Raamatupidamise ajalugu (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Ettevõtluse ja majandusarvestuse õppetool
xxx
xxx
RAAMATUPIDAMISE AJALUGU
Essee
Õppejõud: Siiri Luts
Mõdriku
xxx
Tihtilugu arvatakse, et raamatupidamine on kuiv ja tüütu numbrite jada jälgimine, mis nõuab head matemaatilist taipu. Leian, et sellisel arvamusel olevad inimesed ei tea tegelikuklt raamatupidamisest ehk arvepidamisest midagi ning ei ole isegi suvatsenud oma silmaringi laiendada.
Raamatupidamise ajaloost nähtub, et arvepidamine kui selline ulatud mitme tuhande aasta taha. Muidugi vastavalt aja arengule on muutunud arvepidamine täpsemaks ja süstematiseeritumaks. Inimkonna arenedes kasvas ka inimeste vara ning selle kogust pidi hakkama arvestama. Loetleti üles inimeste karjad, templite ja kloostrie varad ning kogused pandi kirja. Londamiseks kasutati vastavalt kultuurile erinevaid meetodeid – luu tükke, kive, kuulikesi kruusi sisse, tehti sälke puupulkadele ja savitahtvlitele, sõlmiti ka nööre koguste arvestamiseks.
Inimühiskonna ja arvepidamise arenedes tekkis vajadus eriliigiliste obejktide eristamise vajadus. Sellest tulenevalt arnes välja ka toimingute (näitkes külvamine, viljalõikus, jahvatamine jms) ülesmärkmine heiroglüüfidega. Koos tähemärkide kasutusele võtmisega hakati kasutama ka numbrimärke.
Esimene numbrisüsteem leiutati sumerite poolt 3000 aastat e.m.a. Sellel ajal oli välja kujunenud kirjamärgid, tekkinud linnad ja laienenud kaubavahetus. Kasutusele tulid krediit ja pangad .
Majanduse jõudsa arenguga kasvas inimeste rikkus ning suurenes vajadus selle arvestamiseks. Babülooniat ja Assüüriat võib pidada raamatupidamise ja kaubandusliku arengu alustugedeks. Nimelt just Babüloonia kuninga poolt anti välja esimene (18. sajadil e.m.a) seadustekogu , mis reguleeris muu hulgas ka tehingute (näitkes ost, rent, laen, pantimine jms) ülesmärkimise vajalikkust .
Raamatupidamise pöördeliseks momendiks võib pidada raha kasutusele võtmist (IV sajadil e.m.a). See tähendas, et arvestust ei peetud enam lammastes ja viljas, vaid oli kindlaks määratud raha suuruses.
Keskajal hakati lisaks riigi ja nii nimetatud kõrgklassi vara ülestähendamisele jälgima põhjalikumalt ka elanikkonna vaesemat kihti. Näiteks Inglismaal tähendati üles mõisate omanikud (kuningas, vaimulikud ja ilmalikud võimukandjad), mõisate talupojad, orjad , varad ning mõisa ligikaudne tulu rahas.
14. sajandil toimus raamatupidamises murranguline muutus – kasutusele võeti kahekordne kirjendamine. Saadi aru, et ei piisa ainult koguse ülesmärkimisest, vaid on vaja ka ära märkida väljaminekud.
15. sajadi keskpaigas avaldati Luca Pacioli, keda peetakse „raamatupidamise isaks“, peateos Summa de Arithmetica, Geometria, Proportioni et Proportionalità („Kõik, mis käsitleb aritmeetikat, geomeetriat ja proportsinooi“), mille ühe osa moodustas traktaat pealkirjaga Arvepidamisest ja üleskirjutamisest. Pacilo arvates pidi edukal kaupmehel olema kolm asja: 1) piisav hulk raha või võimlus saada krediiti; 2) head raamatupidajad; 3) hea raamatupidamise süsteem. Samuti pidi tema hinnangul raamatupidamine olema täpne ning selleks tuli kasutada päevaraamatuid (väikeettevõtetel ei olnud kohustuslik), žurnaale ja pearaamatut.
Tänapäeval on tehnika jõudsa arenguga kolinud ka raamatupidamine arvutitesse ning vastavalt loodud programmidesse. Enam ei pea raamatupidaga käsitsi kandeid vihikusse kirjutama ning arvelaual kokku arvestama, vaid piisab arvude kandmisest vastavasse programmi. Kuid samas, oluline on märkida, et suuresti on raamatupidamine oma olemuselt sama nagu 15. sajandil Luco Pacioli poolt loodud süsteemiga – deebet ja kreedit peavad vastama.
KASUTATUD KIRJANDUS:
• Alver , L., Alver, J. Finantsarvestus. Tallinn. Deebet. 2009.