas tühi orbitaal. Nukleofiilse asendusreaktsiooni tulemusena substraadi aatom asendub mingi teise aatomiga või rühmaga. Vedelik-vedelik ekstraktsioon erinevate omadustega vedelike eraldamine üksteisest. Vedelik-vedelik ekstraheerimist kasutatakse segavate ja mittesegavate ainete kõrvaldamiseks, näiteks vesi ja õli. Destillatsioon on meetod, kuidas saab vedelate segude korral ainet puhastada või lahutada
sidemepikkused, nurgad sidemete vahel , nurgad tasandite vahel. Nomenklatuur: 1) trivaalsed nimetused(uurea); 2) pooltrivaalsed nimetused(atsetoon) ; 3) süstemaatilised nimetused (IUPAC) (etaanhape); Vt harjutustunni vihik Brutoreaktsioonide tüübid o Liitumisreaktsioon kahest reagendist tekib uus aine o Elimineerimisreaktsioon - Üks reagent laguneb, andes kaks produkti. o Asendusreaktsioon kaks reagenti vahetavad üksikuid osi, andes kaks uut produkti o Ümberasetusreaktsioon ühe reagendi sidemete ja aatomite ümberpaigutuse tulemusena moodustub teine, esimesega võrrelde isomeerne produkt Reaktsioonimehhanism kirjeldab: o Millised sidemed katkevad, tekivad o Mis järjekorras sidemete katkemine/tekkimine toimub o Millised vaheühendid tekivad ja kaovad o Millised on üksikud elementaarreaktsioonid, nende kiirused, tasakaalud jne.
Ühte katseklaasi valasin maltoosi ja teise arabinoosi lahust. Mõlemasse lisasin umbes 0,1 g tahket fenüülhüdrasiini ja umbes 0,2 g kristallist naatriumatsetaati ning loksutasin kuni tahket ained olid lahustunud. Hoidsin reaktsioonisegu 40 minutit keevas veevannis aeg-ajalt loksutades. Seejärel jahutasin jäävannis. Moodustunud osasoonide kristallide kuju vaatasin mikroskoobis. Tulemus ja järeldus Pärast reagenti lahustuvust segude värvus muutus kollaseks. Pärast segude keemist arabinoosis tekkisid helbed osasoonid, maltoosis seda ei tekkinud. Arabinoosi osasoonid nägid välja mikroskoobis kollase laiguna, milles olid tumedad täpikesed. 1.2.3. Benedict'i test suhkrute määramiseks Reaktsioon Benedict'i reaktiiviga võimaldab eristada taandavaid ja mittetaandavaid suhkruid. Taandavad suhkrud reageerivad tsitraadiga komplekseerunud vaseiooniga. Vaba
Sinise värvi järgi saab leida rakkude koguarvu, kuna värvunud on DNA. Pildilt on näha, et tuumad on täpilised see on põhjustatud DNA ebaühtlasest paiknemisest rakus. Punaselt on värvunud tsütoplasmavõrgustik, näha on värvumata ümarad tuumad. Rakkudest lüsaadi valmistamine BCA töölahuse valmistamine Standardvalguga kalibreerimiskõvera jaoks valmistasime 1000 µl lahust, oma proovi jaoks 440 µl lahust (400 µl + 40 µl varu). Oma lahuse jaoks võtsin 431,4 µl reagenti A ja 8,6 µl reagenti B. Segasin hoolega ja jagasin 100 µl kaupa 96-se plaadi aukudesse. BSA lahjendusterea ettevalmistus 1. Võta 5 epsi, kirjuta peale kontsentratsioonid 2. Pipeteeri igasse 50 µl lüüsipuhvrit 3. Võta 50 µl BSA 2 mg/ml lahust ja lisa esimesse epsi, suspendeeri korralikult. 4. Tõsta sama otsikuga 50 µl lahust järgmisse epsi ja suspendeeri. 5. Korda tegevust, kuni oled jõudnud 0,125 mg/ml epsini. 6
111. BSA töölahuse ettevalmistamine 112. BSA töölahust kuulub 100 μl 96-augulse plaadi ühe augu kohta. Iga proovi peab panema kahte auku (lahjendamata ja 2x lahjendus), seega 4 welli paari peale. Kui meie rühmas oli 7 paari, siis on vaja lahust kokku 4 ∙ 7+6 = 34 welli jaoks. 113. 100 μl ∙ 34 = 3400 μl + 10% = 3740 μl töölahust (palju tegelikkus oli, ma ei mäleta, kuna ise ei teinud sellist töölahust) 114. Segada 50 osa reagenti A ja 1 osa reagenti B kokku. Saadud lahus oli heleroheline. 115. Reaktsiooni kokkusegamine 1. Jagada A+B 100 μl kaupa aukudesse. 2. Pipeteerida esmalt lahjenduste reast kõiki proovi 5 μl, lisaks puhas lüüsilahus. 3. Pipeteerida oma proovi 5 μl (2 tk) ja selle 2x lahjendust 5 μl (2 tk). 4. Raputada plaadid segamiseks. Reaktsiooni tulemusena muutub lahuse värvus lillaks (mida rohkem valku, seda tumedam lilla). 5
teda läbiv vool; polarisatsiooni allikad: massitransport lahusest elektroodi pinnale, adsorptsioon, desorptsioon, kristallisatsioon, vaheproduktide moodustumine, laenguülekanne. Kontsentratsiooniline polarisatsioon- redoksreaktsiooni reagente/produkte ei transpordita lahuse sisemusest elektroodi pinnale küllaldase kiirusega. Pinna lähedal tekib kontsentratsiooni gradient, mis määrab voolutugevuse; selle vältimiseks pannakse teist reagenti liiaga. Kineetiline polarisatsioon- redoksreaktsioon ei ole küllaldase kiirusega soovitud voolutugevuse saamiseks (elektroodile tuleb rakendada ülepinget); tekib reaktsioonidel, kus eralduvad gaasilised produktid. 6. Iseloomustage järgnevaid voltamperomeetria variante: polarograafia, inversioon- voltamperomeetria, differentsiaalvoltamperomeetria. Polarograafia: polarograafias kasutatakse langevat elavhõbedatilkelektroodi
Hapete määramine- jodiid-jodaati sisaldavat lahust lisatakse liiaga, reaktsioonis vabaneb H+ le ekvivalentne hulk I2, mis tiitritakse tiosulfaadi lahusega 1) desinfitseerivates vahendites joodi määramiseks; 2) aldehüüdide konsentratsiooni määramiseks; 3) palavikku alandavad (valuvaigistavad) vahendid; 4) antibiootikumid; 5) askorbiinhappe määramiseks; 6) asendusreaktsioon: tugeva oksüdeerija asendamine. 7) Spetsiifiline. Jodomeetrilist reagenti kasutatakse niiskuse määramisel: Carl-Fischeri reagent (I2 + S2O) püridiinis lahjendatuna veevabas metanoolis (akvameetria). Saab määrata niiskust või vett. 58. Veavõimalusi jodomeetrias. · Joodi lahusega tiitrimisel peab lahus olema neutraalne või happeline, pH<7,6. Leeiselises keskkonnas kulub joodi kõrvalrekstsioonide tõttu rohkem. · Keskkond ei tohi olla liiga tugevalt happeline, sest jodiidioon võib õhuhapniku toimel vabaks joodiks hapenduda.
