Raamatu ettekanne - Doris Lessing "Viies laps" (1)

Ettekanne loetud kirjanduse põhjal
Raamatu autor: Doris Lessing
Raamatu pealkiri: „Viies laps“
Lühikokkuvõte loetu põhjal
Raamat algab sellega, kui kaks inimest- mees ja naine- David ja Harriet kohtuvad peol, alguses silmitsevad üksteist kaugelt, hiljem said nad aru, et on teineteise jaoks lausa loodud.
Neil olid suured tulevikuplaanid, soovisid kohe abielluda , soovisid endale maja, palju-palju lapsi.
Abiellusid, ostsid endale tohutu suure- lossi suuruse Victoria ajastu stiilis maja, see oli absurne elamiseks noorpaarile, aga mitte sugugi nii absurdne neile, kes lootsid saada palju lapsi, seal oli ohtralt ruumi laste jaoks. Selles majas lootsid nad näha kõigi pühade ajal kõiki sugulasi külas ja aega veetmas. Maja asus linnast väljas ja muidugi maksmine selle hiiglasmaja eest käis neile ülejõu, kordamööda käisid seda maja vaatamas Davidi vanemad, Harrieti vanemad. Davidi isa lubas maksta maja kulud, kuna oli rikas ja polnud Davidile ennem palju oma raha pühendanud, kuna David polnud selleks vajadust näinud.
Kohe jäigi Harriet rasedaks, kõik sugulased tulid jõuludeks ja muudeks pühadeks Davidi ja Harrieti juurde pidu pidama ja jäid lausa nädalateks, kõik nautisid seda ja olid nõud, et see maja on just selliseks suure suguvõsa jaoks loodud.
Sündis esimene laps Luke , kohe peale seda jäi, kui Luke oli alles kolme kuune jäi Harriet jälle rasedaks, nad olid Davidiga väga õnnelikud.
Sündis teine laps Helen , abiks oli neile Harrieti ema Dorothy , kes aitas neid laste kasvatamisel , kui ka koduste töödega. Harriet oli väga kurnatud sünnitamisest ja laste hoidmisest, kuid siiski mõned kuud hiljem tuli välja, et ootab juba kolmandat last, sellest ei julgenud muidugi veel kellelegi rääkida, kuid eks hakkab rasedus ikka oma nägu näitama, tahad või ei taha. David tegi veel nalja , et nende magamistuba on lastetegemistuba. Jälle pühitseti igasuguseid tähtpäevi nende juures suures majas, mis sugulaste sõnade järgi öelduna on sellisteks perepidudeks lausa loodud.
Sündis kolmas laps Jane , ikka veel maksis Davidi isa osad maksud, kuna Davidile tõesti käis see ülejõu.
Sündis ka neljas laps Paul. Sugulased juba hakkasid paluma, et Harriet ja David vahet peaks laste saamisega, kuu aasta jooksul neli last saada on rohkem kui müstiline, tahtes ka nende eest korralikult hoolt kanda ja armastust anda. Harriet ütles, et kavatsevadki vahet pidada, vähemalt kolm aastat.
Kuid siiski siiski, Harriet oli iseenda jahmatuseks juba jälle rase , kuid see rasedus ei kulgenud nii, kuidas olid eelmised läinud – eelmiste kohta võib öelda lihtsalt. Harriet oli meeletult väsinud nendest aastatest, Dorothy – tema ema oli ka Sarahi juurde läinud appi talle downi sündroomiga last kasvatama aitama , kuid kui ema teada sai, et laps on jälle rase, siis tuli ta neile appi tagasi.
Harrietil oli väga raske, laps tema kõhus lausa peksis teda ja ta vahepeal tundis,et ta on seest poolttäiesti segi pekstud. Selgelt oli näha lapse löögi järel tema jalakuju vms. Arst kirjutas talle rahusteid ja Harriet võttis neid tihedamini ja rohkem kui ta oleks tohtinud. Tal käisid samuti masendus - ja pisarahood peal. Vahepeal mõtles Harriet, et see, et laps nii tohutult talle haiget teeb on tema enda viga, nii tihti ikka lapsi saada on väga kurnav. Viies laps ei lasknud enam magada, süüa, mitte midagi teha, ta ainult peksis ja peksis kõhus nagu oleks Harriet midagi väga paha teinud talle. Ta juba ähvardas veel sündimata last rahustitega, et kui ta ei lõpeta, võtab veel ühe rahusti jne. Nende üheksa kuuga suutis Harriet seda last juba vihkama hakata, kuna ta oli Harrietile nii palju haiget teinud.
Sündiski laps, kuid ta ei näinud sugugi lapse moodi välja, ta oli palju suurem, lihaseline, kollaka nahaga, ta ei näinud vastsündinu moodi välja. Ta oli nagu väike kääbusmees. Juba paarikuiselt roomas ta, mõned kuud hiljem juba ajas end ise püsti. Poisil oli tohutu jõud.
