Eesti NSV muusika 1950. aastate keskel jõudis muusikaelu uue värske hinguseni. Ilmus uus heliloojatepõlvkond, kes suutis tolle aja maailmas valitsevad muusikavoolud ühendada rahvuslikkusega Ester Mägi (s. 1922, peenekoeliste kammerteoste autor), Veljo Tormis (s. 1930, koorisümfooniate looja), Eino Tamberg (s. 1930, sümfoonilise ja ooperimuusika autor), Jaan Rääts (s. 1932, instrumentaalmuusika looja), Arvo Pärt (s. 1935), Kuldar Sink (1942–1995, vokaal- ja instrumentaalteoste autor) – need heliloojad määravad eesti muusika nägu järgmistel kümnenditel. Samadelt lähtepositsioonidelt alustanutena on nad kõik
moodsate vooludeni (polütonaalsus!). Eesti heliloomingule jääbki omaseks justkui kõigi ajastute eksisteerimine ühes ajahetkes: rahvusromantilist muusikat kirjutatakse veel 1960. aastatel, kõrvuti dodekafoonia, aleatoorika ja teiste tollaste vooludega. 1919 asutatakse kõrgemad muusikakoolid Tallinnas ja Tartus ning siit alates saab rääkida ka heliloojate koolkondadest: Tartus Heino Elleri omast, mis on orienteeritud sümfoonilisele muusikale ja selle seosele rahvuslikkusega ning Tallinna koolkonnast, mille eesotsas on prof Artur Kapp, see tugineb klassikalisele mõttemaailmale, koolkonnas annavad tooni kooriheliloojad. 1930. aastatel sai oluliseks helilooja oma nägu, omapärane muusikaline mõtlemine. Eriti selgelt kajastub see 1930. aastatel eesti heliloomingusse tulnutel, eesti suurimal sümfonistil (10 sümfooniat ja 2 ooperit!) Eduard Tubinal (1905-1982) ja isepäiselt valuliku maailmatunnetusega Eduard Ojal (1905-1950). 1944
Kes on rahvas? Folkloristika kui teadus hakkas tekkima 19. sajandil. ,,Folkloori uurimine oli väga tihedalt seotud romantismi ja rahvuslikkusega ning selle algatasid ärksad inimesed, kes tundsid nostalgiat mineviku järele ja vajadust jäädvustada rahvusliku teadvuse või identiteedi olemasolu." 19. sajandil arvati, et rahvas on kirjaoskamatud talupojad, kes elavad maal. 19. sajandil puudus sõnal rahvas sõltumatu tähendus. ,,Rahvast määratleti vastandina mõnele teisele elanikkonna rühmale. Rahvast mõisteti kui inimeste hulka, kes moodustasid alamkihi.
Sõjajärgse perioodi muusikaelu Eestis on kantud repressioonidest, mis jõudsid haripunkti kevadel 1950, mil arreteeriti heliloojad ja koorijuhid (pidid olema üldjuhtideks 1950. a laulupeol) Tuudur Vettik, Riho Päts ja Alfred Karindi. Põlu alla (süüdistusega "kodanlik natsionalist") sattusid ka Heino Eller, Artur Lemba jpt. 1950. aastate keskel ilmus heliloojate uus põlvkond, kes suutis tolle aja maailmas valitsevad muusikavoolud ühendada rahvuslikkusega. Ester Mägi (*1922, peenekoeliste kammerteoste autor), Veljo Tormis (*1930, koorisümfooniate looja), Eino Tamberg (*1930, sümfoonilise ja ooperimuusika autor), Jaan Rääts (*1932, instrumentaalmuusika looja), Arvo Pärt (*1935) ja Kuldar Sink (1942-1995, nii vokaal- kui ka instrumentaalteoste autor) määravad eesti muusika näo järgmistel kümnenditel ning suuresti tänagi. Arvo Pärt, kes emigreerus 1980 Läände, on muutunud muusikamaailmas Eestimaa sümboliks. 1970
Seetõttu levib kiirelt ja paljude inimeste seas 10. Missugustest allikatest leidub varaseid üleskirjutisis eesti või mõne teise rahva folkloori kohta? 11.saj Keskaja kroonikad, nt vene leetopissid 12.saj Saxo Grammaticuse ''Gesta Danorum'' 13.saj Läti Hendriku ''Liivimaa kroonika'' 11. Missuguste suundumistega Euroopa mõtteloos on seotud huvi tekkimine folkloori vastu 18.-19. sajandil? Folkloori uurimine on tihedalt seotud romantismi ja rahvuslikkusega. Folkloori uurimisega tegid algust inimesed, kes tundsid vajadust rahvusliku identiteedi olemasolu jäädvustada. 12. Missugused olid J. G. von Herderi olulisemad folkloori alased ideed? Erinevate maade rahvaste rahvalaulude kogumine (Sai neid Hupelilt kes sai pastoritelt). 13. Nimeta L. Lukase artikli põhjal vähemalt kolme eesti rahvaluule süzeed ja/või motiivi, mis jõudsid 19. sajandi baltisaksa luulesse.
