Raha ja Armastus (1)

Raha ja armastus
Inimeste eludes on palju erinevaid elemente, kõik mingil määral vajalikud. Nende hulka kuuluvad ka raha ja armastus. Kuigi paljude romantikute arust on armastus ainus mis loeb ning tunnistamine, et ka raha on mingil määral vajalik, on äärmiselt ebapopulaarne, annab sellel teemal palju arutleda. Armastuse ja raha omavaheline suhe ja tasakaal on olnud ka paljude kirjanike, teatrimeeste ja filmitegijate üheks lemmikteemaks juba aegade algusest saati.
Kõige ehedamaks näiteks sellest, kuidas raha mõjutab armastust, või siis selle puudumist, on korraldatud abielud . Enam seda küll läänemaailmas palju ei kohta, kuid minevikus oli see igapäevane mure. Vanemad tahtsid ikka, et nende lapsed abielluksid heasse perekonda, polnud tähtis, kas noorte vahel ka reaalne armastus oli. Meestel oli ses osas natuke suurem vabadus, kuna enamasti valisid nemad naiste vahel, mitte vastupidi. Seega kui mees oli jõukast perest pärit, ei olnud katastroof, kui naine oli veidi vaesem. Nutune oli olukord aga naistel, kellel enamasti valikuvõimalus puudus. Kui vanemad said hea pakkumise, siis mingit vastuhakkamist olla ei tohtinud. Pidi ju tütre tulevane mees koge pere eest tulevikus hoolt kandma. Kui peres ainult tütred olidki, siis oli mees ainus rahakassa. Selle tagajärjel sündiski palju armastuseta abielusi, õnnetuid naisi ja mehi. Sel teemal on väga palju kirjutanud üks tuntumaid naiskirjanikke, Jane Austen . Korraldatud abielud, armastus ja raha oli üks tema peateemasid, mille elemente võib leida pea igas tema raamatus.
Tihti juhtus tol ajal ka nii, et kui erinevatest klassidest pärit noored armusid, ajasid nende vanemad nad lahku, tuues põhjuseks ikka „ ta ei kõlba sulle“ ning „temaga sul tulevikku ei ole“. Üheks näiteks tooksin siinkohal 18. sajandil aset leidva Giuseppe Verdi ooperi „ La Traviata “. Ballil kohtuvad ning armuvad noored Violetta ja Alfredo , Violetta vaene kurtisaan, Alfredo aga rikas aadlik . Alfredo isa, saades teada noorte suhtest, palub Violettal salaja Alfredo maha jätta, kuna nad lihtsalt ei sobi kokku ning koos temaga ei ole mehel helget tulevikku. Vastumeelselt täidabki Violetta isa soovi ning murrab noormehe südame. Usun et selline käitumine oli tol ajal üpris sagedane . Vanemad on alati oma lastele parimat soovinud, aru saamata, et see, mis nende arust on parim, teeb lastele haiget ning et ega tegelikult ei olegi see nende otsustada.
Kuid siiski ei ole ainus probleemi põhjus korraldatud abielud. Isegi kui abikaasa valik muutus vabamaks ja isiklikumaks, püüdles noore tütarlapse pere ikkagi rikka mehega abiellu, isegi kui mees oleks võinud vanuse poolest olla tüdruku vanaisa. Kahjuks sõlmiti selliseid abielusid liigagi tihti. 20. Sajandi alguse kohta on sel teemal tehtud palju filme ka tänapäeval, mis on olnud tohutult populaarsed . Neist tuntumad näiteks „ Titanic “ või „ Moulin Rouge “. Viimases, muide, võib väga palju märgata juba nimetatud ooperi „La Traviata“ eeskuju. Samas aga tundub mulle, et mitmetes teostes ei ole alati tegu noorte suure armastusega, seda eriti rikkama osa poolt. Olen kindel, et paljud romantikud vaidleksid mulle vastu, kuid tihti tundub et tegemist on lihtsalt kiindumusega, protestiga vanemate tahte vastu, kõrvalepõige igavast rutiinist, midagi uut ja põnevat. On ju noortel alati vaja vanematele näidata, et nad on suured ning oskavad ise enese eest otsustada, ning milline on parem viis selle näitamiseks kui justnimelt abielu. Näiteks tooksin siinkohal ka eelpool nimetatud „Titanicu“. Muidugi ma ei väida, et see alati nii on, kuid arvan tõesti, et naljalt äsja kohatud mehe nimel surema nõus ei olda. Samas ei oska öelda, mida ise samas olukorras teinud oleksin.
Tulles aga tänapäeva, on ka nüüd armastuse sõltumine rahast aktuaalne teema. Mulle tundub aga, et enam ei ole suurim probleemvanemate surve abielliumisel, kuigi vahel ka see. Sest et lõppude lõpuks, ega siis vanemad pole alati südametud kivihunnikud, kellel tunded ja enda kogemused armastusega puuduvad. Ma aga arvan, et nüüd püüdlevad inimesed ise jõukama elu poole. Inimesed ise vaatavad oma tunnetest mööda ning valivad rikkuse põhjal. Teisest küljest aga teevad inimesed armastuse nimel kõike. Teeseldakse, et ollakse keegi, kes nad tegelikult ei ole, on jäetud maha inimesi, on tapetud ja palju muudki. Näiteks tooksin siinkohal eelmisest sajandist pärit Scott Fitzgeraldi teose „Suur Gatsby “. Jay Gatsby oli vaene mees, kes armastas Daisyt. Daisy oli aga pealiskaudne rahaahne naine, ning läks hoopisi mehele valelikule ja rikkale Tomile. Saades päranduse ostis Gatsby maja oma armastatu lähedale, korraldades balle lootusega naist seal kohata. Lõpuks tekkis neil suhe, kuid Daisy, saades teada Jay tegelikust vara olematusest, otsustab siiski temaga suhte lõpetada.
Kokkuvõtteks ütleksin, et armastuse ja raha suhe ning sõltuvus üksteisest on inimeste jaoks olnud probleem juba sadu ja tuhandeid aastaid ning ma olen täiesti kindel, et see on probleemiks ka tulevikus. Iga inimene peaks aga käituma vastavalt oma südametunnistusele, tegema nii, nagu on õige. On ju armastus üks ilus ja vajalik asi iga inimese elus, mitte nagu Ambrose Bierce on kunagi öelnud: „Armastus: ajutine vaimuhaigus , mida saab ravida abieluga“.