PAGULASKIRJANDUS 1944 lahkumine Eestist: Rootsi (u 22000) Kanada (u 17000) USA (u 13000) Austraalia (u 6000) Saksamaa (u 3000) kultuurilised keskused: Stockholm, Lund, Toronto eestikeelne kirjandus eesti kirjastuste raamatute postimüügisüsteem Eesti koolid, seltsid, laulukoorid Paguluse organiseerumise kolm tasandit (R.Raag) kohalik (eesti seltsid) ülemaaline/riiklik (Eesti Rahvusnõukogu, Eesti Rahvusfond, Eesti Komitee Rootsis, Rootsi Eestlaste Esindus, Eesti Kultuuri Koondis Rootsis, Eesti Rahvuskomitee USAs) ülemaailmne tasand: ESTO-d (1972 Torontos, 1976 Baltimore'is, 1980 Stockholmis, 1984 Torontos, 1988 Melborne'is, 2000 Torontos) Välismaine Eesti Kirjanike Liit 1945 Kirjastused: "Orto", Eesti Kirjanike Kooperatiiv jt (1944-1989 ilmus eksiilis 2600 eestikeelset raamatut, neist 750 ilukirjanduslikku teost)
Töökoha · Töötas Inglismaal tekstiilivabrikus Elukohad · Venemaa (19121914) · Eesti (19141945) · Saksamaa (19451948) · Inglismaa (1948 1961) · Lahkus lõplikult Eestist aastal 1945 ja sõitis Saksamaale. Ühiskondlik/rahvuslik tegevus · Ajaleht "Eesti Hääl" (Inglismaa).Oli toimetuskolleegiumi liige; kaastööline · E.E.L.K. PõhjaInglismaa Kogudus.Liige · Eesti Rahvusfond (Inglismaa).Oli juhatuse liige · Inglismaa Eestlaste Ühing (I. E. Ü.).Juhatuse abimees · Inglismaa Eestlaste Ühing (I. E. Ü.). Leedsi osakond.Esimees · Korp! Sakala.Liige Tunnustused · Sai Rüütliristi 25.26. märtsil Auvere lahingus 45. rügemendi juhtimise eest. · Hiljem sai I klassi. · Ning 1943 aastal sai ta II klassi Raudristi,et tema pataljon osales ainsa eestlastest väeosana Stalingradi lahingus välisrindel.
Enamik pagulastest oli koondunud Rootsi ja teistesse Lääne- Euroopa riikidesse kus nad paigutati ümberasujate laagritesse. Repatrieerus(pöördus tagasi kodumaale) 1946. aasta kevadeks ligikaudu 15000 eestlast, lääneriikidesse jõi umbes 75000. Väliseestluse olulisemateks keskusteks olid Toronto, New York, Stockholm. Välis- Eesti ühiskonna poliitiline tegevus tugines mitmesugustele pagulasorganisatsioonidele(Eesti Komitee, Eesti Rahvusfond). Moodustati Eesti Rahvusnõukogu. Pagulasühiskonna sisepoliitilise elu tähtsaks koostisosaks olid Välis-Eesti ajalehed. 1972. toimusid esimesed ülemaailmsed eestlaste päevad Torontos. Mitmes riigis on ka Eesti Maja. Olulised olid isiklikud kontaktid, kultuurikontaktid ja teaduslikud kontaktid .