20.sajandi alguses - Postimehe kõrvale tekkisid uued suunad, mis lõid dialoogi ja mitmekesisust. Nt sotsiaaldemokraadid, kes Postimehe tiivaga läksid raksu, sest pidasid neid liiga tagurlikeks ning vanamoodsateks, tähtsustasid tööstuse ja tööjõu küsimust ühiskonnas (nt M.Martna, Ed. Vilde). Tõstatati teemasid, mis on õigus, kes on kodanik, demokraatia ümber keerlevad küsimused s.t. sel hetkel oli vastasseisu / dialoogi teke kasulik! Natsionaalsotsialistid – ühes rahvuslikkusega peab käima vendlus ja võrdsus. Selles arvamuste paljuses ja diskussioonide ajas kasvab välja ka Noor-Eesti ( I ) 1905 . II 1907 1901 päevaleht „Teataja“ Tlnas K.Päts . Postimees oli aateline, uskus, et enne kui üldse kuskile liikuda, on vaja aateid, põhimõtteid, millesse uskuda ning siis tuleb majanduslik kindlustatus, mis seda üldse toetab. Pätsi Teataja oli vastupidisel arusaamal, nad uskusid, et eelkõige on vaja majanduslikku
iseloomulikku] isekvalitatiivset omapära. ... Isegi väga kauged kultuurid ... on muusika vahendusel võimelised vastastikku teineteist mõistma; "Kuid ühtaegu leidub muusikas sama palju rahvuslikke elemente nagu kodanlikus ühiskonnas tervikuna muusika ja tema organisatoorsete vormide ajalugu on üldjuhul kulgenud teatud rahvuse raamides. ... Hoolimata oma univer- saalsest iseloomust ... on muusikal olemas rahvuslik spet- siifika. muusika üldinimlik ise- loom on läbi põimunud rahvuslikkusega. "Muusikal puudub aines, teda on või- matu üheselt seostada välismaailma mis tahes ilmingutega, kuid ikkagi on muusikal kui sellisel vägagi olemas kindlalt määratletav sisu, muusika on liigendatav ja selle tagajärjel omandab ta taas ühismõõdulisuse välismaailmaga, ühiskondliku reaalsusega, olgugi et väga kaudset teed pidi. Muusika on küll keel, kuid niisugune keel, mis ei koosne mõistetest.
Siiski on muusikal olemas rahvuslik spetsiifika. Weber oli Prantsusmaal populaarne rahvusliku-saksapärastele elementidele. Debussyt saab adekvaatselt tajuda vaid juhul, kui kuulaja tunnetab selle prantsuspärasust, mis annab oma värvingu muusikalisele intonatsioonile, nii nagu itaaliapärasus jätab jälje ooperile. Adornot näib kõige rohkem huvitavat saksa ja itaalia muusika vahekord teineteisega. Kuivõrd tihedalt muusika üldinimlik iseloom on läbi põimunud rahvuslikkusega, sellest annab tunnustust Viini klassikute koolkonna, eelkõige Mozarti looming-saksa ja itaaliapärasuse kokkusulamine. Dirigent ja orkester-valitseja ja valitsetavate vahekord muusikateose ettekandmisel. Dirigendi riietus sümboliseerib võimu. Nagu mujalgi ühiskonnas, on sotsiaalse hierarhia tekkimine ka muusika kollektiivsel esitamisel vältimatu. Võimul on teatavasti omadus selle kandjat rikkuda
Loodi ka 6 numbrit ajakirja ,, Noor-Eesti" Noor eesti koku kutsuja: G Suits ja teljeks oli Helsingi Tartu. Noor eesti all liikusid : Suits, Tuglas, Aavik, B. Linde, Grpnthal-Ridala, Aino Kallas, Tammsaare. ( kunstnikud: N.Triik, K. Raud, K. Mägi) Põhimõte: 1. protest balti mentaliteedi vastu, taheti jõuda Euroopasse v.a Saksamaale 2. Tõstetakse esile indiviid ja tema mõttemaailm rahvas rivistub kirjaniku järgi, mitte vastupidi (Nietzsche lugemine) 3. on opositsioonis rahvuslikkusega eemale matsist ja tema jumalast - tuglas 4. järgiti puhta kunsti ideaali 5. Vormikultus sisu korval tähtis vorm . 6. alahinnati kunsti ideelisust idee on surelik kuid stiil ei vanane Jaan oks 7. tuntakse ära Juhan Liivi ja Petersoni talent 8. Luuakse asjatundlikkku kirjanduskriitikat - kirjuattakse retsensione 9. levib uusromantis kirjandusvooluna 10.oluline oli keeleuuendus. Esimene maailmasõda tuli ja toimus kainenemine, tekib masendus ja ängi tunne- noor eesti
