Majandusarvestuse ajalugu (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Majandusarvestuse õppetool
R12
Keit Kolga
MAJANDUSARVESTUSE AJALUGU
ESSEE
Juhendaja : Siiri Luts
Mõdriku
2012
Majandusarvestuse süsteem on arenenud aastatuhandeid, sellepärast on arveldamise alguse täpset aega on raske määratleda.
Esialgu oli arvepidamine lihtne. Umber 10 000 aastat e.m.a loendas Lähi-Ida templi preester olemasolevat vara, milleks oli kari ja vili ning tegi sellekohaseid märkusi.
Muinasaja inimesed õppisid kõigepealt loendama ning hiljem jõuti arvutamiseni. Nad grupeerisid oma vara, teati esemete nimetusi ning loendati neid ühekaupa. Et teada saada kumb kahest karjast on suurem ajasid nad loomad paarikaupa läbi värava.
Vana-Egiptuses peeti vara arvestust piitsa või nööri abil. Kui keegi jäi võlgu tehti nöörile uus sõlmeke ning kui võlg kustus vabastati sõlm. Piitsale tehti triipe ja kustutati neid. Algas arvepidamine.
Numbreid tol ajal veel ei tuntud.
Vajadus staatilise arvepidamise järele tekkis, kui inimesed hakkasid linnastuma. Vaja oli teada rahvaarvu, maatükkide suurust ning kvaliteeti. Arvet hakati pidama sümbolites. Näiteks, et teada kui palju külas rahvast on, tõi iga inimene hunnikusse kivi või teokarbi. Sellist tülikat arvepidamise viisi kasutati tuhandete aastate jooksul. Hiljem, kui tekkis vajadus numbrite märkimiseks, sälgutati triipe kepile või pulgale.
Esimene kirjaliku numbrisüsteemi leiutasid 3000 e.m.a sumerid . Nende numbrid olid erikujulised märgid, mida vajutati savitahvleisse. Nende süsteem oli lihtne ning arvutamine toimus kümnend- või kuuskümnendsüsteemis.
Keskaega peetakse raamatupidamise stagnatsiooniperioodiks. Raamatupidamine oli asukohakestne, peeti arvestust eri rikkusest elanikkonna suhtes.
Sellest ajajärgust pärineb ka esimene aruanne- Riigivarahoidja Suur Nimekiri. Selles dokumendis on täpselt kirjas, kui palju ning mida on inimesed Inglise kuningale võlgu olnud.
Kahekordne kirjendamine tekkis XIV saj keskpaiku, mis on kogu inimkonna ajaloo tähtsaim sündmus. R. De Roover on kirjutanud: „Inimesed said aru, et ei saa võtta midagi ühest laekast, ilma et paneksid selle teise laekasse.“
Kaupmeestel tekkis vajadus üles märkida, kui palju neil on vara müüa ja mis on müüdud. Võib öelda, et igal perekonnal oli oma sündmuste kroonika, kust võis leida palju ülestähendusi, näiteks tapvad haigused, sõjad ja palju muud.
Umbes sel ajal, on teada, et võeti ka esmakordselt kasutusele sõna raamatupidaja . Esimene raamatupidaja oli Christopher Stecheri, Saksa- Rooma keisri alluv.
Suure ja tähtsa aluse kahekordse kirjendamise fikseerimisele on pannud munk Luca Pacioli. Tema esimene raamat „Ärimatemaatika õpik“ valmis 1470a. Paciolli oli teadatuntud matemaatik, rändur ning õpetlane. Ta reisis mööda ilma ja käis erinevate inimeste juures õppimas. Esimesena oli ta õpipoiss kunstnik Francesca juures. Kunstsnik tegeles ka aktiivselt täppisteaduse ja matemaatikaga. Ta õpetas oma õpilastele loogilist ja selget maailmakäsitlust.
Peale „Ärimatemaatika õpiku“ kirjutas Luca Pacioli veel mitmeid teadmikke.
1487 .a, kui L.P võttis üürikeseks ajaks uuesti Perugia ülikoolis õppejõu koha vastu, tegeles ta ka samal ajal aktiivselt matemaatika uurimisega. Aastatel 1490 - 1493 tegeles ta oma kodulinnas raamatu „Kõik, mis käsitleb aritmeetikat, geomeetriat ka propotsiooni“ kirjutamisega. Kokku on ta avaldanud umbes 7 õppeteost.
Eelmainitud raamatus käsitleb Pacioli, kuidas peaksid kaupmehed oma müüke ja tulusid kirja panema ning mis kõik selleks olema peab. Näiteks, et olla edukas kaupmees peab sul olema hea raamatupidaja, efektiivne raamatupidamise süsteem ning piisavalt raha, et saada krediiti.
Efektiivne raamatupidamise süsteem pidi näitama kaupmehele täpselt, kui palju tal on vara ning kohustisi.
Oluline oli, et kaupmehed loendaksid oma vara (algul väärtuslikum ehk liikuvam osa varast ning hiljem liikumatu osa) üle teatud kindlaks ajaks. See viis võimaldas kaupmeestel saada pidevat kasumit enda ning oma pere ülalpidamiseks.
Tähtis oli ka kirja panna kaupade eest tasumise viis. Luca Pacioli on raamatus üles märkinud 9 makseviisi, mida kasutatakse ka tänapäeval. Mulle küll ei meenu, et keegi kaup kauba vastu tehinguid teeks aga sularaha , ülekanded ning krediidid on ja jäävad igaveseks ajaks kasutusse.
Tehtud tehingud märgiti esmalt väga täpselt memoriaali, kust seal olev info kirjutas raamatupidaja ümber žurnaali (kaupmehe isiklik arveraamat) ning lõpuks pearaamatusse.
Pearaamat meenutab kolmest raamatust kõige enam tänapäeval kasutatavat arveraamatut. See oli žurnaalist poole mahukam, kuna iga tehing kajastati lehe mõlemal pool- deebet ja kreedit pool. Deebetpoolel tuli ära tuua lehekülje number, kus asus kreeditpoole ja vastupidi. Sel moel sai kaks kontot oma vahel seotud ja tekkis tasakaal.