Väliseestluse olulisemaks keskuseks olid Toronto, New Y ja Stock. Välis-Eesti ühiskonna poliitiline tugevus tugines mitmesugustele pagulasorg. 1 osa moodustas sellest välisvõitlus, mille eesmärk oli pagulaste asukohamaade üldsuse ja poliitikute inform. olukorrast okupeeritud Eesti ja lään- riik avaliku arvamuse mõjut. Nende eesmärkide nimel koostati märgukirju ja saadeti laiale, peale selle veel igal pool üritati tutvustada seda ja korraldati meeleavaldusi. 1946. a loodi Eesti Rahvusfond(ühiste välispoliitiliste aktsioonide rahastamiseks). Rootsis loodi esimesed pagulasorg.: E Komitee, E Rahvusfond. Ja siis moodustati E poliitiliste erakondade koostööorg. E Rahvusnõukogu. Selle toetajaskond moodustas 1954 a pagulus- ehk eksiilvalitsus, mille juhiks sai August Rei. siis tuli Tõnis Kink ja siis Heinrich Mark. Seda eksiilvalitsust ei tunnustanud New Y. asuv *E Vab. Peakonsulaat-teine oluline Eesti riikluse kandja välismaal
Enamik pagulastest olid Rootsis ja teistes Lääne-Euroopa riikides, kus nad paigutati ümberasujate laagritesse. Paljud pidid repatrieeruma, kuna NL palus teistel riikidel nad välja anda. Läände jäi ligikaudu 75 000 eestlast. Olulisimad keskused olid Toronto, New York ja Stockholm. Pagulaskonna tegevussuunad Välis-Eesti ühiskonna poliitiline tegevus tugines mitmesugustele pagulasorganisatsioonidele. Rootsis loodi Eesti Komitee, Eesti Rahvusfond ja Eesti Rahvusnõukogu, mille toetajaskond moodustas eksiilvalitsuse, mille etteotsas sai August Rei. USA-s olnud Eesti Vabariigi Peakonsulaat ei tunnistanud Eesti Rahvusnõukogu. Pagulaste sisemine poliitiline organiseerumine tõi kaasa enamiku endiste Eesti erakondade taastamise, juurde loodi ka uusi poliitilisi ühendusi. Oli kaks leeri: need, kes pooldasid väga selget rahvusühtsust, ja need, kes vajasid poliitilist mitmekesisust paguluses
ülevaated jne. ametlikult keelatud kirjanduse ja omaalgatuslike kirjatööde paljundamine Välis-Eesti ühiskonna poliitiline tegevus tugines mitmesugustele ja levitamine. Balti apell nõuti MR pakti lisaprotokolli avalikustamist ja kehtetuks pagulasorganisatsioonidele. Rootsis loodi Eesti Komitee, Eesti Rahvusfond ja Eesti tunnistamist koos kõigi tagajärgedega. Selle koostasid eesti, Läti Leedu vabadusvõitlejad. Rahvusnõukogu, mille toetajaskond moodustas eksiilvalitsuse, mille etteotsas sai August 1983 Euroopa parlament võtab vastu otsuse Balti riikide iseseisvumiseks. Rei. USA-s olnud Eesti Vabariigi Peakonsulaat ei tunnistanud Eesti Rahvusnõukogu. 43
Pagulaskonna tegevussuunad Välis-Eesti poliitiline tegevus tugines mitmesugustel pagulasorganisatsioonidele. Ühe osa sellest moodustus nn välisvõitlus, mille peamine eesmärk oli pagulaste asukohamaade üldsuse ja poliitikute informeerimine olukorrast okupeeritud Eestis ning lääneriikide avaliku arvamuse mõjutamine. Korraldati poliitilisi meeleavaldusi ja osaleti teistel üritustel, kus oli võimalik oma eesmärke ja taotlusi tutvustada. Nende rahastamiseks loodi 1946. aastal Eesti Rahvusfond. Tähtsaks pagulaste poliitiliseks keskuseks sai esialgu Rootsi, kuhu jäid enamik Eesti Vabariigi ajal olnud tipp-poliitikuid. Loodi mitmeid pagulasorganisatsioone: Eesti Komitee(1944), Eesti Rahvusfond, Eesti Rahvusnõukogu, eksiilvalitsus eesotsas August Rei, peale teda Tõnis Kint ja tema järglasena Heinrich Mark. Kahjuks ei tunnustanud seda eksiilvalitsust New Yorgis asuv Eesti Vabariigi Peakonsulaat kui teine oluline Eesti riikluse kandja välismaal
