Rahvastiku vananemine (2)

Rahvastiku vananemine, kui kogu Euroopa probleem
Euroopat võib nimetada vananvaks ühiskonnaks, kus vanurite osakaal kasvab järjepidevalt. Iive on madal, mistõttu puudub juurdekasv olemasolevasse ühiskonda. Euroopa riigid näevad selles probleemi, millelee üritatakse leida lahendust , mis garanteeriks praegusele generatsioonile heaolu ka tulevikus. Kas see on paratamatu samm tuleviku suunas või hoopiski tee kuristikku?
Vananeva ühiskonna peamiseks miinuseks on maksumaksjate aina suurenev puudus. Seetõttu on kujunenud probleemiks leida raha, mida maksta pensioonieas inimestele. Osad riigid näevad lahendust pensioniea tõstmises, teised aga igasugustes ennetavates investeeringutes, nagu näiteks pensionifondides. Kuid kas need on vaid ainukesed võimalused pääseda uppuvalt laevalt, või on teisigi? Lahendusena võib ka näha üleüldise pensioni kaotamisega ja asendada see hoopiski töövõimetuspensioniga. See tähendaks, et inimene teeks tööd senikaua, kuni tervis seda lubab. Samuti tuleks ülevaadata igasugused muud sotsiaalmaksud, mis võiks ära kaotada. Need võiks aga suunata tervishoidu ja inimeste nõustamiseks. Nõnda kaoks inimeste arvamus, et ühiskond peab neile helge tuleviku tagama. Näiteks töötutele määratud maks on kõige ehtsam inimese hellitamine. Poliitika võiks põhineda meie esiisade kommetest, et igaüks vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Miks maksta palka inimesele, kes elab teiste kulul nagu parasiit , selle asemel, et lepida madalapalgalise töökohaga.
Ammuseid aegu tagasi oli lapserohke pere rikkuse näitaja. Mida enam sul oli lapsi, seda rohkem ka töökäsi. Tööd tehes aga rikkus majja toodigi. Sellest tulenevalt inimeste arvukus üle kogu maailma nõnda hüppeliselt tõusiski. Nüüdisühiskonnas inimesed ronivad aga mööda karjääriredelit, unustades niimoodi oma eraelu sootuks. Pere loomine on kui segav faktor, mis takistab loomast endale olustikku, mida unistanud kogu elu. Edukad ning haritud inimesed on saanud tuleviku eelduseks . Mida rohkem on “helgeid päid”, seda kiiremini areneb ühiskond. Positiivsest küljest vaadates ei saa kurta madala iibe üle. Esiteks on Euroopa üle rahvastatud ja inimesed on sunnitud elama üks-teise seljas . Teiseks väheneb nõnda töötute arv ja nõnda kasvab ka maksumaksjate hulk. Kõigele lisaks, vähendaks inimkond nõnda oma ökoloogilist jalajälge ja tulevastel põlvedel oleks võimalus elada “rohelisemas” maailmas. Pole inimest, pole probleemi.
Usun, et pikemas perspektiivis on rahvastiku vananemine Euroopale vaid hea. Meie kõigi heaolu nimel on parem, kui elame maailmas, kus rahvastiku tihedus on väiksem ja loodusressursse jagub kõigile. Kõige enam saab kannatada küll väikerahvad, nagu eestlased, lätlased ja leedulased, kuid sajandeid tagasi, ulatus meie rahvaarv vaid mõnekümne tuhandeni ning suudsime ka siis ellu jääda. Nii nagu langeb Euroopa elanike arv, langeb see ka üle maailma. Näiteks Hiina või India, kus on iive kõrge seetõttu, kuna tarvis läheb hulganisti töökäsi. Tööd aga rügatakse selleks, et rahuldada Euroopa nõudlust. Kui aga pole kauba soovijaid, pole ka vaja enam töötajaid. Sellest tulenevalt väheneks kenasti ka idamaade rahvaste arv.
Rahvastiku vananemine puudutab küll kogu Euroopat, kuid see on paratamtu siht tuleviku suunas. Tõuse ja mõõne on esinenud ajaloos alatihti, kuid ega sellest inimkond välja sure . Hoopiski tuleks vaadata ülerahvastumist, kui ülemaailmset probleemi, mis võib tulevikus kaasa tuua enneolematuid sõdu ja õudusi.