Ben pandi lapse nimeks, ta oli jubeda iseloomuga, ainult röökis. Harriet käis arsti juures ja näitas talle oma rindu , mis Ben oli ribadeks, verevalumeid täis tõmmanud. Arst ei osanud midagi kosta . Arsti jaoks oli Ben nagu laps ikka. Kui Ben kõndima hakkas, kardeti teda juba niivõrd, et teised lapsed hakkasid oma tubade uksi ööseks lukustama., Terve Beni tuba oli mänguasja tükke täis, ta lõhkus neid vastu seina, mitte ei mänginud nendega.
Terve pere olid üksteisest eemaldunud. Sugulased ei käinud hirmsa Beni pärast enam pühade ajal seal, Beni hakati luku taga hoidma nagu mingit verekoera.
Ühe püha ajal kutsus siiski Harriet sugulased kokku, tulid vaid vähesed, Davidi ema ja isa ja Harrieti ema ja mõned veel. Sellel päeval otsustasid nad, et Beniga tuleb midagi ette võtta, ta peab andma mingisugusesse asutusse, kus oleks tema koht. Davidi ema lubas selle eest hoolitseda, et leida selline koht. Harriet oli selle vastu, kuid David pani talle mõistuse pähe, et seda on vaja.
Mõned päevad hiljem juba helistaski Davidi ema ja järgmine päev tuli Benile auto järele ja ta viidi ära. Harriet oli väga selle vastu, kuid ta ei võtnud midagi ette. Pereelu sai sisseuue hoo, lapsed olid õnnelik, kõik olid õnnelikud, sõid koos õhtust jne. Nädalaid hiljem teatas Harriet Davidile, et peab Beni vaatama minema, läkski ja seda hirmsat elu seal nähes tõi ta Beni koju tagasi, kuigi sellega lõi ta pere rivist välja. Harrietile anti haiglast kaasa rahusteid ja nüüd ta süstis Beni pidevalt.
Teised lapsed hakkasid kodust ära minema, kes Davidi ema-isa juurde, kes Harrieti ema juurde ja hakkasid seal koolis käima. Ainus, kes koju jäi oli Paul.
Kui Ben pidi kooli minema, leidis Harriet ühe poisi, kes kohe Beniga sõbraks sai ja talle meeldima hakkas. Harriet hakkas poisile maksma, et ta Benile iga päev kooli järele läheks ja ta alles hilja õhtul koju tooks, nii tehtigi. Kui aastaid hiljem see poiss ära kolis oli Ben juba teises koolis,kus käisidki temasugused „erilised“, seal ta leidis endale mõned sõbrad, kellega ta nüüd igal pool käis, harva oli see, kui ta enda nägu koju näitas. Harrietil oli selle üle ülimalt hea meel, et ta ei pidanud Beni enam nägema. Lõpuks kolisid Harriet ja David kahekesi väiksemasse majja, mille aadressi nad ka Benile andsid, kuid see selle ära kaotas.
Analüüs
Väga põnev raamat, hea lugeda, kuid kohati väga keeruline. Raamat sellest, kuidas ideaalsest pereelust kasvas välja õuduste elu.
Naljakas on mõelda, kui optimistlikud ja naiivsed on noored inimesed, armunud, kes soovivad endale vähemalt 8 last, kuid endal pole ressursse, vanavanemad hoolitsevad laste koolimaksude pärast ja ka hiigelsuure maja maksud on Davidi isa kanda. Kuid nad on õnnelikud.
Oli keeruline mõista ise neid tundeid, mida tundis Harriet, kui juba sündimata laps oli väga raske, tegi talle haiget jms. Lugedes jäi selline mulje, et ta on lihtsalt väga kurnatud ja kohati kujutab endale neid asju ette, ta hakkas last vihkama juba siis, kui laps polnud veel sündinudki. Kas võib arvata, et lapse selliseks kujunemine võiski tulla sellest, kuidas ema ise lapsesse suhtus, võttis rahusteid päevast päeva, et laps valu ei teeks . Aga kui laps on terve sündimata aja olnud rahustite mõju all, kas siis saabki sündida täiesti terve ja mõistlik laps?
Raske on ise järeldusi teha, kuid igatahes selline asi paneb väga mõtlema.
Raske on ka lapsest loobuda , võib-olla kui poleks Harriet läinud sinna haiglasse Beni vaatama, oleks neil olnud ideaalelu. Kuid nähes juba seda jubedust, mis seal oli, ei oleks ilmselgelt südamega inimene oma last saanud sinna jätta.
Ben lõhkus ilmselgelt nende pereelu, raamatu lõppedes polnud neil enam ühtegi last. Vaid sugulased, kellel aeg-ajalt külas käia. Isegi Harriet ja David polnud enam mees-naine.
Väga huvitava sisuga, paneb mõtlema paljudele olukordadele, mis võib meist igaühel ette tulla. Kuigi selle raamatu järg „Ben, in the world“ pole eesti keelde tõlgitud ja seda pole ka raamatukogudes saada, kuid on saadaval raamatupoes, soovin siiski seda väga lugeda.
Karin Kiilaspä
Noorsootöö kaugõpe