Rasvumine, ülesöömine, ülekaalulisuse tekke põhjused, toitumisprobleemid (0)

21. sajandi inimesed elavad selleks et süüa
Kui vanasti nähti paljalt söögi hankimiseks ränka vaeva, siis tänapäeval pole see enam eriliseks probleemiks. Nüüd ei sööda selleks et elada, vaid toimitakse vastupidiselt. Muidugi on ka piirkondi, kus valitsevad suured näljahädad, kuid selle teema jätaksin hetkel oma arutlusest välja.
Kõige mõnusam on selle jutu alustamises, et ma ei tunne ennast puudutatuna. Ääretult valelik oleks hakata mingit rämpstoidu vastast mulli aretama, ise samal ajal läpakaga diivanil lesides, ühes käes hamburger ja teises coca -cola.
Muidugi ei tähenda see seda, et ma pean ennast selles valdkonnas jube targaks ning sean end teistele eeskujuks. Kindlasti mitte, kuid oma toitumist üritan sellegipoolest jälgida, mida paljud paraku silm-nähtavalt ei tee.
Tänapäevased elustiilid avanesid minu ees kõige paremini, kui vaatasin hiljuti Ameerika teleshow „The Biggest Loser“ uusimat hooaega. Ülimalt inspireeriv, südamlik ning kaasatõmbav telesaade , mis näitas, et nii üllatav kui see ka ei tundu, eksisteerivad tõesti inimesed, kes istuvad hommikust õhtuni teleka ees ja mängivad videomänge, samal ajal süües kõike mis ette jääb.
Olen aus, see ei tundu ju sugugi ebameeldiv ega vastik. Kellele ei meeldiks lihtsalt süüa, süüa ja veel kord süüa. Vähemalt mina isiklikult olen küll meeletu magusasõber ja üleüldse kõigesööja. Aga alati ei tohiks endale lubada kõike, mida hing ihkab, ükskõik kui ahvatlev see ka ei tunduks. Arvan, et just-nimelt see ongi tänapäeval suurimaks toitumisprobleemiks – kõik läheb aina maitsvamaks, rämpstoidud muutuvad üha odavamaks kui nö „puhtad toidud“. Raske on kiusatustele vastu panna ning sedasi muututaksegi ülekaalulisteks.
Ometi ei saa me selliselt viidata kõigile, kuna see tohutu õgimine ja rasvumine ei käi sugugi igaühe kohta. Kuid millest tulevad siis erinevused, et üks on tüsedam kui teine?
Kindlasti geneetika . Kuigi me elame väga sarnaselt ning kõiksugu toidud on meile ühtlaadi kättesaadavad, ei kannata sugugi kõik inimesed ülekaalulisuse või rasvumise küüsis. Mõnel inimesel on geneetiliselt suurem risk muutuda ülekaaluliseks, kuna tal on aeglane ainevahetus ning tema organism põletab vähem rasvu.
Ilmselt ei pruugi kõik minuga samal nõul olla, toon näiteks laialdaselt levinud ütluse: „It's not that diabetes , heart disease and obesity runs in your family. It's that no one runs in your family.“ – kindlasti esineb siin tõetera, suur osa kaaluprobleemidest peitub meid ümbritsevates inimestes ning elustiilis.. kuid siiski, olles ka ise tellinud kaks geenitesti (sportlike võimete geneetiline analüüs, kehakaalu ohjeldamise geneetiline test), ei nõustu ma väitega, et geenid ei mõjuta meie kehakaalu.
Minu kehakaalu testi tulemused ei osutunud suureks üllatuseks (nt keskmisest suurem risk muutuda ülekaaluliseks rasva- ja süsivesikute rikka toidu korral, treeningu käigus on rasvade põletamise efektiivsus keskmine ja kaalulangus tagasihoidlik ). Olen juba ammu täheldanud, et peegelpilt ei küündi just unelmate ligi, kuigi mu toitumisharjumused on samased oma saledate sõbrannadega.
Teiseks oluliseks faktoriks on elustiil. Enesele omaseid toitumisharjumusi ning vähest
füüsilist aktiivsust ei saa geneetika taha peita . Kui ikka üks mitmesaja kilone inimene tuleks ja ütleks: „Asi on geenides!“ mõistab iga loll , et nii see tegelikult ei ole (v.a mõnd kaalutõusu tekitava haiguse korral). Meid ümbritsev infoajastu soodustab madalat kehalist aktiivsust – füüsiline töö on asendunud vaimse tööga, enam ei käida jala vaid sõidetakse autoga, meelelahutus ja vaba aja veetmis viisid on muutunud veebipõhiseks. Selle kõige kõrvalt süüaksegi rohkem kui oleks reaalselt tarvis, kuid paraku ei jõua organism seda kõike ära kulutada.
Kolmandaks: Psühholoogilised tegurid.
Vähesed söövad selleks et elada, pigem süüakse kas igavusest või masendusest. On inimesi, kes depressioonis olles keelduvad söömast, aga ka inimesi kes toimivad vastupidiselt. Vahel tundub see mulle mõistmatuna, kuid mine sa tea, võib-olla aitab tõesti söömine vähesel määral enesetunnet parandada, aga kindlasti pole see püsiv abimeetod.
Viimaseks : Füüsilised haigused/põhjused – näiteks hüpotüreoos (organismis aeglustuvad kõigi elundite funktsioonid ja ainevahetus), eespool nimetatud depressioon, stereoidid, antidepressandid jne. Samuti ka lihtsalt nupust nikastunud inimesed: näiteks oli kunagi dokumentaalfilm naistest, kelle põhimõtteks oli „mida paksem seda ilusam“.
Loomulikult on neid põhjuseid veel mitmeid, kuid kokkuvõttes on 21. sajandi liigsöömise põhjuseks sellel sajandil valitsev elustiil ise: vähene liikumine, üha maitsvamaks muutuvad toidud, sooduspakkumised on reeglina rämpstoidud jne (isegi Ameerika kupongisaadetes öeldakse, et kupongide eest saab vaid rämpsu). Sellise elustiili juures ei pruugi isegi headest geenidest kasu olla - rasvumise protsent inimeste seas suureneb pidevalt ja kõigi peal toimivat konkreetset lahendust ei oska ma sellele ette kujutada. Iga inimene peaks end kokku võtma ning unustama tegurid, mis segavad tal keskendumast iseenda tervisele.
Piia Pohlak , 10 klass
6 oktoober 2013
Kasutatud kirjandus:
http://www.kergemaks.ee/public/31279.html