Hrustsovi ja A. 11 Kossõgini külastuse puhul. Üks olulisemaid üritusi BK tegevuses oli näitus "Därför flydde vi" komplekteerimine (avati 1960 Stockholmis, jätkus rändnäitusena mitmel pool Rootsis ja Taanis, esimesel aastal üle 23 000 külastaja, kokku ca 40 000). BK on ühendust pidanud paljude antikommunistlike ja muude organisatsioonidega Euroopas, Ameerikas ja Aasias. Ta on kasutanud juhuseid osa võtta aktsioonidest oma esindajate kaudu globaalses ulatuses. Eesti Rahvusfond (ERF) on massiorganisatsioon suure liikmete arvu ja paljude osakondadega üle kogu maa laiali. ERF algatati 1946. a BHF-i poolt 179 eestlase poolt allakirjutatud dokumendiga. See haaras kõiki võimalikke, ka poliitiliselt vastasjalal seisvaid ringkondi. Eesmärgiks oli aktiveerida pagulaskonda ühiste eesmärkide saavutamiseks poliitilisel alal ja peamiselt muretseda majanduslikku alust tegevuseks. (Kangro, Lk 80 - 85)
sulgemise maksu. Kohalike omavalitsuste olulisemad kuluallikad on haridus (õpetajate ja lasteaiatöötajate palgad), kommunaalmajandus (hoonete ja teede remont ning uute hoonete ehitus), kultuur (kultuurimajad, raamatukogud), sport (spordikoolid, staadionid), sotsiaalhoolekanne (toetused, hoolekandeasutused), üldvalitsemine jne. Esimesena teostus rahvuste kultuurautonoomia idee hoopis 1925. aastal Eestis. 1927. aastal kinkis Palestiinas asunud juudi rahvusfond Eesti Vabariigile erilise aukirja selle eest, et ta andis 1925. aastal esimese riigina juutidele nn rahvuskultuurilise autonoomia. Mitteterritoriaalseteks omavalitsusteks on ka kutseesindused (näit kaubandustööstuskojad), mille eelkäijad olid gildid ja tsunftid. Praegu on Eestis terve rida erinevaid kodasid (kaubandustööstuskoda, notarite koda, arstide koda jt).
aasta oktoobris otsustas Rootsi Riigipäev välja anda 167 baltimaalast. Vabatahtlikult või sunniviisiliselt suundus kodumaale tagasi e. repatrieerus umbes 15 000 eestlast. Lääneriikidesse jäi lõppkokkuvõttes ligikaudu 75 000 eestlast, kes olid peamiselt Rootsis või Saksamaal. Väliseestluse olulisemateks keskusteks olid muutunud Toronto, New York ja Stockholm. Välis-eesti ühiskonna poliitiline tegevus tugines mitmesugustele pagulasorganisatsioonidele. 1946. aastal loodi eesti Rahvusfond, millega koguti raha välispoliitiliste aktsioonide elluviimiseks. Pagulaste poliitilise elu keskus oli Rootsis. Moodustati Eesti poliitiliste erakondade koostööorganina eesti Rahvusnõukogu. Selle organisatsiooni toetajaskond moodustas 1954. aastal pagulus- ehk eksiilvalitsuse, mille etteotsa sai August Rei. Peale A. Rei surma sai peaministrike Tõnis Kint ja 1990. aastal tema järglasena Heinrich Mark. Paraku ei tunnustanud seda eksiilvalitsust New Yorgis asuv eesti Vabariigi Peakonsulaat
Esimesed korraldati 1972. aastal Torontos, pagulaseestlaste ühiseid välispoliitilisi aktsioone kokku tuli 20 000 väliseestlast. Sellest ajast peale on rahastas Stockholmis 1946. aastal tegevust alustanud neid korraldatud iga nelja aasta tagant muuhulgas Eesti rahvusfond. 1944. aastal Stockholmis loodud Baltimore'is, Stockholmis, Torontos, Melbourne'is ja Eesti Komitee kujunes Rootsis elavate eestlaste New Yorgis. 1996. aastal korraldati ESTO päevad keskorganisatsiooniks ja 1947. aastal samas linnas Tallinnas.
