Raivo Tafenau - Siim Aimla Quintet (0)

Retsensioon
Raivo Tafenau - Siim Aimla Quintet
Vaatasin 27. aprillil 2013. aastal ETV arhiivist jazzkontserti. Kontsert ise salvestati 26. aprillil 2011. aastalVene Kultuurikeskuses. Raivo Tafenau ja Siim Aimla (saksofon), Jürmo Eespere (klaver), Virgo Sillamaa ( kitarr ), Mihkel Mälgand (bass) ja Eno Kollom (trummid). Režissöör Krista Maajärv, assistent Indrek Kaljuvee, produtsent Helen Valkna.
Ehkki Raivo Tafenau ja Siim Aimla on erineva käekirja ning mõtteviisiga muusikud , ühendab neid peale suure armastuse džässi ja saksofoni vastu veel see, et nad mõlemad on Elioni suure džässipreemia laureaadid.
Raivo Tafenau (sündinud 20. novembril 1963 Mustlas ) on eesti džäss- saksofonist . Ta on lõpetanud Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli akordioni erialal, kuid pärast seda sai temast saksofonist. Kutselise muusiku karjääri alustas ta 1991. aastal ning 1994. valiti ta Eesti Raadio poolt aasta muusikuks.
Siim Aimla (sündinud 1.novembril 1974) on eesti muusik , koorijuht ja muusikapedagoog. Siima Aimla õppis 1982- 1993 Tallinna Muusikakeskkoolis ja 1993- 1995 Eesti Muusikaakadeemias.
Kõik lood olid jazzi stiilis ning need oli ansambli liikmete enda kirjutatud. Kava oli oma ülesehituselt väga huvitav ning laulud olid väga värvirikkad. Lugudes oli kuulda sellist rütmilisust, kiirust, värvikust ja ka originaalsust. Kontsert mulle väga meeldis kuigi ma väga suur džässisõber just ei ole.
Esituses oli neli laulu milleks olid: Siima Aimla – Soundsystem, Jürmo Eespere – Carne Tremula, Raivo Tafenau – Karu jälg sipelgapesas ja Siim Aimla – Ballaad .
Esinejad mängisid väga hästi kuid kui neid võrrelda mõne muu jazzi liigiga, siis minu arvates on selline jazz kõige huvitavam ja kuulatavam. Vaatasin kontserti esiteks tuntud saksofonisti Raivo Tafenau pärast. Tema mängimisviis on midagi väga erilist ning omapärast. Ta justkui üritab saksofoni mängides endast anda kõik, mida üldse saab anda ning näeb selle jaoks ka vaeva, et hingetõmbest hingetõmbeni meloodilisi noote mängida.
Lauludest kõige elavam ja huvitavam oli Raivo Tafenau enda laul „Karu jälg sipelgapesas“. Laul jäi väga meelde kuna ta oli esiteks väga kiire laul ning viisi poolest paistis teistest natuke rohkem silma.
Mulle väga see kontsert meeldis kuna tutvusin ka minule tundmatu Siim Aimla laulude kui ka saksofoni mängimisega. Meeldisid väga ka nö tagaplaanil mängivad pillimehed, kes oskasid esile tuua neid õigeid kohti laulus , mis tegi esituse väga ladusaks ja huvitavaks.