kaltsiumsilikaadid 3CaO*SiO2. Kui saadus jahvatada ja seejärel segada veega, kõvastub segu kiiresti, sest tekivad kaltsiumhüdraatsilikaadid. 3CaO*SiO2 + H2O = 3CaO*SiO2*H2O. Kuna reagent, vesi, on otse segus, siis toimub kõvastumine kiiremini kui lubja puhul. Lubjamördi kuivamisel hakkab Ca(OH)2 neelama õhust CO2 ja tekib kõva lubjakivi CaCO3 ehk lubi kõvastub. Lubja kõvastumine toimub aeglaselt, sest vajab reagenti CO2, mida õhus kõigest 0,035%. Kui lubjakivi sisaldab aga üle 6% savi, siis saadakse pärast põletamist hüdrauliline lubi. Veega segatuna kõvastub see mitte ainult CaCO3 tekkimise tõttu, vaid savi sialdus põhjustab ka kõvade kaltsiumhüdraatsilikaatide teket, mistõttu hüdrauliline lubi kõvastub palju märjemates tingimustes kui tavaline lubi ning on mõningal määral üleminekuks lubjalt tsemendile. Miks on metallid sepistatavad? Mis on sepistatavus?
-Ad. PTR soojusbilansi muutumise suunda, ("" märgiga ühendi A moolide ühesuunalise reaktsiooni aA + bB cC + dD kiirus poolperioodilisi reaktoreid, mille puhul näiteks üht -reaktorile võib teostada järgmiselt:-1.Iga võib kirjutada kujul:- arvu vähenemise kiirust) Teiste reaktsioonist on võrdeline reageerivate ainete kontsentratsioonide reagenti lisatakse pidevalt reaktoris olevale teisele reaktsioonivõrrandi baasi määramine -(ainele, mille [ ( )]
HCl lahust ning lisasin 15 tilka 5% BaCl2 lahust. Tekkiva sademe intensiivsuse järgi määrasin vastava sulfaatiooni sisalduse juhendis toodud kalibreerimislahuste abil. 1. Kraanivesi 10mg/l 2. Lumesulavesi 10mg/l 3. Akvaariumivesi 10mg/l Sulfaatiooni määramise tulemused [8] 7. Nitratsiooni määramine Määramise käik: mõõtsin süstlaga katseklaasi 5,0ml uuritavat vett ning lisasin 0,1g Greissi reagenti. Asetasin korgi peale ning loksutasin katseklaasi. 10 minuti möödudes määrasin uuritavas lahuses nitritiooni sisalduse kalibreerimislahusega võrreldes. 1. Kraanivesi 0mg/l 2. Lumesulavesi 0mg/l 3. Akvaariumivesi 0mg/l 13 Nitratsiooni määramise tulemused [8] 8. KÜSITLUS Korraldasin küsitluse, et uurida kui paljudel minu tuttavatel on kodus akvaarium ja kui
pulbriline kustutatud lubi. See lahustub vees vähe ning selle ning vee segu nim lubjapiimaks, mida kasutatakse pinnakattena. Lubimört saadakse kustutatud lubja, vee ja liiva segades, mida kasutatakse sideainena kivide sidumiseks ja krohvimiseks. Lubjakivi asemel sobib ka dolomiit(CaCO3*MgCO3), millest saadakse nn hall lubi. Lubjamördi kuivamisel hakkab Ca(OH)2 neelama õhust CO2 ja tekib taas kõva lubjakivi CaCO3 ehk lubi kõvastus. Lubja kõvastumine toimub aeglaselt, sest vaja reagenti CO2, mida õhus kõigest 0,035%. Kui lubjakivi sisaldab aga üle 6% savi, siis saadakse pärast põletamist hüdrauliline lubi. Veega segatuna kõvastub see mitte ainult CaCO3 tekkimise tõttu, vaid savi sialdus põhjustab ka kõvade kaltsiumhüdraatsilikaatide teket, mistõttu hüdrauliline lubi kõvastub palju märjemates tingimustes kui tavaline lubi ning on mõningal määral üleminekuks lubjalt tsemendile.
annaabi.ee 
