Rahvusvahelised suhted pärast Teist maailmasõda (0)

Rahvusvahelised suhted
pärast Teist maailmasõda
Maailma poliitiline kaart. Külm
sõda
Muutused Euroopa poliitilisel kaardil pärast II ms.
Euroopa enne II ms. Euroopa pärast II ms.
Muutused Euroopa poliitilisel kaardil pärast II ms.
Pariisi rahukonverents 1946- 1947.a. veebruaris. Kirjutati alla
rahulepingud Itaalia, Ungari, Rumeenia, Bulgaariaga ja Soomega.
Pariisi rahulepingud (1947)
Soome ­ loovutas NSV Liidule Karjala, Petsamo
Itaalia - kolooniad ja Trieste* (ÜRO ülemkomissarile alluv
vabaterritoorium. 1954 jagatud Itaalia ja Jugoslaavia vahel).
Rumeenia ­ Bessaraabia ja Bukoviina
Tsehhoslovakkia ­ Ruteenia
Bulgaaria ­ 1941.a. piirid
Teise maailmasõja tagajärjel Balti riigid: Eesti, Läti, Leedu läksid taas
NSV Liidu koosseisu
Saksamaa lõhenes. Saksamaad idaalad okupeeris NSV Liit.
NSV Liidu mõjusfääri läksid: Tsehhoslovakkia, Poola, Ungari,
Jugoslaavia, Albaania.
Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks
Teine tase
Kolmas tase
Neljas tase
Viies tase
Külm sõda. Külma sõja puhkemine
Külmaks sõjaks nimetatakse poliitilist, ideoloogilist ja majanduslikku
vastasseisu kommunistliku idabloki ning lääneriikide vahel aastail
1946/1948 - 1991.
1946.a. algul pidas Stalin Moskvas kõne, milles ta rõhutas sõdade
paratamatust kaasaegses maailmas.
Külma sõja alguseks on peetud (eelkõige sotsialistlikes riikides)
Churchilli kõnet 1946.a. märtsis USA linnas Fultonis, milles ta
hoiatas kasvava Nõukogude ekspansionismi eest ning kutsus
ameeriklasi ja inglasi osutama vastupanu kommunismi pealetungile.
Tema kõnes kõlas esmakordselt mõiste raudne eesriie, millega hakati
iseloomustama NSV Liidu eraldumist muust maailmast, suletust ja
vaenulikkust lääneriikide suhtes.
Külma sõja alguseks peetakse üldiselt aga Berliini kriisi 1948-49,
lõpuks aga Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1991.
Külmas sõjas oli suur osa võidurelvastumisel, propagandal,
salateenistustel ja majandussanktsioonidel.
Külma sõja peamiseks tulemuseks oli kommunistliku süsteemi
kokkuvarisemine.
Külm sõda. Külma sõja põhivormid
Külma sõja põhivormideks olid:
1) võidurelvastumine, mis puudutas nii tuuma- kui ka tavarelvastust;
loodi sõjalis-poliitilisi liite: Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon e.
NATO (1949) ja VLO Varssavi Lepingu Organisatsioon (1955).
2) ideoloogiline võitlus ­ NSV Liit üritas tõestada kommunismi
õpetuse ainuõigust maailmas ja püüdis seda igati levitada. Lääneriigid
aga kaitsesid demokraatia ja vabaturuühiskonna väärtusi. Ideoloogiline
võitlus puudutas erinevaid valdkondi: kirjandust, massiteabevahendeid,
teadust.
3) võitlus mõjusfääride laiendamise pärast maailmas;
4) majanduslik võitlus;
5) diplomaatiline võitlus;
6) salateenistuste tegevus ­ NSV Liidul Riikliku Julgeoleku Komitee
e. KGB
USA-l Luure Keskagentuur CIA
ÜRO loomine
26. juunil 1945.a. San Franciscos toimunud konverentsil võeti vastu otsus
luuaÜhinenud
Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) ja kinnitati selle põhikiri, mis jõustus 24. okt 1945.
ÜRO-sse kuulusid selle asutamise alguses 51 liikmesriiki, kes moodustasid ÜRO
Peaassamblee ­ ÜRO tähtsaim juhtorgan. Otsuste vastuvõtmine toimus hääletamise
teel.
ÜRO tähtsaimaks otsustusorganiks sai 5 alalisest liikmest koosnev
Julgeolekunõukogu, kuhu kuulusid: USA, NSV Liit; Suurbritannia, Prantsusmaa ja
Hiina. Iga Julgeolekunõukogu osapool omas vetoõigust, mis tähendas, et sellisel juhul
ei jõustunud vastav otsus, mis teiste Julgeolekunõukogu liikmete poolt tehti. Vajalik oli
kõigi liikmete nõusolek.
Trumani doktriin.
1947.a. märtsis esinedes USA Kongressi ees
palus
president Truman 400 miljonit dollarit Kreeka ja
Türgi toetamiseks.
Oma kõnes lausus Truman, et Ameerika
Ühendriigid peavad abistama rahvaid, kes
osutavad vastupanu orjastamise katsetele,
mida
üritatakse teostada küll relvastatud vähemuse
kätega, küll välissurve avaldamise teel. Selle all peeti silmas
kommunistide võimuhaaramiskatseid.
Seda kõnet loetakse Trumani doktriini e. kommunismi pidurdamise
poliitika käivitamishetkeks.
Euroopa taastamise programm ­ Marshalli plaan
e juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks
"Kui tõele näkku vaadata, siis on Euroopa järgmise
ne tase kolme-nelja aasta toidu ja muude hädatarvilike
Kolmas tase kaupade (mis tulevad peamiselt Ameerikast)
Neljas tase vajadus tema praegusest maksevõimest nii palju
Viies tase suurem, et talle tuleb anda märkimisväärset
lisaabi. Muidu ootab Euroopat väga suur
majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline allakäik."