Lääneriikidesse jäi lõppkokkuvõttes 65000 eestlast (nt. Rootsi, Austriasse, Taani, Belgiasse ja Prantsusmaale). *1947-1952 leidis üle 27000 eestlase Rahvusvahelise Põgenike Organisatsiooni (IRO) abil endale uue kodumaa (nt. USAs, Kanadas, Austraalias, Suurbritannias, Rootsis ja Saksamaal). *Väliseestlaste olulisimaks väljundiks oli poliitiline tegevus, peamiseks keskuseks sai Rootsi, kus loodi esimesed pagulasorganisatsioonid nagu Eesti Komitee ja Eesti Rahvusfond. Eesti poliitiliste erakondade koostööorganina moodustati Eesti Rahvusnõukogu (ERN), mille toetajaskond moodustas 1954 pagulus- e. eksiilvalitsuse, mille etteotsa sai August Rei. Seda eksiilvalitsust ei tunnustanud NYs asuv EV Peakonsulaat, Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ), Eesti Kesknõukogu (EKN) ega Kanada eestlaste esindusorgan. Nende ringkondade poolt loodi ühine pagulasvalitsuse vastane Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN), mille
välis-eesti organisatsioonide võrk. Jätkasid paguluses tegevust mitmed Eestis tegutsenud ühingud, eelkõige üliõpilasseltsid ja korporatsioonid. Üheks eesti pagulaste poliitilise elu põhiliseks suunaks kujunes välisvõitlus. Hakati kaasama ja mõjutama lääneriike Baltimaade olukorrast. New York'is loodi Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu, millest kujunes eestlaste keskorganisatsioonide ülemaailmne liit. Eesti Rahvusfond (1946 Stockholm). Tehti koostööd Läti, Leedu, Ukraina, Valgevene, Poola, Tsehhi ja Ungari pagulastega. Moodustati Saksamaal 1947 Balti Naiste Nõukogu ja hiljem Põhja-Ameerikas Balti Vabadusliit. Eestlaste peamised asukohamaad: Rootsi, Saksamaa, USA ja Inglismaa. Kuid eestlasi paigutati Austriasse, Lõuna-Aafrikasse, Kanada, Argentiina, Venezuela. Repatrieerimine: küsimus suurriikide vahelistes suhetes, käik ja tulemused: Krimmi konverents- 11.02
veebruaril 1925. aastal. Aasta kulus ettevalmistustöödeks, valimised toimusid 23.–25. mail 1926. Nõukogusse valiti 27 inimest, kes kuulutasid 6. juunil välja Juudi Kultuurautonoomia ja valisid 7-liikmelise Kultuurivalitsuse. Esimeheks valiti Grigori (Hirsch) Aisenstadt. Juudi kultuurautonoomia kehtestamine äratas huvi kogu maailma juutkonnas. See oli erakordne sündmus. Tollal Iisraeli riiki veel ei olnud. Palestiinas tegutsev juudi Rahvusfond tegi oma Kuldraamatusse unikaalse sissekande: 1 Venemaa ülikoolides kehtestati juutidele numerus clausus, mis seadis piirarvu juudiusulistele üliõpilastele (sõltuvalt ülikoolist ja erialast 5–10% üliõpilaskonnast). Tartu ülikooli tabas venestamine 1890. a-te keskel, seetõttu tuli 1880. ja 1890. a-tel Tartusse palju juudi tudengeid, kes mujal õppida ei saanud või ei tahtnud. (Toomas Hiio kommentaar.)
annaabi.ee 