polnud enam see, millega nemad olid harjunud ideaalid vs pragmaatiline tegevus seadusloome näol. Taasiseseisvumise järel avati palju panku, kõrgkoole, ajalehti uued olud lubasid inimestel oma aktiivsust mitmekesisemalt väljendada. Kultuur jääb selle foonil veidi tagaplaanile, on üks valdkond teiste valdkondade kõrval. 90ndate kirjandus pole enam poliitika. Poeedid asendatakse poliitikutega. 2. Kaks arusaama kirjandusest: etnosümbolism ja etnofuturism. Mõlemad suhestuvad rahvuslikkusega, esindavad erinevaid ideid rahvusest. Etnosümbolismi 1970.1980. aastate üks põhivoole, selgeima kuju sai luules (ka laul, romaan). Etnosümbolistlikul luulel oli mnemotehniline ja mobiliseeriv funktsioon, tema keskmeks oli etnilise identiteedi jaatus. Selle puhul räägitakse rahvusest totalitaarses riigis, oli tabu. Tähendas poliitikat. Tuli rääkida varjatult, ümber nurga, sümboleid kasutades. Iga sümbol saab sügavama tähenduse, kõik tuleb ümber mõtestada
Rohkem hakkavad omineerima väikesed identiteedid ja identiteediotsingud. Ta on öelnud, et ta polegi eesti kirjanik vaid Võru ja poolakirjanik. Väga markantne keele ja muude valikute ilming on tema blogi (jaankaplinski.blogspot.com). Oma blogis ta reeglina eesti keeles midagi ei kirjuta – soome, vene, inglise, võru keeles, aga eesti keeles midagi. Vastandumised hakkavad silma ka mitmel moel – äärmuslikult rõhutatud rahvuslikkusega kaasa ei lähe. On räägitud ka sellisest kahe suure Tartu kirjanik mõttelisest opositsioonist – rahvuslikkuse ja rahvusliku traditsiooni kajastaja Hando Runnel ja teiselt kosmopoliitsem Jaan Kaplinski. Kui 90ndate keskpaigas tundus võimatu, et Hando Runnel Jaan Kaplinski raamatuid kirjastaks, siis nüüd on ta seda küll teinud. IV loeng Hando Runnel 1965 Maa lapsed 1970 Avalikud laulud 1972 Lauluraamat eh Mõõganeeljaja ehk Kurbade kaitseks
16. saj I poolel ainult eeldused. Palju tuleb ka keskajast põhiliselt ühevaatuseline kirikuga seotud temaatikaga. Uusaegse teatri rajamine on ebalev. Ei teata mitu vaatust peab olema. Antiiki tunti, aga tajuti ka seda, et uusaeg ei saa piirduda selle matkimisega, vaid on uued ja erilised inimesed, kes vajavad midagi uut. Lope de Vega ja Shakespeare on kaasaegsed. Tuleb hiliskeskajast ka rahvuslik tasand. Uus kvaliteet ja hüpe saab alguse taas kokkupuutest rahvuslikkusega keele ja loodusega. Saab tõukesk vormidele mida hakati kasutama erinesid antiigist ja veel enam hiliskeskajast. Ajas rööbiti kaks täiesti erinevat teatritraditsiooni niisiis. (?) Hisp ja Inglise teater sarnased ka väliselt. ,,Komoodiate tegemise uus kunst" 1609 De Vega teatriteoreetiline teos Hispaanias, sellist teooriat Inglismaal aga ei olnud. Siiski olid jooned samad, neist lihtsalt ei räägitud. Vega soovitas loobuda kolme ühtsuse põhimõttest, jäi aga tegevusühtsus
luuletajad). Eestisse jõuab sümbolism 20 saj. alguses eelkõige läbi rühmituse "Noor Eesti". Suits, Tuglas, Semper, Enno. Kunst: tekib 80 ndatel aastatel, vastukaaluks ametlikule kunstipoliitikale ( palju ettekirjutusi). Olulised teemad: saatus, armastus, surm. Palju nägemusi ja fantaasiat. Klinger, Mund, Galleen Kallela ( illustreeris Kalevala). Põhjamaades sümbolism tihedalt rahvuslikkusega seotud. Impressionism: tuleb prantsuskeelsest sõnast impressioon, mis tähendab hetkemuljet. Püütakse seda edasi andma. See on subjektiivne suund. Tekkis 1860 aastal Prantsusmaal. Kunstis oluline looduse kujutamine (palju värvivarjundeid). Need maalid on erksad ja säravad, kui ka ähmased, nagu paistaks kõik läbi uduloori. Meeleolu päikeseline, erk. 1874 aastal toimus Pariisis I näitus selle suuna esindajatele. Kunstnik Monet pani oma maalile nime : "Impressioon tõusev päike"
annaabi.ee 