(Väljavõte USA välisministri George C. Marshalli sõnavõtust Harvardi Ülikoolis 5. juunil
1947)
1947.a. kuulutas USA riigisekretär George Marshall välja ulatusliku
abiandmisplaani ­ Euroopa Taastamise Programmi sõjas
kannatada saanud Euroopa riikidele.
Sellega loodeti aidata kaasa Euroopa majanduslikule
ülesehitamisele ning nõrgestada kommunistlikku mõju.
Programm kestis neli aastat 1948-1952 ning selle aja jooksul anti
majanduslikku ja tehnilist abi kokku umbes 13 miljardi USA dollari
väärtuses.
1948. aastal asutati Pariisis plaani elluviimiseks Euroopa
Majanduskoostöö Organisatsioon (OEEC).
Abist keeldusid NSV Liit, kommunistlikud Ida-Euroopa riigid ja Soome.
Berliini blokaad 1948-1949
Berliini blokaadi ajendiks oli Saksamaa kolmes läänepoolses USA, Prantsusmaa
ja Suurbritannia tsoonides läbi viidud rahareform. Seal kasutusele võetud vääring
kehtestati ka lääneliitlaste kontrolli all olevas Lääne-Berliinis. See allutas pool
linna majanduslikult Saksamaa lääneosale ja NSVL ei saanud seda linnaosa
siduda majanduslikult enda piirkonnaga. Vastuseks sulges NSVL kõik Lääne-
Berliini Saksamaa läänetsoonidega ühendavad maismaa- ja raudteed.
USA ja Inglismaa olid sunnitud oma vägesid ja Lääne-Berliini 2 miljonit elanikku
varustama eluks vajalike kaupadega õhusilla kaudu.
Berliini blokaad algas 24. juunil 1948 ja kestis 324 päeva kuni 12. mai 1949
Berliini kriisiga seonduvat on nimetatud eelkõige lääneriikides külma sõja
alguseks.
Blokaadi tulemusel saavutas NSV Liit olukorra, et Lääne-Berliini ei arvatud
loodava Saksamaa Liitvabariigi koosseisu, vaid jäi iseseisvaks haldusüksuseks.
Blokaad tekitas Saksamaa lõpliku lõhenemise: kolmes läänetsoonis kuulutati välja
Saksa LV, idatsoonides Saksa DV.
NATO ja VLO loomine. VMN
1949.a. loodi Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon ­ NATO, kuhu kuulusid 12
asutajariiki: Belgia, Holland, Island, Itaalia, Luksemburg, Norra, Portugal,
Prantsusmaa, Suurbritannia, Taani, USA ja Kanada. 1952 astusid liikmeks Kreeka
ja Türgi. 1955 sai NATO liikmeks ka Saksamaa Liitvabariik.
NATO eesmärgiks sai kollektiivse kaitse, poliitika ja majandusliku koostööga säilitada
demokraatia vabadus.
NATO kõrgeim organ on Põhja-Atlandi Nõukogu mille esimees ja organisatsiooni
poliitiline juht on NATO peasekretär, kes koordineerib liikmesriikide tegevust, on
organisatsiooni peamine kõneisik ning juhib NATO sekretariaadi tööd.
Moskva juhtimisel loodi vastukaaluks sotsialistlike riikide militaarne blokk ­ Varssavi
lepingu Organisatsioon (VLO), asutatud 1955 vastuabinõuna Pariisi lepingutele.
Eesmärgiks abi relvastatud kallaletungide korral Euroopas, poliitiline koostöö. VLO
organiteks olid poliitiline konsultatiivkomitee, sekretariaat, ühendatud ülemjuhatus
Moskvas. VLO-sse kuulusid peale NSVL-i Poola, Ungari, Rumeenia, Saksa
Demokraatlik Vabariik, Tsehhoslovakkia.
1949.a. loodi Vastastikuse majandusabi Nõukogu VMN, millesse lülitusid NSV Liit,
Poola, Ungari, Tsehhoslovakkia, Rumeenia, Bulgaaria, hiljem Saksa DV ja Albaania. VMN-i
vahendusel lootsid nimetatud riigid soodsat majandusintegratsiooni, kuid ühtset terviklikku
majandussüsteemi ei tekkinud.
Euroopa integratsioon pärast II ms.
Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseksEuroopa Söe- ja Teraseühendus (
Teine tase inglise keeles European Coal and
Kolmas tase Steel Community (ECSC)) oli
Neljas tase riikidevaheline
Viies tase majandusorganisatsioon, mis
eksisteeris iseseisvana aastatel
1952­1967. 1967­2002 oli ta üks
Euroopa Ühenduse ja hiljem
Euroopa Liidu allorganeid.
Ühendus tekkis prantsuse
majandustegelase ja poliitiku Jean
Monnet initsiatiivil, kes esitas terase-
ja söetööstuste koostöö mõtte 1950.
aastal toonasele välisministrile
Robert Schumanile. Peagi võeti see
idee omaks ka Prantsusmaa
naaberriikides ning 1952. aastal
loodigi 6st riigist (Prantsusmaa,
Lääne-Saksamaa, Itaalia, Belgia,
Holland ja Luksemburg) koosnev
organisatsioon. Selle baasilt algas
võidurelvastumine
Külma sõja algul kuulus NSV Liidule ülekaal
tavarelvastuses, kuid Ühendriikidel oli ainsana käsutuses
tuumapomm.
1949.a. katsetas ka NSV Liit tuumapommi
1952.a. katsetasid Ühendriigid vesiniku ehk
termotuumapommi, 1953.a. tegi sama NSV Liit.
1950. aastatel hakati tootma ka kontinentidevahelisi rakette