Quo vadis, Eesti? (0)

Quo vadis , Eesti?
Kuhu läheb Eesti selles aina allapoole keerlevas maailmamajanudses? Eesti on ilmselgelt sõltuv suurriikidest, kuid raskustes ei tohiks unustada oma väärikust ja iseseisvust. Iseseisval riigil on ühised tõekspidamised ja väärtused. Majanduskriis ja ahnus on justkui selle mulli lõhkunud, kõik kisub rappa ning tige eestlane otsib süüdlast, mitte lahendust . Tundub, et meil polegi rohkem tundeid kui vaid ahnus ja hirm. Korraldatakse streike, inimesed ei tee enam koostöd ja üks eestlane sööb teist. Kuni me ise end ei muuda, ei maksa ka mujalt muutusi otsida.
Sel ajal kui jahutakse ülemaailmse kriisi kohta, käib võitlus niiöelda elu ja surma nimel. Selle asemel, et koos oma jõud ühendada ja midagi reaalselt parandada, on alati lihtsam vinguda. Muidugi ega asi vaid vingumisega piirdu, hakatakse kadetsema, teise kaasmaalase eest õhku ära hingama. Eesti on justkui tekk inimeste vahel, mida kõik enda peale tõmbavad. Kui ühest otsast keegi teki enda peale saab, pole jälle teisel tekki, sellele enam ei mõelda, et naaber võib öösel surnuks külmuda. Mõte, et kõigi jalad teki all soojas oleksid ja igaüks tekki natuke edasi koob, on ka võõras. Teoorias oleks ju palju kergem lihtsalt ise midagi anda ja teha. Miks peetakse õigeks ja nähakse vaeva teise eestlase heaolu rikkumisega, selle asemel, et iseenda heaolu parandada? Parandamine käiks minu vaatepunktist lihtsalt. Iga inimene peaks end harima , imama sisse nii palju infot kui jaksu on. Omandatud teadmistega võiks midagi kasulikku teha, alustuseks kasvõi teistele jagada. Tegu ei pea ühiskonda suurelt mõjutama, kuid kui see juba enda elu lihtsamaks teeb, hakkavad kõikide väikesed kasulikud teod rasket koormat kergendama. Alles siis võib rääkida muutustes Eesti riigis.
Minu ideed tunduvad teoorias lihtsad, kuid praktikas on neid sellegipoolest raske rakendada. Alustades juba eestlastele omase negatiivse mõtteviisiga, lisaks hoiak, et keegi teine niikuinii ei tee, miks siis mina see esimene loll peaksin olema ja lõpetades oma isikliku laiskusega.
Nii mõnedki poliitikud oskavad praegust olukorda veel paremini enda kasuks pöörata. Nende eesmärk pole enam ammu riigi toetamine ja edasiarendamine vaid paistab nagu nad lausa tahaksid rahvast üha rohkem laiali kiskuda. Toon näiteks ühe poleemikat tekitanud Eesti erakonna reklaamikampaania . Kui majanduskriis oli oma esimesed suured raputused kogu maailmas teinud, otsustas too erakond, et kõiges on süüdi üks Euroopa väikese riigi väike erakond. Mida nad selle antireklaamiga saavutada tahtsid? Ma ütleks, et vaid populismi ja selle asemel, et rasketel aegadel kokku hoida ja üksteist aidata, rebisid nad Eesti rahva veelgi enam laiali. Odava ja lollitava reklaamiga on nad praeguseks endale hulgi lisahääli teeninud ja ootavad pikisilmi uusi valimisi. Nad juba teavad, et just nende erakond valitseb järgmisena. Ilmselge on see, et valitakse just neid erakondi, kes rohkem lubavad. Peagi pettub rahvas, nähes, et kõike lubatut ei ole lihtsalt hetkeliste vahenditega võimalik saavutada.
Praegu paistab mulle, et Eesti lähebki lihtsalt alla. Pinged pole mitte inimestel omavahel, vaid ka riigi ja elanike vahel. Ei suudeta leppida faktiga, et majanduskriisid ei tulene kellegi kurikavalast plaanist vaid kujutavad endast tagajärge, mida põhjustas eelkõige mõõdutundetu tarbimine laenude toel, põhimõttel "pärast meid tulgu või veeuputus ." Arvamus, et riiki korraldab ainult president , on tõeliselt rumal. Lugedes netikommentaatoreid antud teemadel vaidlemas, tahaks neile öelda, et vaese presidendi ülesanne pole uute töökohtade loomine, raha kotiga toomine ja koolimajade ehitamine, vaid temale on jäätud see viimane sõna – kuulutada seadus välja või mitte. Riiki valitseb valitsus, kelle üleasanne on juhtimine kõrgeimal tasemel ja see, milline on sellise juhtimise tulemus oleneb juba otseselt igast riigi kodanikust – ka sellest kes ei valinud. Ei tohiks segi ajada, et valitsus loob vaid tingimusi vastavalt meie võimalustele, mitte võimalusi. Võimalused tuleb meil endil luua.
Ükski olukord pole lootusetu, olgugi, et lootus on lollide lohutus. Mina usun, et jõudude ühendamine ning koostöö aitab asju parandada. Suured muutused algavad väikestest ning selleks, et Eesti rahvusriigina edasi püsiks, tuleks alustada iseenda muutmist . Kõik algab endast.